Midagi palju väärtuslikumat kui praegune elu
Midagi palju väärtuslikumat kui praegune elu
Jutustab Murat Ibatullin
1987. aastal lähetas Venemaa tervishoiuministeerium mind Aafrikasse Ugandasse. Olin sõlminud nelja-aastase lepingu, et seal arstina töötada. Tegelikult ei plaaninud ma Venemaale naasta, tahtsin vaid saada kogemust, mis aitaks mul leida tööd Austraalias, Kanadas või Ameerika Ühendriikides. Kuid aastaks 1991 olid mu plaanid muutunud ja ma pöördusin tagasi koju. Lubage mul selgitada, miks.
OLEN sündinud 1953. aastal Kesk-Venemaal Tatarstani pealinnas Kaasanis. Minu vanemad on tatarlased ja enamik tatarlasi on muslimid. Lapsepõlvest mäletan, kuidas mu vanavanemad põlvitades Allahi poole palvetasid. Nende lapsed, ka minu vanemad, ei lubanud meil vanavanemaid seejuures häirida ja käskisid nad omaette jätta. Ema ja isa pilgutasid meile silma ning paistsid end tundvat ebamugavalt, kuna nad ise olid kommunistid ja tunnistasid end tol ajal ateistideks.
Nelja-aastaselt tabas mind lastehalvatus, mis Nõukogude Liidus veel viimast korda möllas. Lapsepõlvest meenuvad mulle korduvad sõidud haiglatesse ja sanatooriumitesse, kus arstid mind läbi vaatasid. Mäletan vanaisa palvetamas, et ma terveks saaksin. Ihkasin väga olla terve nagu teised lapsed, sellepärast mängisin oma vigasest jalast hoolimata jalgpalli, hokit ja teisi sportmänge.
Suuremaks sirgudes kasvas minus soov saada arstiks. Ma ei olnud usklik ega ateist. Ma lihtsalt polnud mõelnud Jumala peale. Selleks ajaks olin hakanud suhtuma kriitiliselt kommunistlikusse ideoloogiase ning vaidlesin isa ja onuga sellel teemal sageli. Onu töötas ülikoolis filosoofiaõppejõuna ja isa KGB-s (riiklikus julgeolekukomitees). Pärast meditsiiniõpingute lõpetamist oli minu sihiks saada heaks
neurokirurgiks ning emigreeruda mõnda teise riiki.Parema elu otsinguil
1984. aastal kaitsesin doktoriväitekirja ajukasvajate diagnoosimise kohta. Siis, 1987. aastal, saadetigi mind Ugandasse Mulago haiglasse. Kolisin sellele võrratult kaunile maale koos abikaasa Dilbari ning meie kahe lapse Rustemi ja Alisaga, kes olid 7- ja 4-aastased. Töö haiglas oli kurnav, lisaks tuli mul opereerida ka HI-viirusega nakatunuid. Reisisin sageli teistesse haiglatesse kõikjal Ugandas, kuna tollal tegutses riigis üksnes kaks neurokirurgi.
Ühel päeval nägime Dilbariga raamatukioskis esimest korda elus venekeelset Piiblit. Ostsime mitu Piiblit ja saatsime need sõpradele Nõukogude Liidus, kuna tollal oli sealt Piiblit võimatu hankida. Lugesime Piiblist mõne peatüki, aga et sellest oli raske aru saada, jätsime asja katki.
Ent me külastasime Ugandas kolme aasta jooksul eri kirikuid ning püüdsime saada aimu kohalikest uskumustest ja sellest, mis mõtte need inimeste elule annavad. Lisaks otsustasin lugeda koraani originaalkeeles. Registreerisin end koos poja Rustemiga araabia keele kursustele. Juba mõne kuu pärast suutsime rääkida araabia keelt igapäevasel tasemel.
Umbes samal ajal kohtusime misjonäridest piibliõpetajate Heinz ja Marianne Wertholziga, kes olid pärit Saksamaalt ja Austriast. Esimesel korral ei rääkinud me üldse religiooni teemadel. Käitusime nagu Aafrikas kokku saavad eurooplased ikka. Pärisime, miks nad on Ugandas, ning saime teada, et nad on Jehoova tunnistajate misjonärid ja aitavad selle maa inimestel Piiblist aru saada.
Mulle meenus, et kord räägiti meile Venemaal ülikooli filosoofialoengus, et Jehoova tunnistajad on sekt ning et nad ohverdavad oma lapsi ja joovad nende verd. Rääkisin sellest ka Heinzile ja Mariannele, kuna ma ei suutnud uskuda, et nemad sellist asja heaks võivad kiita. Võtsime Dilbariga vastu raamatu „Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal” ja lugesime mõne tunniga raamatu peaaegu läbi. Kui lõpetasin lugemise, uurisin Dilbari käest, mis ta asjast arvab. Dilbar kostis, et sattus loetust sellisesse vaimustusse, et tal tuli kananahk ihule. Ütlesin, et mina tundsin sedasama.
Pärast seda soovisime väga Heinzi ja Mariannega taas vestelda. Kokku saades käsitlesime paljusid teemasid. See, mida me Piiblist teada saime, puudutas meid sügavalt. Jagasime innukalt oma teadmisi sõprade ja töökaaslastega. Nende seas olid Vene suursaadik, Venemaa ja teiste riikide konsulid ja üks Vatikani esindaja. Meie suureks üllatuseks väitis ta, et Vana Testament on üks suur müüt.
Naaseme kodumaale
Aastal 1991, üks kuu enne, kui pidime kodumaale tagasi pöörduma, otsustasime Dilbariga saada Jehoova tunnistajateks. Pidasime plaani, et Kaasanisse naastes jätkame seal viivitamatult koosolekutel käimist. Meie suureks hämminguks ei suutnud me kolme kuu jooksul leida üles kuningriigisaali ega kohtuda mitte ainsagi kaasusklikuga! Seepärast otsustasime hakata omal
algatusel käima ukselt uksele, nii nagu Jehoova tunnistajad seda kõikjal maailmas teevad. Selle tulemusel hakkasime uurima Piiblit nii mõnegi inimesega, sealhulgas ühe naisega, kellest hiljem sai Jehoova tunnistaja.Mõne aja pärast külastas meid üks eakas vend, kes oli Uganda tunnistajatelt meie aadressi saanud. Seepeale hakkasime kokku saama 15 kuulutajast koosneva grupiga, kes pidas koosolekuid tillukeses ühetoalises korteris. Heinz ja Marianne hoidsid meiega ühendust ja tulid meile Kaasanisse isegi külla. Hiljem külastasime meie neid omakorda Bulgaarias, kuhu nad olid järgmisena teenima määratud ja kus nad on siiani misjonärid.
Viljakas põld kodumaal
Jagan igal võimalusel piiblitõdesid oma töökaaslastega Venemaa haiglates, kuhu töö mind viib. Aja jooksul on paljud Piibli sõnumile positiivselt reageerinud ja saanud Jehoova tunnistajaks, nende seas mitu minu kolleegi. Aastal 1992, aasta pärast meie naasmist Kaasanisse, kasvas sealne tunnistajate grupp 45-ni, järgmisel aastal oli meid aga juba rohkem kui 100. Praegu on Kaasanis seitse Jehoova tunnistajate kogudust: viis venekeelset, üks tatari- ja üks viipekeelne. Samuti on meil armeenia- ja ingliskeelne grupp.
1993. aastal võtsin New Yorgis osa meditsiinikonverentsist ning mul avanes võimalus teha ringkäik Jehoova tunnistajate peakorteris Brooklynis. Kohtusin Lloyd Barryga, kes aitas tollal korraldada Jehoova tunnistajate ülemaailmset kuulutustööd. Hoolimata oma tihedast ajakavast võttis ta minu jaoks aega.
Arutasime, et hädasti on vaja tatarikeelset piiblikirjandust. Mõni aasta hiljem moodustatigi Venemaal tatarikeelne tõlkemeeskond ning ilmuma hakkasid tatarikeelsed väljaanded. Olime ülirõõmsad, kui mõne aja pärast hakkasime regulaarselt saama piibliuurimiseks mõeldud ajakirja „Vahitorn”. Ei möödunud palju aega, kui moodustati esimene tatarikeelne kogudus.
Verekadu vähendavad meetodid
Ma pean õigeks kõiki Jumala moraaliseadusi, sealhulgas jumalateenijatele kirjakohas Apostlite teod 15:20 antud käsku hoiduda verest. Salm 29 lisab, et nad peaksid hoiduma „ebajumalatele ohverdatust ja verest ja lämbunutest ja hoorusest”.
Kui siis Jehoova tunnistajad abi saamiseks meedikute poole pöörduvad, on nende sooviks, et arstid austaksid nende seisukohti ja rakendaksid verekasutuseta ravimeetodeid. Mõnda aega osalesin Kaasanis Jehoova tunnistajate haiglasidekomitee töös. * 1997. aastal vajas aastane Pavel Novosibirskist viivitamatult operatsiooni ja ta ema võttis meiega ühendust. Tollal oli Venemaal kõigest käputäis kogenud arste, kes olid valmis opereerima ilma vereta. Leppisime kokku, et püüame leida arsti, kes kasutaks alternatiivseid ravivõtteid.
Leidsime peagi ühest Kaasani südamekliinikust arstid, kes olid nõus väikest Pavelit opereerima. 31. märtsil 1997 tegid arstid väga edukalt vereta operatsiooni, millega nad kõrvaldasid tõsise südamevea (Falloti
tetraloogia). 3. aprillil kirjutas ajaleht „Vetšernjaja Kazan”: „Väike poiss tunneb ennast hästi ja ta süda ei vaja enam arstimeid. ... Esimest korda 11 kuu jooksul võib Pavliku ema kergemalt hingata.” Pavel kosus operatsioonist kiiresti ja tegi haiglakoridoris oma esimesed sammud.Praegu on Paveli tervis hea ja ta elab tavalist elu. Talle meeldib ujuda ning hokit ja jalgpalli mängida. Pavel käib kaheksandas klassis ja teenib Jumalat koos emaga Jehoova tunnistajate Novosibirski koguduses. Pärast Pavelit on sama kliiniku arstid opereerinud edukalt ilma vereta veel mitut Jehoova tunnistajast südamehaiget. Meditsiiniline ravi Tatarstanis on väga edumeelne ja verekasutuseta operatsioonid saanud tavaliseks.
Minu töö tänapäeval
Töötan koos abikaasaga kliinikus, kus on ametis ka teisi Jehoova tunnistajaid. Kliinik pakub kõrgtehnoloogilisi meditsiinilisi lahendusi patsientidele, kel esineb neuroloogilisi või kardioloogilisi probleeme. Osaleme mitmesugustes operatsioonides, eriti kui patsiendid eelistavad veresäästlikke meetodeid. Olen ametis neuroradioloogina ja tegelen mitteinvasiivse, verekasutuseta neurokirurgiaga. Kaasani Meditsiiniülikooli neuroloogia ja neurokirurgia professorina pean loenguid meditsiinitudengitele ja arstidele ning aitan neil näha verekasutuseta meditsiini eeliseid. *
Mu naine töötab minuga samas kliinikus ultrahelispetsialistina. Meile meeldib meie töö, kuna saame inimesi aidata. Ent suurimat rahuldust pakub meile see, kui näeme, kuidas Piibli tõed inimesi vaimselt tervendavad. Meile toob südamerõõmu võimalus rääkida inimestele Jumala tõotusest, et peagi saabub aeg, mil ükski inimene maa peal ei ütle, et ta on haige (Jesaja 33:24).
[Allmärkused]
^ lõik 23 Haiglasidekomiteedesse kuuluvad Jehoova tunnistajad aitavad haiglatel ja patsientidel koostööd teha, kui lahendada tuleb vereülekande küsimus.
^ lõik 27 Vereta ravi meetodid on alternatiiviks vereülekannetele. Kuna vereülekannetega on seotud palju ohte, koguvad veresäästlik meditsiin ja kirurgia kõikjal maailmas populaarsust. Vereülekannetega kaasneb HI-viiruse ja muude nakkuste oht, samuti allergiliste reaktsioonide oht.
[Pilt lk 12]
Arstina Aafrikas
[Pilt lk 13]
Aastal 1990 hakkasime naisega uurima Jehoova tunnistajatega Piiblit
[Pilt lk 14]
Kohtumine vend Lloyd Barryga reisil New Yorki Brooklynisse aastal 1993
[Pilt lk 15]
Pavel koos emaga nüüd
[Pilt lk 15]
Koos abikaasa Dilbariga kuulutamas