Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Läänepoolkera džunglikuningas

Läänepoolkera džunglikuningas

Läänepoolkera džunglikuningas

KES ta on? Ameerika suurim kaslane jaaguar. Kus teda kohata võib? Kesk- ja Lõuna-Ameerika džunglites, soodes, põlismetsades, kõrbetes ja põõsastutes. Erinevalt enamikust kaslastest tunneb ta end lisaks maapinnale ja puudele hästi ka vees.

Kujutlegem end seismas täiskasvanud isase jaaguari kõrval. Tema tüvepikkus võib olla kuni 2 meetrit, kaal aga 120 kilo või enamgi. Erakuna elav jaaguar kohtub oma liigikaaslastega vaid paaritumiseks. Isasloom saab suguküpseks 3–4-aastaselt, emasloomal on esimene pesakond kahe aasta vanuselt. Pärast 3–4 kuu pikkust tiinust sünnib tavaliselt kaks poega. Teadaolevalt võib mõni jaaguar elada vangistuses üle 20 aasta.

Seoses nende suurte müstiliste, raskesti tabatavate kaslastega täheldas üks bioloog: „Küll on jaaguare raske leida! Võin seista otse ta kõrval ... ja ikkagi teda mitte näha.” Tema kuldselt kollakaspruun karvastik, mille mustad laigud ümbritsevad väiksemaid täppe, aitab tal nähtamatult varjuda ja seejärel kaduda.

Üksildane hääletu küttija

Jaaguar kui osav küttija toitub 85 loomaliigist, nende seas taapiritest, hirvedest ja pärdikutest. Kuna jaaguar tunneb end vees hästi, püüab ta suurema vaevata ka kalu ja kilpkonni. Kord nähti, kuidas jaaguar tappis täiskasvanud hobuse ning tiris seda 80 meetrit mööda kuiva maad ja seejärel üle jõe.

See osav kaslane varitseb tihti oma saaki hiljukesi puu otsas istudes. Kui alt möödub kari pahaaimamatuid pekaarisid – kiireid seataolisi loomi –, teeb jaaguar hüppe. Ainsa jõulise hammustusega tapab ta ühe neist ja hüppab kiiresti tagasi puu otsa, kus ta ootab karja möödumist, et siis oma saakloom üles korjata.

Siiski ründab jaaguar inimest suurtest kaslastest kõige vähema tõenäosusega ning pole teada, et ta oleks inimest söönud. Tegelikult ongi inimesed jaaguarile suurem oht kui jaaguar inimestele.

Miks neid on nii vähe

Oli aeg, mil jaaguarid elasid alates Ameerika Ühendriikide lõunaosast kuni Lõuna-Ameerika viimase tipuni välja. Praeguseks on nad kadunud ligikaudu poolelt oma saja aasta taguselt levilalt. Kuni 1970. aastate keskpaigani tapsid kütid igal aastal tuhandeid jaaguare nende naha pärast. Ainuüksi aastal 1968 eksporditi Ameerika mandrilt üle 13 500 jaaguarinaha. Arvestuste järgi oli aastaks 2002 jäänud alles vähem kui 50 000 jaaguari. Nüüd elab väljaspool loomaaedu ehk vaid umbes 15 000 looma.

Looduskaitse Seltsi uuringu järgi on peaaegu 40 protsenti jaaguari tavapärastest kodupaikadest metsaraie tõttu hävinud. Teadete järgi hävib ainuüksi Mehhikos igas minutis jalgpalliväljaku suurune asuala. Seepärast on jaaguar sunnitud eluspüsimiseks murdma kariloomi.

Kaitseabinõud

Paarsada riiki toetab loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni määrusi, millega keelatakse jaaguaride küttimine kaubanduslikel eesmärkidel. Looduslike asupaikade kaitseks on rajatud rahvusparkidesse reservaate. Belize’i Cockscomb Basini looduskaitsealast sai aastal 1986 maailma esimene jaaguaride reservaat. Samuti Mehhikos on jaaguaride kaitseks eraldatud Yucatáni poolsaarel Calakmuli biosfääri reservaadis enam kui 150 000 hektarit troopikametsa.

Saab näha, kui edukaks osutuvad inimeste püüded kaitsta seda džunglikuningat. Kuid meid võib lohutada teadmine, et peagi hävitab armastav Looja „need, kes hävitavad maad”, ning nagu ta on kavatsenud, hakkab maakeral lõpuks valitsema rahu inimeste ja loomade vahel (Ilmutus 11:18; Jesaja 11:6–9).

[Kaart lk 24, 25]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Jaaguari levila

Algne levila

Praegune levila

PÕHJA-AMEERIKA

KESK-AMEERIKA

LÕUNA-AMEERIKA