Noored küsivad

Kuidas rääkida oma vanematega?

„Ma üritasin kogu hingest oma vanematele öelda, mida ma tunnen, aga see ei kukkunud hästi välja – ja nad lihtsalt lõikasid mu jutule vahele. Mul oli päris raske ennast kokku võtta, et nendega rääkida, aga see ei õnnestunud üldse!” (Rosa) *

KUI sa olid noorem, olid arvatavasti vanemad need, kelle juurde sa kõigepealt jooksid nõu küsima. Sa rääkisid neile kõigest, nii suurtest kui väikestest asjadest. Sa andsid neile avameelselt teada, mida sa mõtled ja tunned, ning usaldasid nende nõuandeid.

Nüüd aga võib sulle tunduda, et vanemad lihtsalt ei mõista sind enam. „Ühel õhtul söögilauas puhkesin nutma ja valasin välja oma tunded,” ütleb Edie-nimeline tüdruk. „Vanemad küll kuulasid, aga paistab, et nad ei saanud aru.” Mis siis sai? „Ma läksin lihtsalt oma tuppa ja nutsin edasi!”

Kuid teisest küljest eelistad sa ehk mõnikord end oma vanematele mitte avada. „Räägin vanematele paljudest asjadest,” ütleb poiss nimega Christopher. „Aga mõnikord ma ei taha, et nad teaksid kõike, mida ma mõtlen.”

Kas on vale jätta mõned mõtted enda teada? Mitte tingimata – kui sa just ei peta oma vanemaid (Õpetussõnad 3:32, UM). Siiski, kui tundub, et su vanemad ei mõista sind või kui sa ise hoiad end tagasi, üks asi on kindel: sul tuleb rääkida oma vanematega ja neil on vaja sind kuulda.

Räägi!

Mõnes mõttes on oma vanematega suhtlemine nagu autoga sõitmine. Kui tee on kinni pandud, ei jäta sa sõitu pooleli, vaid otsid lihtsalt teise tee. Toome mõned näited.

 1. teetõke: sul on vaja rääkida, aga näib, et vanemad ei kuula. „Mul on isaga nii raske suhelda,” ütleb tüdruk Lea. „Mõnikord ma räägin temaga mõnda aega ja siis ta ütleb: „Vabandust, kas sa rääkisid minuga?””

KÜSIMUS: mis siis, kui Leal on hädasti vaja arutada mingit probleemi? Tal on vähemalt kolm valikut.

Variant A

Karjuda isa peale. Lea võiks käratada: „Kas sa ei saa aru, et see on tähtis! Miks sa ei kuula mind!”

Variant B

Isaga enam mitte rääkida. Lea võiks lihtsalt loobuda üritamast rääkida vanematele oma probleemidest.

Variant C

Oodata paremat aega, et see teema uuesti üles võtta. Lea võiks rääkida isaga silmast silma või siis talle oma probleemist koguni kirjutada.

Millise variandi peaks Lea sinu arvates valima? ․․․․․

Arutame nüüd igat varianti lähemalt, et näha, kuhu see tõenäoliselt viib. Lea isa mõtted on hajevil ja seetõttu ta ei märka, et tütar on ärritunud. Kui Lea valib variandi A, siis isale võib tulla tema reaktsioon justkui välk selgest taevast. Tõenäoliselt isa ei hakka Lead seetõttu rohkem kuulama, ka ei näitaks see lugupidamist ega austust vanemate vastu (Efeslastele 6:2). Tõesti, see variant ei vii kuhugi.

Kuigi variant B võib tunduda kõige kergem, poleks nii just kõige targem toimida. Miks? Sest „nõupidamiseta nurjuvad kavatsused, aga lähevad korda paljude nõuandjate abiga!” (Õpetussõnad 15:22). Et oma probleemidega edukalt toime tulla, peab Lea oma vanematega rääkima, ja et nemad saaksid kuidagi aidata, peavad nad teadma, mis tema elus toimub. Rääkimisest loobumisega ei saavuta kumbagi eesmärki.

Kui aga Lea valib variandi C, ei tähenda teetõke kohe veel, et ta oleks tupikusse sattunud. Selle asemel püüab ta seda asja arutada mõnel teisel korral. Ja kui Lea otsustab isale kirjutada, läheb ta enesetunne ehk kohe paremaks. Samuti aitab kirjutamine tal leida just selliseid sõnu, mida ta tahaks öelda siis, kui isa tõesti kuulab. Kui isa seda kirja loeb, saab ta teada, mida Lea soovis talle öelda, ja see aitab tal tütre muret paremini mõista. Variant C toob kasu nii Leale kui ka tema isale.

Milliseid variante Leal veel on? Kui sul tuleb mõni idee, siis pane see kirja. Samuti kirjuta, kuhu see variant võiks viia.

․․․․․

 2. teetõke: su vanemad tahavad rääkida, aga sina pigem mitte. „Pole midagi hullemat kui küsimusterahe kohe pärast rasket koolipäeva,” ütleb tüdruk nimega Saara. „Ma tahaks kooliasjad lihtsalt unustada, aga vanemad hakkavad otsekohe pärima: „Kuidas su päev läks? Kas oli ka mingeid probleeme?”” Kahtlemata esitavad Saara vanemad selliseid küsimusi parimate kavatsustega. Siiski kurdab ta: „Nii raske on rääkida koolist, kui olen väsinud ja pinges.”

KÜSIMUS: mida võiks Saara selles olukorras teha? Nagu varasemagi näite puhul, on tal vähemalt kolm valikut.

Variant A

Keelduda rääkimast. Ta võib öelda: „Jätke mind rahule! Ma ei taha praegu rääkida!”

Variant B

Minna vestlusega kaasa. Kuigi Saara on väsinud, võib ta vastu meelselt vanemate küsimustele vastata.

Variant C

Lükata koolijutud edasi ja vestelda mõnel muul teemal. Saara võiks teha ettepaneku rääkida kooliasjadest mõni teine kord, kui ta on selleks vastavas tujus. Seejärel võiks ta öelda siira huviga: „Rääkige mulle oma päevast. Kuidas teil läks?”

Millise variandi peaks Saara sinu arvates valima? ․․․․․

Arutagem jällegi igat valikut, et näha, kuhu see tõenäoliselt viib.

Enne, kui Saara valib variandi A, on ta juba pinges ega soovi rääkida. Pärast selle variandi valimist oleks ta ikka veel pinges, kuid nüüd tunneks ta veel ka süütunnet, kuna oli vanemate peale ägestunud (Õpetussõnad 29:11).

Samal ajal aga poleks Saara vanemad sugugi rõõmsad tema äkilise käitumise ega sellele järgneva vaikimise üle. Neil võib tekkida kahtlus, et Saara varjab midagi. Nad võivad hakata talle koguni rohkem peale käima, et ta rääkima hakkaks. See ärritaks Saarat muidugi veel enam. Lõppkokkuvõttes ei viiks see variant kuhugi.

Variant B on märgatavalt parem kui variant A. Vaatamata kõigele Saara vähemalt räägib oma vanematega. Aga kuna see vestlus ei tule südamest, ei paku see Saarale ega tema vanematele seda, mida nad sooviksid – sundimatut, avameelset vestlust.

Variandi C järgi tegutsedes tunneks Saara ennast paremini, sest koolijutud on selleks korraks edasi lükatud. Ka vanemad oleksid rõõmsad, sest nad märkavad, et Saara püüab nendega vestelda. See variant töötaks kõige paremini, kuna mõlemad pooled rakendavad Filiplastele 2:4 kirjas olevat põhimõtet: „Ega pea silmas üksnes omaenda huve, vaid tunnete isiklikku huvi ka teiste vastu.”

Ingliskeelseid artikleid sarjast „Noored küsivad” võib leida veebisaidilt www.watchtower.org/ype

[Allmärkus]

MÕTTEAINET

▪ Kui tähtis on hea suhtlemise juures õige ajastus? (Õpetussõnad 25:11)

▪ Miks tasub pingutada, et vanematega rääkida? (Iiob 12:12)

[Kast/pilt lk 18]

SEGASED SÕNUMID?

Kas sul on raske suhelda oma vanematega? Võib-olla ütled sina üht, aga nemad kuulevad hoopis teist.

Kui sina ütled ...

„Ma ei taha sellest rääkida.”

Kuulevad vanemad ...

„Ma jagan oma mõtteid ja tundeid vabalt oma sõpradega, aga teie pole minu elus nii tähtsad, et hakkaksin ennast avama ka teile.”

Kui sina ütled ...

„Te ei saa nagunii aru.”

Kuulevad vanemad ...

„Te olete liiga vanad ja ei tea noorte elust midagi. Ärge üldse proovigegi sellest aru saada.”

 [Kast/pildid lk 21]

MIDA ON ÖELNUD SU EAKAASLASED

„Ma rääkisin vanematele probleemist, mis mul koolis oli, ning mind täitsa üllatas, kui hea meelega nad kuulasid. Nende abiga oli seda nii kerge lahendada.” (Natalie)

„Vanematega pole alati kerge suhelda, aga kui sa ennast avad ja nendega räägid, oleks südamelt justkui tohutu koorem maha langenud.” (Devenye)

[Kast lk 21]

LAPSEVANEMATELE

Hooliva lapsevanemana sa ehk mõtled, kas su lastel on raske sinuga rääkida. Pane tähele, mida mõned noored ütlesid ajakirjale „Ärgake!” selle kohta, miks nad ei taha oma vanematega eriti rääkida. Seejärel esita endale juuresolevad küsimused ja vaata järele viidatud kirjakohad.

„Mul on raske isa poole pöörduda, kuna tal on nii töö juures kui koguduses tegemist üle pea. Tundub, et temaga rääkimiseks pole aeg kunagi sobiv.” (Andrew)

„Kas ma olen tahtmatult andnud mõista, et olen oma lastega rääkimiseks liiga hõivatud? Kui see on nii, siis mida ma saaksin teha, et minu poole oleks kergem pöörduda? Millise aja ma võiksin regulaarselt võtta oma lastega rääkimiseks? (5. Moosese 6:7)

„Ma läksin nuttes ema juurde, et rääkida talle ühest tülist koolis. Tahtsin, et ta mind lohutaks, kuid tema üksnes hurjutas mind. Sellest ajast peale pole ma talle enam midagi tähtsat rääkinud.” (Kenji)

„Kuidas ma reageerin, kui mu lapsed tulevad minu juurde mingi murega? Isegi kui oleks põhjust manitseda, kas võiksin õppida ennast tagasi hoidma ja empaatiliselt kuulama, enne kui hakkan nõu andma?” (Jaakobuse 1:19)

„Tundub, et iga kord, kui vanemad ütlevad, et me võime rääkida ja et nad ei saa pahaseks, ärrituvad nad ikkagi. Sellisel juhul tunnevad noored end reedetuna.” (Rachel)

„Kuidas ma saaksin oma esmaseid tundeid vaos hoida, kui laps räägib mulle midagi, mis mind ärritab?” (Õpetussõnad 10:19)

„Palju kordi on juhtunud, et kui olen emale rääkinud mõnest väga isiklikust asjast, on tema selle kohe, kui ma selja keeran, oma sõpradele ette kandnud. Ma ei usaldanud teda kaua aega.” (Chantelle)

„Kas ma arvestan oma lapse tunnetega ja ei räägi edasi isiklikke asju, mis ta mulle on usaldanud?” (Õpetussõnad 25:9)

„Ma tahan rääkida oma vanematega paljudest asjadest. Vajan vaid veidi nende abi, et vestlust alustada.” (Courtney)

„Kas ma võiksin astuda esimese sammu, et rääkida oma lapsega? Millal oleks kõige parem vestelda?” (Koguja 3:7)

[Pilt lk 19]

Tõke suhtlemise teel ei pruugi olla kohe veel tupik – sa võid leida viisi, kuidas oma vanematega rääkida!