Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Männi-puiduvaablase muneti

Männi-puiduvaablase muneti

Kas see on kavandatud?

Männi-puiduvaablase muneti

● Emane männi-puiduvaablane paigutab oma munad männipuitu. Meetod, kuidas ta seda teeb, on inspireerinud teadlasi töötama välja ohutumaid ja tõhusamaid kirurgilisi sondeerimisseadiseid.

Mõtteainet. Männi-puiduvaablane saeb männipuitu käigu, kasutades munetit – nõelataolist toru kahe põimunud poolmega, millest kumbki on rasplitaoliselt hammasjas. Ühe poolme hambad haarduvad puitu, kindlustades seeläbi takistuse, samas kui teine poole lihkub sammukese edasi. Seejärel haardub see poole takistuse loomiseks puitu, samas kui esimene poole edasi lihkub. Kiire võnkumise teel, mille käigus poolmed vaheldumisi takistust loovad ja edasi liiguvad, puurib muneti end maltspuitu ligikaudu 2 sentimeetri sügavusele, kasutades minimaalselt jõudu, ilma et ta protsessi ajal looka painduks või katki läheks.

Teadlased on emase männi-puiduvaablase munetist inspireerituna loonud neurokirurgilise sondi prototüübi, mis toimib samal põhimõttel. Selle räninõel koosneb kahest võnkuvast poolmest mikroskoopiliste hammastega, mis on võimelised tungima aju sügavatesse piirkondadesse, põhjustades minimaalselt kahju. Kuid sel instrumendil on veel üks erijoon. Ajakiri „New Scientistselgitab: „Erinevalt jäikadest kirurgilistest sondidest on seadis piisavalt painduv, et liikuda võimalikult ohutut rada pidi ja näiteks lõikuse käigus minna ülimalt riskantsetest ajupiirkondadest ringi.” Lisaks, tänu sellisele sondile väheneb raskesti ligipääsetavate piirkondadeni jõudmiseks vajalike sisselõigete arv.

Mis sa arvad? Kas emase männi-puiduvaablase muneti on tekkinud juhuse läbi või on see kavandatud?

[Joonis lk 25]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Ühe poolme allapoole lihkudes lõikuvad selle hambad puitu, samal ajal kui teine poole on haardunud ja selle hambad tagamas takistust

Puit

Vahelduvad jõud

[Piltide allikaviited lk 25]

Vaablane: David R. Lance, USDA APHIS PPQ, Bugwood.org; skeem: J. F. V. Vincent and M. J. King, (1996). Männi-puiduvaablase muneti puurimismehhanism. Biomimetics, 3:187–201