Mont Blanc – Euroopa katus

JUBA lapsest peale köitis šveitsi loodusteadlast Horace-Bénédict de Saussure’i (1740–1799) imposantne mäemassiiv, Alpide gigant, mida praegu tuntakse Mont Blanci nime all. Selle ligipääsmatusest lummatuna pakkus ta välja auhinna esimesele inimesele, kes vallutab sealse kõrgeima, 4807-meetrise tipu. Varasemaid kavakindlaid jõupingutusi tipu vallutamiseks oli tehtud aastal 1741. Kuid alles 1786. aasta augustis jõudsid kaks Prantsusmaa Chamonix’ elanikku – kristalliotsija Jacques Balmat ja arst Michel-Gabriel Paccard – otse Mont Blanci tippu. Järgmisel aastal suutis Euroopa kõrgeimasse tippu jõuda ka Saussure koos teadusliku ekspeditsiooniga ning aastal 1788 ronis ta Col du Géant’ile ja viibis seal 17 päeva. Need olid esimesed dokumenteeritud suursaavutused mägironimise kui spordiala vallas.

Aastal 1855 suutis üks meeskond jõuda Itaalia teejuhtide abil Mont Blanci tippu teist, tükk maad raskemat külge mööda. Itaalia poolelt jõuti tippu alles üheksa aastat hiljem. Neil vapratel pioneeridel puudus moodne varustus, abiks olid vaid metallotsaga kepid. Tol ajal „nõudis tipu vallutamine, mida alustati orupõhjast, et liikuda edasi mööda täiesti tundmatuid radu, sellist füüsilist ja moraalset vastupidavust, mida nüüdisaja mägedevallutajatel on ehk raske kujutleda”, on märkinud geograaf Giotto Dainelli. Praeguseks on jõutud korduvalt ka kõige ligipääsmatumatesse paikadesse mäemassiivil.

Ehkki Mont Blanc kõrgub otse keset Euroopat, jäi see ala antiikajal valgeks laiguks. Esimene konkreetsemate andmetega säilinud dokument on pärit aastast 1088. Chamonix’ benediktiini munkadele kuulunud maamõõdukaart kasutab mäe kohta nimetust rupes  alba (’valge mägi’). Ent kohalikud kutsusid seda sajandeid Neetud mäeks, sest legendi järgi elasid seal deemonid ja draakonid. Teatavasti esines nimi Mont Blanc esimest korda aastal 1744 ühel joonistusel. See viitas sellele, et mäe pahaendeline maine oli juba hajumas.

Mäeaheliku kontrastid

Kogu Mont Blanci massiivi on võimalik näha vaid lennukilt. See mitme üle 4000-meetrise tipuga mäemassiiv katab 600-ruutkilomeetrise ala, kusjuures ahelik on 50 kilomeetrit pikk ning lahutab Itaaliat, Prantsusmaad ja Šveitsi. Koosneb see maakoore sügavuses vormunud kristallilisest kiltkivist ja graniidist. Geoloogid liigitavad selle „kõigest” 350 miljoni aasta vanuse massiivi noorte mäestike hulka. Atmosfääri ja liustike mõjul on kujunenud välja graniitkaljud oma lõhede, sakiliste seljakute, tippude ja teravate  harjadega, mis pakuvad mägironijatele võrratult kauneid ja erakordselt huvitavaid vaatepilte.

Mont Blanc suures plaanis

Massiivi keskosa saavad lähemalt näha ka need, kes pole osavad mägironijad. Neile on abiks aastal 1958 valminud köisraudtee. Viimane punkt, kuhu vagun viib, on 3842 meetrit merepinnast kõrgemal paiknev Aiguille du Midi. Sealt avaneb hunnitu vaade allpool laiuvale Chamonix’ orule.

Topograafilises mõttes pole Mont Blancil enam saladusi. Kuid sellegipoolest võib näha imekaunist vaatepilti eriti just koidikul ja loojangul, mil päiksekiired selle Euroopa katuse kaljupinnad punase kõigisse toonidesse rüütavad ja graniidi leegitsema panevad.

 [Kast/pilt lk 23]

Mont Blanci tunnel – unistus saab tõeks

„Näen vaimusilmas, kuidas kahes orus kõneldakse üht ja sama keelt ning rahvas on üks ja sama. Tuleb päev, mil Mont Blanci alla ehitatakse tee ning kaks orgu ühendatakse.” Möödus kaks sajandit, enne kui Horace-Bénédict de Saussure’i unistus täitus. Esimene taotlus esitati Piemonte ja Sardiinia kuningale aastal 1814. Ent töö algas alles 1959. ja lõppes 1965. aastal. * 11,6 kilomeetri pikkune tunnel algab Itaaliast 1381 meetri kõrguselt ja lõppeb Prantsusmaal 1274 meetri kõrgusel.

1999. aasta 24. märtsil süttis tunnelis veoauto ja põhjustas suure õnnetuse. Temperatuur tõusis tuhande kraadini ja sulatas kümned sõidukid. 39 inimest suri lämbumissurma ja veel 30 sai vigastusi. Pärast aastast uurimist alustati parandustöödega. Tunnel avati taas 2002. aasta 25. juunil, hoolimata keskkonnakaitsjate ja kohalike elanike protestidest, kelle väitel põhjustab tihe veoautoliiklus saastamist. Hiljuti läbis nelja kuu jooksul tunneli 132 474 sõidukit.

[Allmärkus]

[Pilt]

Horace-Bénédict de Saussure’i monument, Prantsusmaa, Chamonix

[Allikaviide]

Library of Congress, Prints & Photographs Division, Photochrom Collection, LC-DIG-ppmsc-04985

[Kast/pilt lk 24, 25]

HIIGLASE LÄHISTEL

Ehkki Mont Blanci massiiv on kogenud alpinistide pärusmaa, saavad ka need, kes pole kunagi kõrgmägedes viibinud, nautida selle võlusid lihtsalt lähistel ringi reisides. Tavapäraselt ei saa parimaid fotosid mitte mäe tipust, vaid eemalt. Ja Mont Blanci ümbritsevadki vaatluspunktid, kust võib näha hingematvalt kauneid vaateid. Neid, kes armastavad loodust ja käimist, ootab ees kokku 130 kilomeetrit matkaradu. Nõndanimetatud Mont Blanci tuur ühendabki mõningaid neist. Tegemist on ringmarsruudiga, mis kulgeb läbi Prantsusmaa, Itaalia ja Šveitsi. Ringkäigul, mis on jaotatud kümne päeva peale ja võtab päevas kolm kuni seitse tundi, saab imetleda maalilisi vaateid. Need, kel nii palju aega pole, võivad võtta ette jalgsiteekonna ühele paljudest hiiglast ümbritsevatest mägedest.

[Pilt]

Köisraudtee kõrgeim punkt on Aiguille du Midi

[Allikaviide]

Courtesy Michel Caplain; http://geo.hmg.inpg.fr/mto/jpegs/020726/L/12.jpg

[Kaart lk 22]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

PRANTSUSMAA

ŠVEITS

ITAALIA

Mont Blanc

[Pilt lk 22]

Saussure aastal 1787 Mont Blancile ronimas (kunstniku kujutis)

[Allikaviide]

© The Bridgeman Art Library International

[Pilt lk 23]

Mont Blanc