Kindlustornide maa. Mägine Svanethi

TUGEVASTI katusetaladest kinni hoides pistame pea välja Gruusia 8 sajandi vanuse kivist kindlustorni tipust ja naaldume ettepoole. Oma 25 meetri kõrgusel maapinnast asuvast vaatluspunktist võime näha siin-seal Mestias – Svanethi rajoonikeskuses – hulka teisigi iidseid kindlustorne.

Haljendavate niitudega kaetud laugjate nõlvadega orule pakuvad vapustavat kontrasti vägevad kõrgustesse  pürgivad lumised mäetipud ümberringi. See kütkestav iidne paik loob tunde, otsekui oleksime astunud tagasi keskaega. Meie reisi sihiks ongi käia vaatamas neid kuulsaid Svanethi kindlustorne.

Ekskursioon mööda piirkonda

Meie reis Svanethi kõrgmäestikualale sai alguse Gruusia linnast Zugdidist Musta mere lähistelt. Tänu selgele hommikutaevale võisime juba sealt silmata aukartustäratavaid valgeid mäetippe. Sõitsime aeglaselt piki Enguri jõe kurus looklevat teed. See metsapiirkond on täis lopsakaid sõnajalgu, asaleasid, loorberipuid ja suuri alasid katvaid kreemjate õitega rododendroneid.

Õhtuks jõudis meie reisiseltskond maalilisse Betšo külasse. See asub hingematvalt kauni, graniidist kaksiktipuga Ušba mäe jalamil. Nagu tulevalgus ööliblikaid, tõmbavad Ušba püstloodsed jääga kaetud tipud mägironijaid ligi. Sageli nimetatakse seda 4710 meetri kõrgust mäge „Kaukasuse Matterhorniks”.

Reisist väsinud ja näljased, tegime ühe kohaliku karjase juures peatuse, ostsime talt lamba ning valmistasime sellest õhtusöögi. Peatselt võisime tänu heldelt külalislahketele svanidest sõpradele nautida lõkketule paistel hõrku õhtusööki mtsvadi ehk vardaliha näol. Seda pakuti koos värskeltküpsetatud gruusia lavašiga – puuküttega saviahjus valmistatud õhukese hapendamata leivaga. Õhtusööki kroonis klaas Saperavit, gruusia täidlast kuiva punaveini.

Järgmisel hommikul viis reis meid Mestiasse. Just siin, silmitsedes alguses mainitud kindlustornist ümbrust, jõudsime järeldusele, et Svanethi on kaunimaid mägialasid maailmas. 45 kilomeetrit Mestiast, veel sügavamal mägedes, elab 2200 meetri kõrgusel Ušguli külakogukond. Ušgulit on nimetatud „Euroopa kõige kõrgemal paiknevaks püsiasustusega külaks”.

Selle mägikogukonnani jõudmiseks suundusime üksildasele vastu mäekülge liibuvale kitsukesele teele, mida piirasid sügavad, järsult alla jõeni langevad kuristikud. Jõudnud lõpuks Ušgulisse, saime tasuks vaeva eest unustamatu vaatepildi: kobaras majad ümber keskaegsete kaitsetornide, fooniks üüratu Šhara mägi. Selle pimestavvalgele lumekuuele pakkus imelist kontrasti sügavsinine mäestikutaevas.

5201 meetri kõrgune Šhara, Gruusia kõrgeim mägi, on osa Bezengi seinast – 12 kilomeetri pikkusest peaaegu sama kõrgete mägede ahelikust. Need on osa 1207 kilomeetri pikkusest Suur-Kaukasuse mäestikust. Kuhu ka silm ei ulatunud, kõikjal võis näha lopsakaid orge koos rabavalt kaunite maastikupiltidega. Paraku on need orud raskesti ligipääsetavad, seda muidugi mitte kohalikele svanidele või kõige seiklushimulisematele rännumeestele.

Kohalikud elanikud

Ülem-Svanethis elavad svanid on iidne rahvas, kel on oma keel. Juba ammust ajast on nad olnud tuntud kui inimesed, kes ei lase end ühelgi isandal valitseda. 18. sajandil täheldas üks maadeuurija, et svanid on „realiseerinud uue ühiskonnaideaali, kus üksikisiku vaba tahe kaalub üles kõik muu”.

Svanethi ainulaadse vabaduse võib kanda kahe teguri arvele. Esiteks, erakordselt  kõrgete mäeahelike barjäär eraldas selle rahva muust maailmast ja kaitses teda sissetungijate eest. Teiseks, iga perekonna sõltumatust hoidis alal kindlustorn. See oli kaitseks vaenlaste ja mõnikord ka vaenulikuks muutunud naabrite eest, samuti lumelaviinide eest, mis väiksemad ehitised lumme uputasid.

Elu kindlustornis

Saime kutse külastada 12. sajandist pärit svani peretorni. Kindlus koosnes kahest suuremast osast: murkvam’iks kutsutavast kindlustornist ja sellega ühendatud elumajast nimega kor. Elumaja allkorrusel oli suur tulease, mis andis soojust ja valgust. Tähtsal kohal oli ka toekas puidust tool perevanemale, kes juhtis oma laiendatud peret, kuhu kuulusid ta naine, pojad ja nende naised. Kõigil naistel tuli täita vahelduvaid majapidamisülesandeid. Nende tööks oli jahujahvatamine, leivaküpsetamine, koristamine, loomade söötmine ja suures koldes tule hoidmine.

Mahukas torn oli laotud kividest ja kaetud valkja krohviga. Tornis oli neli korrust. Need kõrgusid kahekorruselise elumaja kohal, mis oli torniga ühendatud. Kui astusime majast torni, läks silmadel hämara valgusega kohanemiseks veidi aega. Torni alumistel korrustel hoiti vett, jahu, puuvilju, juustu, veini ja liha.

Hädaajal magas perekond torni alumistel ja keskmistel korrustel. Kiltkivikatusega ülakorrus oli põhiliselt võitlusplatvorm, mille rinnatises paiknesid väikesed avaused. Keegi 19. sajandil seda piirkonda külastanu märkis, et kuna „puudus igasugune kohalik võim, kes oleks suutnud oma otsuseid maksma panna, haarati alatasa relvade järele”. Nii oligi iga pere valmis enda kaitseks võitlusse astuma.

Tagasiteel koju olid meie südamed tulvil tänumeelt Jehoova vastu, kui mõtlesime tema loodu hingematvale ilule Svanethis. Neid, kes kaugetel aegadel sealsetes kindlustornides elasid, ootab ees võimalus eluks Jumala uues maailmas. Siis pole mitte kellelgi vaja rajada enda kaitseks torni või mingit muud kindlustust. Miks? Sest Piibli tõotuse järele istub siis „igaüks oma viinapuu all ja oma viigipuu all, ja ükski ei peleta neid” (Miika 4:4; Roomlastele 8:21, 22).

[Pildi allikaviide lk 16]

Ülal: Paata Vardanašvili