Kas teadus ja Piibel on ühitatavad?
Piibli seisukoht
Kas teadus ja Piibel on ühitatavad?
„Teadustöö tähtsust ja rõõmu tajun neil juhuslikel hetkedel, mil avastan midagi uut ja ütlen endamisi: „Ah nõnda on Jumal selle teinud!”.” (HENRY SCHAEFER, KEEMIAPROFESSOR)
TEADUSEL on oluline osa selles, et võiksime loodusmaailmast aru saada. Selles võib näha niisugust korda, täpsust ja keerukust, et paljude arvates viitab see ääretult targale ja vägevale Jumalale. Nende meelest ei tutvusta teadus mitte ainult üksikasju loodusmaailmast, vaid ka Jumala mõtteviisi eri külgi.
Selline vaatenurk leiab Piiblis laialdast toetust. Kirjakoht Roomlastele 1:20 ütleb: „[Jumala] nähtamatud omadused, nii tema igavene jõud kui ka jumalikkus, on maailma loomisest alates selgelt nähtavad, kuna neid võib tähele panna selle kaudu, mis on valmistatud.” Samuti Laul 19:2, 3 tõdeb: „Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd! Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust!” Kuid kogu oma imelisusele vaatamata avab loodusmaailm Looja kohta vaid mõningaid aspekte.
Seal, kus teadusel on piirid
Paljud tõed Jumala kohta jäävad teaduse haardeulatusest välja. Seda saaks selgitada näitega, kuidas teadlane võib osata kirjeldada viimast kui üht molekuli šokolaadikoogis, ent kas tema analüüsist selgub, miks kook on tehtud või kellele see on tehtud? Et vastata sedalaadi küsimustele – mida enamik peaks nendeks kõige olulisemateks –, tuleks tal pöörduda inimese poole, kes koogi on küpsetanud.
Samuti teadus „annab rikkalikult faktilist teavet”, nagu kirjutab Austria füüsik ja Nobeli auhinna laureaat Erwin Schrödinger, „kuid vaikib nagu haud kõigest, ... mille järele meie süda januneb, mis meile tõesti oluline on”. Tema sõnul on selleks „Jumal ja igavikulisus”. Vaid Jumal suudab vastata näiteks sellistele küsimustele nagu, miks on universum olemas? Miks kihab meie planeet elust, sealhulgas mõistuslikust elust? Miks lubab Jumal kurjust ja kannatusi, kui ta on kõikvõimas? Kas surnutel on lootust?
Kas Jumal on neile küsimustele vastused andnud? Jah, Piibli lehekülgede vahendusel (2. Timoteosele 3:16). Kuid võib tekkida küsimus, kuidas olla kindel, et Piibel on tõesti Jumalalt. Teaduslikust seisukohast peaks see, mida Piibel räägib meid ümbritseva maailma kohta, olema teaduslike faktidega kooskõlas, sest Jumal ei räägi endale vastu. Kas Piiblit iseloomustab selline kooskõlalisus? Vaadelgem mõningaid näiteid.
Teaduslikult ajast ees
Piibli kirjutamise ajal uskusid paljud, et maailmas on kõiksuguseid jumalaid ning et need jumalad, aga mitte loodusseadused, valitsevad päikest, kuud, ilma, viljakust ja nii edasi. Kuid muistsete heebrea jumalaprohvetitega oli lugu teisiti. Nad loomulikult teadsid, et Jehoova Jumal võib otseselt suunata loodusmaailma ning et konkreetsetel juhtudel on ta seda ka teinud (Joosua 10:12–14; 2. Kuningate 20:9–11). Ent nagu täheldas Inglismaa Oxfordi ülikooli matemaatikaprofessor John Lennox, ei pidanud need prohvetid „vabanema usust universumis valitsevatesse mütoloogilistesse jumalatesse sel lihtsal põhjusel, et nad polnud neisse jumalatesse üleüldse uskunudki. Selle ebausu eest oli neid hoidnud usk ainsasse Tõelisse Jumalasse, taeva ja maa Loojasse”.
Mil moel see usk neid ebausu eest kaitses? Esiteks seeläbi, et Jumal oli andnud neile teada, et tema valitseb universumit oma täpsete seaduste abil. Näiteks küsis Jehoova Jumal rohkem kui 3500 aastat tagasi oma sulaselt Iiobilt: „Kas sa tunned taeva seadusi?” (Iiob 38:33). Prohvet Jeremija kirjutas 7. sajandil e.m.a taeva ja maa kordaseadmisest (Jeremija 33:25).
Niisiis oli kõigile muistsel ajal elanutele, kes uskusid Piibli prohvetite kirjutisi, teada, et universumit ei valitse mitte müütilised heitliku loomuga jumalused, vaid mõistuspärased seadused. Seepärast ei kummardanud need jumalakartlikud inimesed loodust, näiteks päikest, kuud või tähti, ega polnud ka selles suhtes ebausklikud (5. Moosese 4:15–19). Selle asemel nägid nad Jumala loomistöödes uurimisobjekte, mis annavad tunnistust tema tarkusest, väest ja muudest omadustest (Laul 8:4–10; Õpetussõnad 3:19, 20).
Nõnda nagu paljud tänapäeva teadlased, uskusid ka muistsed heebrealased, et universumil on algus. „Alguses lõi Jumal taevad ja maa,” ütleb 1. Moosese 1:1. Samuti andis Jumal umbes 3500 aastat tagasi teada oma sulasele Iiobile, et maa ’ripub eimillegi kohal’ ehk hõljub kosmoseavaruses (Iiob 26:7). Lisaks kirjutas prohvet Jesaja enam kui 2500 aasta eest, et maa on sõõr ehk kera (Jesaja 40:22). *
Piibel on tõesti kooskõlas teaduslike tõdemustega loodusmaailma kohta. Tegelikult on need kaks uurimisvaldkonda midagi enamat kui vaid ühitatavad – need täiendavad teineteist suurepäraselt. Emba-kumba tähelepanuta jätta tähendab jätta uks Jumala tundmise ees suletuks (Laul 119:105; Jesaja 40:26).
[Allmärkus]
^ lõik 14 Põhjalikuma arutelu Jumala olemasolu ja Piibli õigsuse kohta võid leida brošüürist „Kas elu on loodud?” ja raamatust „Kas on olemas Looja, kes meist hoolib?” (väljaandjad Jehoova tunnistajad).
KAS SA OLED MÕELNUD?
● Mida räägib Jumala kohta meid ümbritsev maailm? (Roomlastele 1:20)
● Millised tõed Jumala kohta jäävad teaduse haardeulatusest välja? (2. Timoteosele 3:16)
● Miks olid muistsed tõelise Jumala prohvetid vabad ebausust loodusmaailma suhtes? (Jeremija 33:25)
[Väljavõte lk 23]
Universumis valitsevad taeva ja maa kohta kehtestatud täpsed seadused. (JEREMIJA 33:25)
