Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Lood peredest, kus on suudetud raskustega toime tulla — 2. osa

Lood peredest, kus on suudetud raskustega toime tulla — 2. osa

Lood peredest, kus on suudetud raskustega toime tulla – 2. osa

Nagu nähtub 1. osa lugudest, on Piibli põhimõtted peredele hädaajal otsekui hinge ankur. * Jehoova Jumal tõotab neile, kes elavad tema mõõdupuude kohaselt: „Ma teen sind targaks ja õpetan sulle teed, mida sul tuleb käia, ma annan sulle nõu oma silmaga sind juhtides!” (Laul 32:8).

Toimetulek majanduslike raskustega. Tihtilugu on tõsiste abielutülide põhjuseks rahaasjad. Kuid Piibli põhimõtted aitavad näha perekonnal rahaküsimusi õiges valguses. Jeesus ütles: „Jätke muretsemine oma hinge pärast, mida süüa või mida juua, ja oma keha pärast, millega riietuda ... Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate” (Matteuse 6:25, 32).

Leheküljel 23 räägib Issachar USA-st, kuidas ta koos perega tuli välja majanduslikest raskustest pärast seda, kui orkaan Katrina oli hävitanud nende kodu.

Kui pereliige haigestub. Haigestuda võivad õigupoolest kõik inimesed. Üldjuhul ei kesta haigus kaua ning paranemine toimub kiiresti. Aga kuidas on lugu siis, kui pereliige kannatab kroonilise haiguse all? Piibel ütleb, et Jehoova toetab neid, kes on haigevoodis (Laul 41:2–4). Kuidas saab Jehoova pereliikmete kaudu nende eest hoolt kanda?

Leheküljel 24 jutustab Hajime, abielumees Jaapanist, kuidas Piibel on aidanud tal tütardega olla ühisel jõul abiks ta naisele Norikole pärast seda, kui sellel diagnoositi ravimatu haigus.

Kui laps sureb. Lapse surm on suuremaid õnnetusi, mis peret võib tabada. Jehoova tõotab pühkida ära sellisest hirmsast kaotusest põhjustatud kurbusepisarad (Ilmutus 21:1–4). Juba praegusel ajal pakub ta leinajaile troosti (Laul 147:3).

Leheküljel 25 räägivad Fernando ja Dilma USA-st, kuidas Piibel on andnud neile jõudu tütrekese surmast ülesaamiseks.

Nagu järgnevatel lehekülgedel toodud lood näitavad, on Piibel kindel teejuht peredele, kes seisavad silmitsi raskustega.

[Allmärkus]

^ lõik 2 Vaata selle ajakirja lk 14–17.

[Kast/pildid lk 23]

Toimetulek majanduslike raskustega

Jutustab Issachar Nichols, USA

„Orkaan Katrina purustas meie maja, jättes alles vaid betoonist vundamendiplaadi. Koolimaja, kus ma töötasin, oli poolteist kuud vee all.”

Elasime neli aastat tagasi 2005. aasta suvel koos naise Michelle’i ja kaheaastase tütre Sydneyga USA-s Mississippis Bay St. Louisis. Jehoova tunnistajatena oli meil Michelle’iga võetud eesmärgiks võimalikult palju kristlikus teenistuses osaleda. Olin õpetaja kutsekoolis, mis asus Louisianas New Orleansi lähistel. Graafik võimaldas mul töötada kolm päeva nädalas ning pühendada suure osa ülejäänud ajast inimestele piibliõppe jagamisele. Elasime rahulikult oma tavaelu. Siis aga jõudsid meieni uudised, et meie piirkonda on ähvardamas orkaan Katrina. Otsustasime otsekohe evakueeruda.

Kui torm vaibus, polnud ei meie majast Bay St. Louisis ega minu koolist New Orleansis enam suurt midagi järel. Saime tänu kindlustusele ja valitsuse abirahale hankida peavarju, paraku oli mul raske leida püsivat sissetulekuallikat. Lisaks haigestus mu naine saastatud veest põhjustatud viirusnakkusesse. Tema immuunsüsteem nõrgenes ja hiljem sai ta sääsehammustusest Lääne-Niiluse viiruse. Samal ajal tõusid pidevalt kindlustushinnad ja elukallidus.

Saamaks uutes oludes hakkama, õppisime olema ka hädavajaliku hankimisel kokkuhoidlikumad. Ma ei saanud enam olla töö suhtes nii valiv kui varem.

Tuleb tunnistada, et omandist ilmajäämine polnud meile sugugi kerge. Aga me oleme tänulikud, et jäime ellu. Kõik see läbielatu rõhutas tõsiasja, et ainelisel varal on vaid piiratud väärtus. See tuletas meile meelde Jeesuse sõnu: „Isegi kui inimesel on kõike külluses, ei taga talle elu see, mis tal on” (Luuka 12:15).

Lisaks tõdesime seda, et ükskõik kui rängad meie kaotused ka olid, oli palju neid, kelle kaotused olid veel rängemad – mõningad kaotasid koguni elu. See on üks põhjus, miks ma otsekohe pärast katastroofi lõin kaasa päästetöödel ja toetasin kahjukannatanuid hingeliselt.

Kogu selle raske katsumuse ajal pakkus meile eriti suurt lohutust kirjakoht Laul 102:18, kus öeldakse, et Jehoova Jumal „on kaldunud nende palve poole, kes on tehtud puupaljaks, ega ole põlanud nende palvet”. Oleme oma perega saanud tunda tema tuge!

[Kast lk 23]

Pärast seda kui Mehhiko lahte USA-s olid aastal 2005 laastanud orkaanid Katrina ja Rita, seadsid Jehoova tunnistajad kiiresti sisse 13 päästekeskust, 9 laohoonet ja 4 kütusehoidlat. Päästetöödele tuli appi ligikaudu 17 000 tunnistajatest vabatahtlikku USA-st ja veel 13 riigist. Nad on teinud korda tuhandeid maju.

[Kast/pildid lk 24]

Kui pereliige haigestub

Jutustab Hajime Ito, Jaapan

„Meie lemmikajaviide oli üheskoos toidu valmistamine. Siis aga Noriko haigestus. Praegu ei saa ta suu kaudu süüa ega juua. Ta ei saa ka rääkida. Tal tuleb istuda ratastoolis ja kasutada hingamisaparaati.”

MAIS 2006 tekkis mu naisel Norikol raskusi kõnelemisega. Sama aasta suvel algasid tal probleemid söömise ja joomisega. Septembris diagnoositi tal amüotroofne lateraalskleroos, progresseeruv haigus, mis kahjustab pea- ja seljaaju närvirakke. Kõigest nelja kuuga toimus meie elus täielik pööre. Ja see oli alles Noriko hädade algus.

Aja jooksul halvati Noriko keel, samuti parem käsi. Protseduur nimetusega gastrostoomia võimaldab teda toru kaudu toita. Trahheostoomia – hingetorusse kirurgiliselt moodustatud ava õhu läbipääsemiseks – ei lase tal enam kõnelda. On raske kujutleda, kui ränk on see kõik varem alati nii aktiivsele Norikole. Oleme Jehoova tunnistajad ning Noriko koos tütardega osales täisajaliselt kristlikus teenistuses. Nüüd peab Noriko hingamisaparaadi abil hingama ning peamiselt voodis lamama.

Kuid Norikot see ei peata! Näiteks viibib ta kristlikel koosolekutel ratastoolis ja hingamisaparaadiga. Tema kuulmine on halvenenud, seepärast teeb tütar koosoleku ajal suures kirjas märkmeid, nii et Noriko võiks programmist osa saada. Ning ehkki Noriko on pidanud täisajalise jumalateenimise lõpetama, kirjutab ta arvuti külge kinnitatud erivarustuse abil inimestele kirju, et ikkagi õpetada neile Piibli lootusesõnumit (2. Peetruse 3:13; Ilmutus 21:1–4).

Noriko abistamises lööb kaasa kogu pere. Mõlemad tütred läksid teisele tööle, et saaksid kodus rohkem abiks olla. Mitmesugused igapäevatoimetused, millega varem tegeles Noriko, on nüüd meie kolme õlul.

Mõnikord hommikul näen, et Noriko paistab olevat väsinud. Mõtlen endamisi, et mina küll soovitaksin tal tänast päeva kergemalt võtta. Kuid Noriko ihkab inimestele Piibli sõnumit jagada. Kui asun talle arvutit valmis seadma, löövad ta silmad särama. Kirjutades läheb ta seisund paremaks. Olen hakanud mõistma, kui hea on see, et on „alati palju tegemist Issanda töös” (1. Korintlastele 15:58).

2006. aasta jaanuari ajakirjas „Ärgake!” toodud sama haigust põdeva Jason Stuarti lugu on olnud Norikole suureks toeks, hoidumaks langemast meeleheitesse. Kui haiglatöötajad imestasid, kuidas Noriko nõnda positiivne suudab olla, rääkis ta neile sellest artiklist ja jagas seda kõigile. Mu naisele on suurepäraseks kosutuseks, et ta saab teistele oma usku tutvustada.

Oleme olnud Norikoga abielus 30 aastat, kuid alles viimase kolme aasta jooksul olen hakanud hindama kõike seda, mida olin varem võtnud endastmõistetavana. Küll ma olen õnnelik, et ma temaga abiellusin!

[Kast/pildid lk 25]

Kui laps sureb

Jutustavad Fernando ja Dilma Freitas, USA

„On sõnulseletamatu, millise trauma põhjustab lapse surm. Hingevalu on ääretu.”

MEIE tütar, kellele panime nimeks Precious, suri 2006. aasta 16. aprillil. Ta oli kõigest 10-päevane. Kolmandal raseduskuul anti meile teada, et meie veel sündimata lapsel on tõsine südamerike. Sünnitusaja lähenedes sai selgeks, et kui ta peakski elus olema, sureb ta üsna pea pärast ilmaletulekut. Selle mõttega oli meil erakordselt raske leppida. Meil oli kolm tervet last, nii et me ei suutnud uskuda, et meie beebi sureb.

Pärast seda kui Precious oli sündinud, diagnoosis kromosoomhaiguste kogenud spetsialist tal harvaesineva seisundi nimetusega 18-trisoomia, mille all kannatab vaid iga 5000. beebi. Oli selge, et kaua laps ei ela. Kuna me ei saanud suurt midagi teha, valdas meid ränk abitustunne. Ainuke, mida me saime teha, oli olla ta lühikese elu kestel tema juures. Seda me tegimegi.

Oleme väga tänulikud nende kümne päeva eest, mil saime olla koos Preciousega. Meie ja me kolm tütart kiindusime selle aja jooksul temasse. Hoidsime teda süles, rääkisime temaga, kallistasime ja suudlesime teda ning tegime temast võimalikult palju pilte. Arutasime kogu perega, kellega ta kõige enam sarnaneda võiks. Spetsialist, kes oli diagnoosinud Preciouse tervisehäire, käis meid haiglas iga päev vaatamas. Ta valas koos meiega pisaraid ja tundis meile kaasa. Ta joonistas Preciousest koguni pildi ning ütles, et ei unusta teda kunagi. Saime temalt pildi koopia.

Meie kui Jehoova tunnistajad usume kindlalt Piibli õpetusse, et Jumal taastab maa peal paradiislikud tingimused ning et ta igatseb tuua tagasi ellu neid, kes on surnud – kaasa arvatud väikseid lapsi nagu Precious (Iiob 14:14, 15; Johannese 5:28, 29). Ootame pikisilmi päeva, mil võime teda taas süles hoida ja kallistada. Iga kord, kui kuuleme sõna „paradiis”, läheb me süda soojaks. Seni aga lohutab meid teadmine, et Precious on Jumala mälestuses ega pea enam kannatama (Koguja 9:5, 10).