AGAAM hüppab imelise kergusega horisontaalselt pinnalt vertikaalsele. Libedal pinnal kaotab ta kindla jalgealuse, ent suudab ometi edukalt seinal maanduda. Kuidas? Saladus peitub sisaliku sabas.

Mõtteainet. Kui agaam hüppab koredalt pinnalt, millest ta saab kinni hakata, tasakaalustab ta kõigepealt oma keha ja hoiab saba all. See aitab tal hüpata õige nurga all. Seevastu libedal pinnal võib sisalik libastuda ja hüpata vale nurga all. Ent õhus olles tõstab agaam oma keha nurga korrigeerimiseks saba üles. Tegemist on keeruka toiminguga. „Agaam peab aktiivselt oma saba nurka kohandama, et püstiasendisse jääda,” öeldakse California Berkeley ülikooli teadaandes. Mida libedamalt pinnalt agaam hüppab, seda enam peab ta oma saba tõstma, et ta võiks turvaliselt maanduda.

Agaami saba võib aidata inseneridel kavandada robotsõidukeid, mis ei läheks nii kergesti ümber ja mille abil saaks otsida ellujäänuid pärast maavärinat või mõnda muud katastroofi. „Robotid ei liigu pooltki nii kergesti ja kiiresti kui loomad,” ütleb teadur Thomas Libby, „seega, kui miski aitab robotit stabiliseerida, oleks see suur samm edasi.”

Mida sina arvad? Kas agaami saba tekkis evolutsiooni teel või on see kellegi kavandatud?