„PÕDER on erakordselt pentsik ja kummalise välimusega loom. Miks ta küll nii pirakas on? Miks on ta pea nii piklik?” Need sõnad kuuluvad 19-sajandi kirjamehele Henry David Thoreaule ja ta pole sugugi ainus, kes põdrast niimoodi on arvanud. Selle üksildase metsaelaniku koomiline välimus ja suhteliselt harv esinemine looduses on tekitanud paljudes kujutluspildi, et põder on üks kohmakas ja aeglase taibuga loom. Kas see on aga tõsi? Põhja-Ameerika ja Euraasia teadlased on avastanud selle ebatavalise looma kohta palju huvitavaid fakte.

Keegi ei eita, et põder on suur loom. Sel „metsauhkusel” on pikad jalad, mis teevad ta küll pealtnäha kohmakaks, kuid nendega suudab ta tõrjuda eemale terve hundikarja. Põder õpib ujuma juba mõnepäevaselt ning on täheldatud, et ta võib ujuda palju kilomeetreid ja sukelduda veetaimede kättesaamiseks kuni 6 meetri sügavusele!

Põder võib pead keeramata märgata liikumist lausa oma selja taga. Ka tema nina töötab tõhusalt. Teadlased arvavad, et kuna põdra ninasõõrmed asuvad teineteisest üsna kaugel, siis annab see loomale erakordse võime määrata lõhna järgi objekti asukohta. Lisaks on põdral ka suurepärane kuulmine. Ta saab oma kõrvu pöörata igasse suunda ja on võimeline kuulma teise põdra häälitsusi koguni 3 kilomeetri kauguselt!

 Põdravasikad, keda üks kirjamees nimetas „häbematult armsateks”, on uudishimulikud ja elurõõmsad. Põdralehmad kaitsevad oma poegi ja hoolitsevad nende eest hellalt. Nad ründavad igaüht, kes üritab nende väiksekestele liiga teha — nii hunte, karusid kui ka inimesi. Kui aga vasikas on saanud umbes aastaseks ja tema ema on uuesti tiineks jäänud, ajab ema noore agressiivselt minema, nii et sel tuleb iseseisvaks saada.

Kuna põdrad on taimtoidulised, siis kuidas nad külmad talved üle elavad? Peamiselt sel viisil, et nad nuumavad end soojematel kuudel. Põder võib süüa iga päev mitukümmend kilo taimset toitu, kasvagu see siis maast kuni 3 meetri kõrgusel või vee all. Kuna neil on neljakambriline magu, saavad nad toidust enamiku toitaineid hästi kätte ja kasvatavad nii oma rasvakihti. Talvel seisavad nad silmitsi hoopis suuremate muredega.

Põdra vastupidavuse panevad proovile krõbe külm ja sügav lumi. Talvel elab ta üsna vaikset elu, liikudes vähe ja saades sooja oma suurepärasest karvakasukast. Sügavas lumes on tal väga raske huntide eest põgeneda, kuid veelgi suuremat ohtu kujutab põdrale inimene — eriti jahimehed ja autojuhid.

Põdrad armastavad süüa soola, mida põhja pool lume sulatamiseks teedele puistatakse. Ent kuna põdra kasukas on tume ja enamasti liigub ta ringi pärast päikeseloojangut, on autojuhtidel teda tee peal raske märgata ja kokkupõrget vältida. Sellistes avariides võivad kaotada elu nii inimesed kui ka põdrad.

Põtru on nähtud ookeanilainetes hullamas ja kuumaveeallikates õndsalt suplemas. Jooksuajal on põdrapullid ja -lehmad teineteise vastu väga õrnad ning samuti on liigutav näha põdralehma oma poja eest hoolitsemas. Kui mõnikord on juhtunud, et põdravasika eest hakkab hoolt kandma inimene, siis kiindub see loom oma hooldajasse otsekui emasse. Zooloog Valerius Geist sõnab: „See omapärane ja kohmaka välimusega loom võib olla kiire taibuga, hell ja äärmiselt truu.”

Hoiatuseks tuleb aga öelda, et põder on väga tugev metsloom. Kui sa temaga looduses kokku sattud, siis hoia temast aupaklikult eemale. See on eriti tähtis siis, kui tema lähedal on ka vasikas. Võid aga kindel olla, et isegi kaugelt vaadates on selle muheda metsahiiglase nägemine muljetavaldav kogemus.