Milliseid raskusi on noortel?

Mida sina arvad, kas praegu on noorte elu raskem kui vanasti? Kui vastad eitavalt, siis ilmselt leiad, et tänapäeva teismelised on õnnelikumad kui eales varem.

Paljudes maades suudetakse nüüd ravida haigusi, mis röövisid varem paljude noorte tervise või lausa elu. Tänu tehnoloogia arengule on meil elektroonilisi vidinaid ja mänguasju, millest varasemad põlvkonnad võisid vaid unistada. Ja majanduse areng on miljonid perekonnad vaesusest välja aidanud. Paljud vanemad rügavad tööd teha, et nende lastel oleks paremad elamistingimused ja hea haridus, millest nad ise ilma jäid.

Kahtlemata on tänapäeva noortel palju eeliseid. Samas on neil ka enneolematuid raskusi. Üks põhjus on see, et inimkond elab praegu ajaperioodil, mida Piibel nimetab „selle ajastu lõpulejõudmiseks” (Matteuse 24:3). Jeesus Kristus ennustas täpselt, et seda ajastut iseloomustab tohutu sotsiaalne murrang (Matteuse 24:7, 8). Piibel nimetab seda aega „viimseteks päevadeks”, millega on „raske toime tulla” (2. Timoteosele 3:1). Vaadelgem vaid mõningaid raskusi, millega teismelistel tuleb nüüd silmitsi seista.

1. raskus

Järjest suurem eraldumine

Filmid, telesaated ja ajakirjad kujutavad noori pidevalt koos sõpradega, kellega käiakse ühist kooliteed ja säilitatakse head suhted ka täiskasvanuna. Tegelikkus on aga enamiku jaoks sootuks teistsugune.

Õpetlased Barbara Schneider ja David Stevenson, kes analüüsisid Ameerika Ühendriikides tuhandete noorte seas korraldatud küsitlust, leidsid, et „suhteliselt vähestel õpilastel on pikemat aega sama südamesõber või sõpruskond”.  Paljud noored „tunnevad puudust lähedastest suhetest ja neil on vähe tõelisi sõpru, kellega vabalt probleeme arutada ja mõtteid vahetada”, sõnavad Schneider ja Stevenson.

Isegi need teismelised, kellel on sõpru, ei paista leidvat aega nendega koos olla. Üks Ameerika Ühendriikides tehtud ulatuslik uurimus näitas, et enamik teismelisi veedab umbes 10 protsenti oma ajast koos sõpradega, kuid on 20 protsenti ärkveloleku ajast üksinda – mida on rohkem kui aega, mil nad on koos perekonna või sõpradega. Nad söövad üksi, reisivad üksi ja lahutavad meelt üksi.

Sellist teistest eraldumise trendi soodustab kõiksuguste elektrooniliste vidinate tulv. Ajakiri „Time” kirjutas aastal 2006, et 8- kuni 18-aastased Ameerika noored veedavad keskmiselt kuus ja pool tundi päevas kas teleriekraani ette naelutatult, kõrvaklappidega muusikat kuulates, videomängude juhtimispuldi külge klammerdunult või arvutiklahve klõbistades. *

Loomulikult pole praegune põlvkond esimene, kes veedab tunde muusikat kuulates ja mänge mängides (Matteuse 11:16, 17). Kuid see tohutu aeg, mis kulutatakse üksinda elektroonikast ümbritsetuna, selle asemel et suhelda perekonnaga, võib mõjuda laastavalt. Uurijad Schneider ja Stevenson märgivad: „Noorte sõnul on neil madalam enesehinnang, nad pole eriti õnnelikud, nende tegemised ei paku neile rõõmu ja nad tunnevad üksi olles end vähem aktiivsena.”

2. raskus

Surve astuda seksuaalvahekorda

Teismelised ja veelgi nooremad on pideva surve all proovida seksi. Austraalias elav noor Nathan sõnab: „Enamik minu koolikaaslasi alustas seksiga 12 kuni 15 aasta vanuselt.” Noor naine Vinbay, kes elab Mehhikos, ütleb, et juhuseks oli tema koolis noorte seas täiesti tavaline. „Neid, kes ei elanud suguelu, peeti imelikeks,” räägib ta. „Juhuseks on mu eakaaslaste seas niivõrd tavaline, et ühest äraütlemisest ei piisa,” räägib 15-aastane Ana Brasiiliast. „Sa pead ettepanekud korduvalt tagasi lükkama.”

Suurbritannias küsitlesid uurimuste läbiviijad tuhandeid eri taustaga 12- kuni 19-aastaseid noori. Nad leidsid, et peaaegu 50 protsendil  noortest on olnud seksuaalkogemusi. Üle 20 protsendi seksuaalselt aktiivsetest õpilastest olid vaid 12-aastased. Uurimist juhatanud dr Dylan Griffiths sõnab: „Piiranguid, mida pere, kirik ja teised institutsioonid varem noortele seadsid, ei eksisteeri enam, mistõttu noored on otsekui omapäi sõjatandrile jäetud ohvrid.”

Kas seksi harrastavad noored on tõesti „ohvrid”? 2003. aastal avaldatud raportis näitavad uurijad R. Rector, L. Noyes ja K. Johnson, et teismeliste seksuaalse aktiivsuse, depressiooni ja kasvanud enesetapukatsete vahel on otsene seos. Nad analüüsisid 6500 teismelise küsitluste tulemusi ja leidsid, et „seksuaalselt aktiivsed tüdrukud kalduvad kolm korda tõenäolisemalt depressiivsusele kui tüdrukud, kes pole seksuaalselt aktiivsed”. Ja poisid, kes „olid seksuaalselt aktiivsed, kaldusid depressiivsusele rohkem kui kaks korda tõenäolisemalt kui need, kes ei ela seksuaalelu”.

3. raskus

Purunenud perekonnad

Ameerika Ühendriikides on leidnud aset järsud muutused pere struktuuris ja väärtushinnangutes, mis on jätnud oma jälje ka noortele. „Viimastel aastakümnetel on toimunud mitmeid suuri demograafilisi muutusi, mis on otseselt mõjutanud teismeliste elu,” sõnab teismelistest kui ambitsioonikast põlvkonnast rääkiv raamat „The Ambitious Generation–America’s Teenagers, Motivated but Directionless”. „Keskmine Ameerika perekond on nüüd väiksem kui varem, nii et noortel on üldiselt vähem õdesid-vendi. Kuna lahutumus muudkui kasvab, elab üha enam lapsi osa oma lapsepõlvest vaid koos ühe vanemaga. Ja järjest rohkem alla 18-aastaste laste emasid käib  tööl, nii et üha harvemini tuleb ette, et üks vanematest on kodus.”

Ükskõik kas lapsed elavad ühe või kahe vanemaga, tunnevad paljud ikkagi, et on oma vanematest kaugenenud, ja seda just siis, mil nad vajavad neid kõige rohkem. Ühe uurimuse põhjal, milles jälgiti 7000 teismelist mõne aasta jooksul, leiti, et enamik noorukeid peab oma vanemaid armastavateks ja arvestavateks. Kuid ka sellisel juhul leidis „vaid kolmandik, et vanemad pööravad neile tähelepanu ja aitavad neid raskustes”. Samas tundis aga „enamik teismelisi, et nad ei saa probleemide korral oma vanematelt abi”.

Kui varem olid Jaapanis tugevad peresidemed, siis nüüd peetakse perest tähtsamaks majanduslikku edu. Sotsioloogiaprofessor Yuko Kawanishi ütleb: „Enamik tänapäeva teismeliste vanemaid kuulub sõjajärgsesse beebibuumi põlvkonda, kes kasvas üles uute väärtushinnangutega, mis rõhutasid majanduslikku edukust ja materiaalset kasu.” Missuguseid väärtushinnanguid õpetavad sellised vanemad oma lastele? „Paljud tänapäeva vanemad peavad esmatähtsaks eelkõige oma laste akadeemilist edukust,” sõnab Kawanishi ning jätkab: „Nii kaua, kui nende lapsed õpivad, on kõik muu kodus teisejärguline või ei oma mingit tähtsust.”

Kuidas mõjub säärane materiaalse edukuse ja akadeemiliste saavutuste ületähtsustamine noortele? Jaapani meedias on tihti juttu kireru’st ehk sellest, et noored kaotavad neile pandud liiga suurte ootuste tõttu enesevalitsemise. „Kui lapsed hakkavad pööraselt käituma,” sõnab Kawanishi, „võib põhjuseks olla see, et nende perekond pole neid ohjeldanud.”

Põhjus optimismiks

Me elame kahtlemata „kriitilistel aegadel, millega on raske toime tulla” (2. Timoteosele 3:1). Kuid Piiblis on palju enamatki kui vaid ennustused selle kohta, et praegu elavad inimesed peavad silmitsi seisma järjest suuremate raskustega.

Piibel pakub häid nõuandeid selle kohta, kuidas noored saavad oma elu paremaks muuta. Piibli autor Jehoova Jumal soovib väga õpetada noori raskustega toime tulema (Õpetussõnad 2:1–6). Ta tahab, et nad oleksid õnnelikud. Tema Sõna annab „kogenematuile oidu, noortele teadmisi ja otsustusvõimet” (Õpetussõnad 1:4). Vaadelgem, kuidas Piibli põhimõtted saavad aidata.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 5]

Ühe uurimuse järgi kalduvad seksuaalselt aktiivsed tüdrukud kolm korda tõenäolisemalt depressiivsusele kui tüdrukud, kes ei ela seksuaalelu

[Kast/pilt lk 6]

Ennasthävitav eluviis

Suurbritannia valitsuse raport aastast 2006 näitas, et selles riigis on kokaiini tarbimine 11- kuni 15-aastaste noorte seas aasta jooksul kahekordistunud. Uimasteid oli enda sõnul proovinud umbes 65 000 noort. Hollandis on arvatavalt rohkem kui 20 protsenti 16- kuni 24-aastastest noortest kas suuremal või vähemal määral alkoholisõltuvuses või saanud alkoholi pruukimise tõttu tervisekahjustusi.

Palju noored väljendavad oma sisemist ängi veel agressiivsemalt. Nad lõiguvad, hammustavad või põletavad omaenda keha. „Arvestuste kohaselt on kolm miljonit ameeriklast ise ennast tahtlikult vigastanud ja iga 200. teismeline on krooniline enesevigastaja,” sõnavad uurijad Len Austin ja Julie Kortum.

[Pilt lk 3]

Paljudel noortel pole lähedasi sõpru, keda nad võiksid usaldada