Astume mööda orjateed

LÄÄNE-AAFRIKA olulisemaid orjakaubanduskeskusi oli 17.–19. sajandini Ouidah’ linn. Praeguses Benini vabariigis asuv Ouidah oli enam kui miljoni orja väljavedamise tunnistajaks. Tihtilugu muretsesid inimkaupa aafriklased ise, vahetades oma kaasmaalasi näiteks alkoholi, rõivaste, käevõrude, nugade, mõõkade ja eriti veel püsside vastu, mis hõimusõdade tõttu olid iseäranis kõrges hinnas.

16.–19. sajandini veeti laevadega üle Atlandi ookeani Uude Maailma arvatavasti 12 miljonit aafriklast, et rahuldada nõudlust orjatööjõu järele istandustes ja kaevandustes. Raamatus „American Slavery–1619–1877” mainitakse, et umbes 85 protsenti orjadest „veeti Brasiiliasse ning Briti, Prantsusmaa, Hispaania ja Hollandi kolooniatesse Kariibi mere piirkonnas”. Arvestuste järgi viidi umbes 6 protsenti orje kolooniatesse, mis hiljem hakkasid kuuluma Ameerika Ühendriikide koosseisu. *

Teekond algas, kui suured hulgad aheldatud, läbipekstud ja märgistatud orje läbisid jalgsi 4-kilomeetrise tee praegu rekonstrueeritud ja Ouidah’ ajaloomuuseumina tegutsevast kindlusest paigani rannal nimetusega Uks Tagasitulekuta. Orjatee lõppu märgistabki uks, ent see on pigem sümboolne kui sõnasõnaline, sest orje ei viidud ära ühest ja samast kohast. Miks võttis orjandus nii suure ulatuse?

Pikk häbiväärne ajalugu

Juba kaugetel aegadel müüsid Aafrika valitsejad Araabia kaupmeestele sõjavange. Hiljem hakkasid orjakaubandusega tegelema ka Euroopa võimud, seda eriti pärast kolooniate rajamist Ameerikasse. Ka tol ajal andsid hõimusõjad ja nendega kaasnenud vangistused suurel hulgal orje, nõnda et sellest kujunes nii võitjatele kui ka saamahimulistele orjakaupmeestele tulus äri. Orje hangiti samuti inimrööve  korraldades või siis Aafrika kaupmeeste kaudu, kes tõid neid sisemaalt. Orjaks võidi müüa peaaegu igaüks, isegi troonipärija, kes oli minetanud kuninga soosingu.

Tuntud vahendaja oli brasiillane Francisco Félix de Souza. Aastal 1788 võttis de Souza oma valdusse kindluse, mis oli Ouidah’ orjaturu keskmeks Benini lahe ääres. Tol ajal kuulus Ouidah Dahomee kuningriigi koosseisu. Ent de Souza ja Dahomee kuninga Adandozani vahel tekkisid lahkhelid. Nii sõlmis de Souza, kes võis ehk tol ajal vangis istuda, salaliidu kuninga vennaga ning aastal 1818 kukutasid nad ühisjõul kuninga. Nõnda loodi alus kasulikele suhetele uue kuninga Gezo ja de Souza vahel, kes määrati hoolitsema orjakaubanduse eest.

Gezo oli väga huvitatud oma kuningriigi laiendamisest ning vajas selleks eurooplaste relvi. Et eurooplastega kauplemine paremini sujuks, määras ta de Souza Ouidah’ asevalitsejaks. Saanud orjadega kauplemise eriõigused selles Aafrika osas, ajas de Souza peagi kokku suure varanduse ning tema elupaiga lähistel paiknevast orjaturust sai tõmbenumber nii välismaistele kui kohalikele kaupmeestele.

Pisaratega kastetud tee

Külastajale algab praegu Ouidah’ Orjatee ringkäik rekonstrueeritud portugali kindluse juurest. Nagu mainisime, on see aastal 1721 rajatud kindlus nüüd muuseum. Orjadeks määratud vangid suleti suurde kindlusehoovi. Valdav osa neist olid kokkuaheldatuna pidanud kõndima palju öid, enne kui nad kohale jõudsid. Miks öid? Pimeduses ei suutnud nad orienteeruda, nii et põgenikel polnud sugugi kerge koduteed leida.

Kui rühm orje kohale jõudis, korraldati oksjon, misjärel kaupmehed enda omandi märgistasid. Meretagustesse riikidesse määratud orjad viidi randa, kust nad kanuudel või väikestel paatidel laevani toimetati.

Ajaloolise Orjatee teise endisi aegu meenutava huvipaiga nimetuseks on Unustuse Puu. Tänapäeval on püstitatud mälestusmärk kohale, kus asus puu, mille ümber orje kõndima sunniti – mehi väidetavasti üheksa, naisi seitse korda. Neile öeldi, et see protseduur pühib neil kodumaa peast, nii et nad ei kipu nii palju mässama.

Orjatee ääres võib näha ka monumenti nüüdseks juba kadunud Zomaï-onnide mälestuseks. Sõna Zomaï viitab vange täis topitud  onnides valitsenud pimedusele, mis pidi neid eelnevalt harjutama laevadel valitsevate näruste tingimustega. Orje võidi säärastes onnides hoida transpordi ootel kuid. Need, kes surid selle kohutava katsumuse ajal, heideti ühishauda.

Eriti südantlõhestav on monument nimetusega Zomachi, mis sümboliseerib kahetsust ja leppimist. Igal jaanuarikuul paluvad seal nii orjade kui orjakaupmeeste järeltulijad andestust nende eest, kes need ülekohtuteod toime panid.

Ringkäigu viimane peatuskoht on Uks Tagasitulekuta – mälestusmärk, mis sümboliseerib orjade viimaseid hetki Aafrika pinnal. Sellel avaral võlvkäigul on kujutatud bareljeeffriise kahte ritta aheldatud aafriklastest, kes on koondatud rannale, ees laiumas Atlandi ookean. Räägitakse, et selles kohas sõid mõningad meeleheitel vangid liiva, et mitte unustada sünnimaad. Oli neid, kes eelistasid elust lahkuda ning kägistasid end oma ahelatega surnuks.

Lõpuks ometi vabanemine!

19. sajandi algusest peale püüti järjest aktiivsemalt orjapidamist keelustada. 1860. aasta juulikuus saabus Ouidah’st Ameerika Ühendriikidesse Alabamasse Mobile’isse viimane laevatäis orje. Nende orjapõlv jäi õnneks lühiajaliseks, sest USA valitsus kuulutas aastal 1863 välja orjade vabastamise. Orjusele saabus läänepoolkeral täielik lõpp aastal 1888, kui Brasiilia orjapidamise kaotas. *

Orjakaubanduse kõige silmatorkavam pärand on aafriklaste hajutatus võõrsil, mis on tähelepanuväärselt mõjutanud paljude Ameerika maade demograafiat ja kultuuri. Veel üheks pärandiks on voodoo, maagiat ja loitsimist sisaldav usundivorm, mis on iseäranis populaarne Haitil. „Termin voodoo tuleneb Benini (endise Dahomee) fonikeelsest sõnast vodun, mis tähendab jumalust või vaimu,” ütleb „Encyclopædia Britannica”.

Kahjuks on ränki orjuse vorme säilinud senini, ehkki alati pole tegemist sõnasõnalise orjusega. Näiteks on miljonid inimesed sunnitud orjama, et karmides majandustingimustes hinges püsida. Teised vaevlevad rõhuvate valitsusvõimude all (Koguja 8:9). Miljoneid aga hoiavad köidikuis väärusuõpetused ja ebausk. Kas inimvalitsused suudavad oma alamaid neist orjuse vormidest vabastada? Ei. Seda võib teha – ja teebki – vaid Jehoova Jumal. Tõotab ju tema kirjalik Sõna Piibel, et kõigile, kes pöörduvad Jehoova poole, teenides teda kooskõlas Piibli tõega – tõega, mis teeb inimese vabaks –, saab kord osaks „Jumala laste auline vabadus” (Roomlastele 8:21; Johannese 8:32).

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 24]

„INIMENE VALITSEB INIMESE ÜLE, ET TEMALE KURJA TEHA”

Paljud usuvad, et orjakaupmehed hankisid oma saaki, tehes küladesse röövretki ja viies kaasa, keda iganes nad tahtsid. Ehkki ka seda võis ette tulla, poleks orjakaupmehed tõenäoliselt suutnud vedada minema miljoneid inimesi, „kui nendega poleks teinud koostööd Aafrika valitsejatest ja kaupmeestest koosnev hiiglaslik võrgustik”, on öelnud Aafrika ajaloo professor dr Robert Harms ühes raadiointervjuus. Kuidas küll peab paika tõdemus „Inimene valitseb inimese üle, et temale kurja teha”! (Koguja 8:9.)

[Allikaviide]

© Réunion des Musées Nationaux/Art Resource, NY

[Kaardid lk 22]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Ligikaudu 12 miljonit aafriklast veeti laevadega üle Atlandi ookeani orjatööle

AAFRIKA

BENIN

Ouidah

Orjarannik

[Pilt lk 22, 23]

Aastal 1721 rajatud portugali kindluses on praegu Ouidah’ ajaloomuuseum

[Allikaviide]

© Gary Cook/Alamy

[Pilt lk 23]

Köidikuis ja suutropiga orja kuju

[Pilt lk 23]

Uks Tagasitulekuta – mälestusmärk, mis sümboliseerib orjade viimaseid hetki Aafrika pinnal

[Allikaviide]

© Danita Delimont/Alamy