Lugejate kirju

Midagi väärtuslikumat kui raha (Märts 2009) Artiklis tsiteeriti Kostase sõnu „Jumal ei taha, et elaksime priiskavalt”. Arvasin, et Jehoova pole seadnud piire, kui palju või vähe tema teenijal jõukust võib olla – peaasi, et Jumal on ta elus esikohal. Kas on väär ustavalt Jehoovat teenides külluses elada?

J. D., USA

„Ärgake!” vastab: Piibel ei mõista jõukust hukka. Olid ju paljud möödunud aegade jumalateenijad heal järjel (1. Moosese 25:5; 26:12–16; Iiob 1:1–3). Ent neil, kes on rikkad, oleks hea meeles pidada, et „varaga uhkeldamine ... ei lähtu Isast, vaid maailmast” (1. Johannese 2:16). Lisaks ütles apostel Paulus: „Rahaarmastus on igasuguste halbade asjade juur.” Ta märkis, et tuues vaimsed huvid ohvriks rikkuseihalusele, „on mõned usust ära eksinud ja ennast valusate pistetega igalt poolt torganud” (1. Timoteosele 6:10). Teadagi ei näita Jumala Sõna, et rikkaid peaks valdama süütunne põhjusel, et neil on midagi rohkem kui teistel. Kristlasi kutsutakse üles olema „helde südamega, valmis jagama”, olgu neil ainelist vara palju või vähe (1. Timoteosele 6:18).

Kes kuuleb kuuldamatut? (Oktoober 2008) Artikkel Retti sündroomiga Hillaryst andis mulle uut jõudu. Mu viieaastane lapselaps ei näe, kuule, kõnni, räägi ega istu. Sain nüüd lootust, et tema ajus siiski toimub midagi, kui ma talle laulan, loen ja räägin või teda paitan ja masseerin. Nutsin, kui lugesin Hillary ema sõnu „kuigi mina ei kuule, mis ta öelda tahab, kuuleb seda Jehoova”. See aitas mul mõista, et ehkki mu lapselaps ei saa sõnu välja öelda, võib Jehoova kuulda ta südame häält.

M. A., Jaapan

Mu tütar on 43 aastat vana, ometi sain nüüd esmakordselt lugeda artiklit, mis tõesti valgustas tema seisundit ja puude tagamaid. Tunnen oma südames, mida peavad Hillary ja ta ema ning õde läbi elama. Kuigi meid lahutavad tuhanded kilomeetrid, mõistan neid täielikult ja pean kalliks nende head usu, armastuse ja vastupidavuse eeskuju.

T. Y., Ghana

Abort. Üldsegi mitte probleemitu lahendus (Juuni 2009) Tänan teid aborditeemalise artiklisarja eest. Kui olin 20. eluaastates, otsustasin teha aborti, mida mul on tulnud sügavalt kahetseda. Nüüd, mil tunnen tõde, ei valda mind enam lootusetus. Kui tänulik ma olen, et võin loota Jehoova andeksannile!

Anonüümne, USA

Noored küsivad. Kuidas ema või isa kaotust üle elada? (August 2009) Olen vaid 22-aastane ning isa surm tabas mind nii ootamatult, et kogu mu elu varises kokku. Nagu artiklis mainitud, tunnen puudust, et ei saa temaga jagada oma elu tähtsamaid hetki. Möödunud on kolm aastat ja mul on senini raske elu rööbastesse saada. Ja siiski sain sellest artiklist palju lohutust. Toodud nõuanded hakkamasaamiseks on osutunud tõhusaks, ehkki neid pole olnud kerge ellu rakendada. Tänan teid teie suurepärase töö eest!

N. P., Prantsusmaa