Piibli seisukoht

Kas usutalituste eest peaks maksma?

PALJUDES maades nõuavad niinimetatud kristlike usundite ja ka mittekristlike usundite juhid usutalituste eest tasu. Nendeks talitusteks on näiteks ristimine, laulatus või matused. Nõutav hind võib ulatuda sadadesse, kui mitte tuhandetesse eurodesse.

Mõningad vaimulikud on riigi palgal, kuna täidavad kombetalituslikke ja hingekarjase kohuseid ning avavad riigiorganite igapäevaseid istungeid palvega. Sellised funktsioonid võivad olla igati heaks kiidetud, pealegi on kirikutelgi omad väljaminekud. Ent kas Piibel toetab tava küsida selliste usuliste talituste eest raha või ka anda inimestele mõista, et nad on selleks kohustatud?

Kas „kaubakoda”?

Kui Jeesus Kristus oli maa peal, kasutasid juudi usutegelased ja teised usulisi talitusi kui soodsat võimalust tulu saada, seda eriti paasapüha aegu. Kas Jeesus vaatas sellele kombele hea pilguga? Ei! Piiblist võime lugeda, et ta „puistas maha rahavahetajate mündid ja lükkas ümber nende lauad” ning sõnas: „Lõpetage mu Isa koja tegemine kaubakojaks!” (Johannese 2:14–16).

Sarnane olukord tekkis 8. sajandil e.m.a elanud prohveti Miika ajal. Piibel teatab, et Iisraeli usujuhid ’põlgasid õigust’ ja preestrid ’õpetasid tasu eest’. Ent samal ajal väitsid nad, et Jehoova toetab neid. „Eks ole Jehoova meie keskel?” sõnasid nad. (Miika 3:9, 11.) Kuid Jehoova Jumal ei olnud nende keskel ega toetanud neid. Ta hoopis jälestas nende käitumist ja tegi selle oma prohveti vahendusel ka täiesti selgeks.

Paljud usujuhid rakendavad tänapäevalgi samasugust saamahimust ajendatud taktikat, tehes seeläbi oma kultuspaikadest „kaubakojad”. On teada tõsiasi, et usuorganisatsioonid tervikuna arendavad kaubanduslikku tegevust ning ajavad tihtilugu tulusat äri, müütades ikoone ja lõputus valikus muid kultusasjakesi (1. Johannese 5:21) *.

„Tasuta olete saanud, tasuta andke”

Läkitades oma apostleid kuulutama head sõnumit, tervendama haigeid ja isegi äratama  üles surnuid, lausus Jeesus: „Tasuta olete saanud, tasuta andke” (Matteuse 10:7, 8). Jah, tema õiged järelkäijad ei tohtinud nende talituste eest raha küsida. Lisaks oli Jeesus ise eeskujuks, kuidas teenida teisi ilma selle eest tasu küsimata.

Järgides Jeesuse eeskuju, teenis apostel Paulus Jumalat tasuta (1. Korintlastele 9:18). Kui ta vajas raha, võttis ta telgitegijana endale ilmalikku tööd (Apostlite teod 18:1–3). Seetõttu võis ta enda ja oma misjonikaaslaste kohta öelda: „Me pole Jumala sõnaga äritsejad, nagu paljud seda on” (2. Korintlastele 2:17). Kuid mida öelda rahakogumise kohta koguduse vajaduste tarbeks, näiteks kultushoone ostmiseks või remontimiseks?

„Jumal armastab rõõmsat andjat”

Jehoova tunnistajad saavad vajaliku raha kokku vabatahtlike annetuste toel. Nad juhinduvad põhimõttest „Igaüks toimigu nii, nagu ta on oma südames otsustanud, mitte vastu tahtmist või sunniviisil, sest Jumal armastab rõõmsat andjat” (2. Korintlastele 9:7). Sel põhjusel ei maksusta Jehoova tunnistajad ei oma kirjandust ega usutalitusi, nagu näiteks ristimisi, laulatusi või matuseid. Ka ei võta nad kümnist ega lase koosolekute ajal korjanduskarbil ringi käia. Igaüks, kes soovib nende rahvusvahelist kuulutustööd rahaliselt toetada, võib seda teha. Selleks on jumalateenimispaikadesse mitte liiga silmatorkavasse kohta paigaldatud annetuskastid.

Kõikjal maailmas rahastavad Jehoova tunnistajad vabatahtlike annetustega oma kuningriigi- ja kokkutulekusaale ning trükikodasid, samuti päästetöid. On neid, kes Jeesuse kiidetud vaese lesknaise kombel saavad anda vaid pisut (Luuka 21:2). Kuid on ka neid, kes saavad anda palju. Igal juhul võivad need, kes juhinduvad Piibli põhimõtetest ja annetavad vastavalt oma võimalustele, kogeda sisemist rahulolu, rikkalikke õnnistusi Jumalalt ja ehtsat rõõmu (Apostlite teod 20:35; 2. Korintlastele 8:12).

[Allmärkus]

KAS SA OLED MÕELNUD?

● Mida ütles Jeesus neile, kes templis äritsesid? (Johannese 2:14–16)

● Kas apostel Paulus võttis usutalituste eest tasu? (2. Korintlastele 2:17)

● Millist laadi andmine on Jehoovale meelepärane? (2. Korintlastele 9:7)

[Väljavõte lk 23]

„Lõpetage mu Isa koja tegemine kaubakojaks!” (Johannese 2:14–16)