Silmitsi šimpansidega

MATKAME ekvatoriaalse Aafrika džunglis mööda ahtakest rada. Tasapisi hakkavad meie silmad harjuma tihedas okste ja lehtede rägas väreleva valgusega. Kilkide pidev ühetaoline sirin, vääntaimedega kaetud massiivsed puud, millest mõned küünivad üle 50 meetri kõrgusele, täidavad meid aukartuse ja ootusärevusega. Adume, et siin metsahämaruses tasub valvas olla ja astuda ettevaatlikult. Ühtäkki karjub keegi „huu” ning hingab valjult ja kiiresti õhku sisse. Häälitsused muutuvad järjest tugevamaks ja kõrgemaks, lausa kõrvulukustavaks. Siis aga saabub järsk vaikus. Oleme pärast pikka matka jõudnud oodatud hetkeni ja leidnud šimpanside karja.

Niisugused erutuspuhangud, millega kaasneb vali sissehingamine, hõiked, karjed ja mõnikord ka puutüvede tagumine, on šimpanside viis omavahel suhelda või eemalviibivate karjaliikmetega kontakti otsida. Põhjus, miks ahvid ülejäänud karjaliikmetega kontakti hoida tahavad, näib olevat see, et nad on leidnud rikkalikult küpseid ja maitsvaid viigimarju. Kui vaatame kõrge viigipuu laia võra pea kohal, näeme kenakest hulka ahve, nii 20 kuni 30 looma, kes rahulikult viigimarjadega kõhtu täidavad. Nende must karv läigib toredalt päikeselaikudes. Siis aga hakkab üks šimpans meid oksaraagudega pilduma ning peagi tabab meid täielik oksarahe. See on selge sõnum, et viigimarjad pole jagamiseks.

Parim aeg šimpanse kohata ongi siis, kui puuviljad on küpseks saanud. Muul ajal on see raskem, sest ahvid võivad olla hajali väiksemates rühmades ja tegutseda madalas kasvustikus. Üldiselt kulub šimpansidel suurem osa päevast söömisele, kui nad ruutkilomeetrite suurusel alal ringi liiguvad. Peale puuviljade kuuluvad nende menüüsse veel lehed, seemned ja varred. Ei ütle need ahvid ära ka sipelgatest, linnumunadest ega termiitidest. Mõnikord jahivad ja söövad šimpansid isegi väikseid loomi, sealhulgas pärdikuid.

Keskpäeva liginedes läheb ahvidel ülal viigipuuvõras kuumaks. Üks šimpans hakkab puu otsast alla ronima ning peagi järgnevad talle teisedki. Riburidamisi liiguvad nad tihnikusse. Üks vallatu noor isane šimpans teeb aga väikse kõrvalpõike, liikudes käsipidi oksalt oksale meie poole, et meid lähemalt uudistada. Selle noore ahvi mänguhimu ja uudishimulikkust nähes tuleb meil tahtmatult näole lai naeratus.

Šimpanside võluv omapära

„Vaadake selja taha,” ütleb keegi meie grupist, kui oleme asunud tagasiteele. Ümber pöörates näeme, kuidas üks šimpans meid puutüve tagant piidleb. Ta seisab kahel jalal ja paistab olevat nii meetri kõrgune. Nähes meie pilku, tõmbab ta pea otsemaid puu taha, kuid kiikab meid viivu pärast uuesti. Milline armas olevus! Jah, šimpansid  võivad seista kahel jalal ja isegi kõndida niiviisi lühikest maad. Ent üldjuhul käivad nad ikka neljal jalal, et oma keharaskust edasi kanda. Šimpansi selgrool pole selja alaosas kumerust, tänu millele on võimalik inimese püstine kehaasend. Samuti suhteliselt nõrkade kere tagaosa lihaste ning tagajäsemetest pikemate ja tugevamate eesjäsemete tõttu on šimpansidel oma kehaehitusest lähtuvalt kergem käia neljal jalal, ronida ja okstel hoogelda.

Pikad eesjäsemed on ahvidele eriti suureks abiks ka siis, kui nad tahavad haarata puuvilju peenikestelt okstelt, mis ei kannata nende raskust. Ahvide jäsemed on ideaalsed selleks, et haarata ja hoida tugevalt okstest kinni. Šimpansi suurvarvas kasvab külgsuunas ning on loomale puudel ronides pöidla eest. Samuti saavad ahvid seetõttu haarata ja kanda esemeid ühtmoodi hästi nii ees- kui ka tagajäsemetega. See võime tuleb neile kasuks, kui nad õhtul aset valmistavad. Mõni minut okste painutamist ning pehme ja mugav ase ongi valmis.

Šimpanside jälgimine ja uurimine vabas looduses, samuti nende köitvad iseärasused ning inimesega sarnane anatoomia ja käitumine teeb nad meie jaoks põnevaks. Mõned on aga šimpansidest huvitatud pelgalt eksperimentaalsetel põhjustel, et tõestada nende evolutsioonilist sugulust inimesega. Niisiis, mis teeb inimese ja ahvi nii erinevaks? Ja mil moel on inimene erinevalt loomadest tehtud Jumala näo järgi? (1. Moosese 1:27.)

Unustamatu elamus

Vabas looduses on šimpansid raskesti tabatavad, sest inimest nähes kaovad nad tavaliselt hiljukesi nende vaateväljast. Ent šimpanside kaitseks on mõned rühmad inimestega ära harjutatud, et nad end neist kahejalgsetest häirida ei laseks.

Meie lühike retk šimpanside kuningriiki on unustamatu. Nüüd on meil vähemalt aimu, millised on need ahvid väljaspool loomaaedu või laboratooriume. Imetoredad šimpansid, nii nagu ka kõik teised loomad, kelle loomise kohta Jumal ütles, et „see hea oli”, sobivad oma elukeskkonda suurepäraselt (1. Moosese 1:24, 25).

[Kast/pilt lk 14, 15]

ŠIMPANS JA INIMENE

Oma raamatus „In the Shadow of Man” kirjutab zooloog Jane Goodall, et tema 1960. aastate tähelepanekute põhjal, kuidas šimpansid tööriistu valmistavad, „järeldasid mitmed teadlased, et inimese definitsioon tuleb paremini ümber sõnastada”. See, et šimpansid kasutavad lehti kui käsna ja kive või oksi pähklikoorte avamiseks ning et nad puhastavad oksad lehtedest, enne kui hakkavad termiidikuhilast termiite õngitsema, oli hämmastav avastus. Viimasel ajal on aga saadud teada, et paljud teisedki loomad teevad tööriistu. Raamatu „The Human Nature of Birds–A Scientific Discovery With Startling Implications” autor dr T. Barber ütleb: „On selgunud, et mitte ainult ahvidel ja delfiinidel, vaid ka teistel põhjalikult uuritud liikidel, kaasa arvatud sipelgatel ja mesilastel, on primitiivne teadvus ja praktiline taip, mida seni ei osatud aimatagi.”

See aga ei kõiguta mingilgi moel fakti inimese ainulaadsusest. Nagu märgib professor David Premack, on „inimkeele grammatika ja süntaks kahtlemata unikaalsed”. Jah, inimkeele keerukus ning kultuuri rikkus, milles keel ja kõne etendavad tähtsat osa, eristab meid kindlasti loomadest.

  Pärast aastaid kestnud šimpanside uurimist nende looduslikus elukeskkonnas kirjutas Jane Goodall: „Ma ei kujutaks ette, et šimpansidel oleksid üksteise vastu tunded, mida võiks võrrelda õrnuse, kaitsmisvalmiduse, sallivuse ja hingeülevusega, mis iseloomustavad inimese armastust selle ehtsaimas ja sügavaimas tähenduses.” Samuti kirjutab Goodall: „Inimese mina-tunnetus ületab kaugelt loomade primitiivse kehatunnetuse. Inimene otsib selgitust oma olemasolu saladuse ning ümbritseva maailma ja kosmose mõistatuste kohta.”

Piibel annab teada, mis on inimese ja loomade vahe, öeldes, et inimene on loodud „Jumala näo järgi” (1. Moosese 1:27). Seega peegeldab inimene erinevalt loomadest oma Valmistaja vaimset olemust: jäljendab tema omadusi, millest tähtsaim on armastus. Samuti on inimene võimeline omandama tohutult teadmisi ning tegutsema niisuguse tarkusega, mida ei suudaks ükski loom. Peale selle anti inimesele ka võime toimida oma tahte järgi, nii et tema tegevust ei juhi pelgalt instinktid.

[Pildid lk 15]

Šimpansid on mänguhimulised ja uudishimulikud olevused, kes sobivad igati oma elukeskkonda

[Allikaviited]

Šimpansid ülal paremal: Corbis/Punchstock/Getty Images; all vasakul ja paremal: SuperStock RF/SuperStock; Jane Goodall: © Martin Engelmann/age fotostock

[Pildi allikaviide lk 13]

© Photononstop/SuperStock