PORTUGALI pealinna Lissaboni tabas 1. novembri hommikul aastal 1755 võimas maavärin, millele järgnes hiidlaine ja tulekahjud. Valdav osa linnast varises rusudeks ja tuhanded inimesed hukkusid.

Vahetult pärast 2010. aasta maavärinat Haitil ilmus Kanada ajalehes „National Post” juhtkiri, kus öeldi: „Kõik suured tragöödiad panevad proovile inimsoo usu kõrgemasse jõudu, kuid mõned neist rohkem kui teised, nagu näiteks Lissaboni katastroofi nüüdisaegne kordumine Haitil.” Artikkel lõppes sõnadega: „Ilmselt on Jumal Haiti hüljanud.”

Kõigeväelise Jumalana on Jehooval piiritu vägi, kaasa arvatud võime lõpetada kannatused (Laul 91:1). Lisaks võime olla kindlad, et ta hoolib inimestest. Miks?

Jumal tunneb kannatavatele inimestele kaasa. Kui iisraellased olid Egiptuses orjad ja nende orjastajad neid julmalt kohtlesid, sõnas Jumal Moosesele: „Ma olen küllalt näinud oma rahva viletsust, kes on Egiptuses, ja ma olen kuulnud nende kisendamist sundijate pärast; seetõttu ma tean nende valu” (2. Moosese 3:7). Mida see näitab? Seda, et Jumal pole inimeste kannatuste suhtes ükskõikne. Kaugel sellest, sajandeid hiljem kirjutas prohvet Jesaja seoses iisraellastega: „Kõigis nende ahistustes tundis ta ahistust” (Jesaja 63:9, P 1997).

„Kõik tema teed on õiged” (5. Moosese 32:4). Jumal on kõigis oma tegemistes õiglane ja erapooletu. Ta valvab „oma vagade teed”, kuid tasub „viletsusega neile, kes ... [õigetele] viletsust põhjustavad” (Õpetussõnad 2:8; 2. Tessalooniklastele 1:6, 7). Kuna Jumal on erapooletu, „ei pea [ta] lugu vürstidest ega eelista suursugust viletsale, sest et need kõik on tema kätetöö” (Iiob 34:19). Jumal teab, milline on parim viis heastada inimkonna kannatused. Seevastu inimeste pakutavaid lahendusi võiks võrrelda kuulihaava ravimisega plaastri abil. Plaaster võib küll varjata probleemi, kuid see ei kõrvalda tegelikku häda ja veel vähem ohvri kannatusi.

Jumal „on halastaja ja armuline ... ja rikas heldusest” (2. Moosese 34:6). Piiblilises kontekstis tähendab sõna „halastus” sooja kaastunnet ja osavõtlikkust, mis ajendab teist inimest aitama. Heebrea sõna juurt, mis on siin tõlgitud sõnaga „armuline”, defineeritakse kui „midagi omava inimese südamest tulevat soovi seda puudustkannatajale anda”. Nagu ütleb teatmeteos „Theological Dictionary of the Old Testament”, tähistab vastega „heldus” tõlgitud sõna „sekkumist kellegi heaks, keda on tabanud õnnetus või häda”.  Jumal Jehoova mitte ainult ei tunne valu, kui inimene kannatab, vaid pakub oma halastuses, armulisuses ja helduses ka abi. Seega võime olla kindlad, et ta lõpetab kõik kannatused.

Eelmises artiklis mainiti kolme tegurit, mis on inimeste paljude kannatuste põhjuseks tänapäeval. Mitte üheski neist ei saa süüdistada Jumalat. Vaadelgem nüüd, mis on nende tegurite taga.

Algselt valitses Aadama üle Jumal. Ent kui Aadama ette seati valik, otsustas ta lükata kõrvale Jumala juhtimise ja katsetada, mis juhtub siis, kui Jumalast lahti öelda. Ta jättis tähelepanuta Jehoova hoiatuse, mis on kirjas 1. Moosese 2:17: ’Sa pead surma surema.’ Allumatus Jumala täiuslikule valitsusele tõi endaga kaasa patu ja ebatäiuse. Piibel ütleb: „Just nagu ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu kaudu surm, nii on surm kandunud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud” (Roomlastele 5:12). Kuid Jumal kõrvaldab patu mõju.

Nagu eespool mainitud, lükkas esimene inimene Aadam tagasi Jumala juhtimise, mida inimkond oleks vajanud, et hädade, ka loodusõnnetuste eest kaitstud olla. Tema otsust võib võrrelda patsiendiga, kes lükkab tagasi osava ja kogenud arsti ravi. Tajumata arstile teadaolevaid terviseohte ja võimalikke komplikatsioone, võib patsient arsti soovituste kangekaelse ignoreerimisega endale häda kaela tõmmata. Tihtilugu on loodusõnnetuste peapõhjuseks ka maapealne halb elukorraldus – sealhulgas ebaturvalised ehitusmeetodid ja maa loodusjõududega mittearvestamine. Kuid Jumal ei luba sellisel olukorral lõputult kesta.

Miks on Jumal lubanud Saatanal pärast mässu maailma üle valitseda? Nagu ütleb üks allikas, on „igal uuel valitsusvõimul lühike algusperiood, mille vältel ta võib probleemides süüdistada eelmist valitsust”. Kui Jehoova oleks enneaegselt kukutanud „selle maailma valitseja” Saatana, oleks too võinud süüdistada oma küündimatuses eelmist valitsejat Jumalat (Johannese 12:31). Ent seeläbi, et Saatanale anti aega oma võimu maa üle igakülgselt rakendada, on tõendatud, et valitsejana on ta täielikult läbi kukkunud. Siiski jääb püsima küsimus: kuidas me võime olla kindlad, et kannatustele saabub lõpp?