Kveekerite „püha üritus”

PRAEGUSE Ameerika Ühendriikide territooriumil Massachusettsis Bostonis heitis 1656. aasta juulis ankrusse Lääne-Indiast Barbadoselt tulnud laev „Swallow”. Massachusettsi koloonia asekuberner Richard Bellingham andis käsu reisijaid Mary Fisherit ja Ann Austinit laeva pardal hoida. Naiste pagasist leiti sada raamatut, mis arvati sisaldavat pahelisi, ketserlikke ja Jumalat teotavaid õpetusi.

Raamatud põletati turuplatsil. Naised vangistati ja neilt rebiti riided seljast, et uurida, kas nende keha peal on näha nõiamärke. Nende vangikongi aken suleti, nii et neil tuli istuda viis nädalat täielikus pimeduses. Igaüht, kes söandas nendega rääkida, karistati viienaelase trahviga. Lõpuks saadeti Mary Fisher ja Ann Austin Barbadosele tagasi.

Üks tollane kroonik küsis kohtunikelt: „Miks tekitasid need kaks naist nii suurt õudu, nagu oleks tunginud üle piiri koletu sõjavägi?” Need kaks „ohtlikku” naist olid esimesed Põhja-Ameerikasse saabunud kveekeritest misjonärid. Kes olid kveekerid ja miks peeti neid ohtlikuks?

Sõprade usuühing

Kveekerite liikumine ehk Sõprade Usuühing sai alguse 17. sajandil Inglismaal. Usuühingu rajas Leicestershire’is sündinud George Fox (1624–1691). Fox olevat kuulnud üleloomulikku häält, mis pani teda arvama, et võib ilma ühegi inimese vahenduseta otse Jumalaga suhelda ning saada temalt valgustust. „Sõprade Usuühingu alguseks peetakse 1652. aastat,” ütleb raamat „A Religious History of the American People”.

Kust said kveekerid (inglise keeles ’värisejad’) oma nime? Ühe allika sõnul oli neil tavaks „enne jumalike ilmutuste saamist rappuda”. Teises teoses öeldakse, et nad „värisesid aukartusest puhta ja suursuguse Jumala ees”. Kveekerite eesmärgiks oli leida usuline tõde ning taastada algne kristlus.

Tõe otsimisel lootsid nad leida juhatust pühalt vaimult, Piibli prohvetitelt, Kristuse apostlitelt ja sisemiselt häälelt ehk valguselt. Niisiis istusid kveekerid oma koosolekutel põhiliselt vaikides ja ootasid Jumalalt  juhatust. Igaüks, kes sai ilmutuse, võis sõna võtta. *

Kveekerid uskusid õiglusesse ja piiritusse aususesse, pooldasid lihtsat eluviisi ning olid vastu vägivallale. Nende arvates pidid Jumala teenistuses osalema kõik kristlased, ka naised. Kuna kveekerid ei tunnistanud ametlikke kirikuid, hülgasid igasuguse toretsemise ja tseremooniad ning väitsid, et nende juhiks on sisemine hääl, mitte vaimulike klass, tekitasid nad inimestes kartust ja kahtlusi. Kõige häirivamaks teguriks oli aga nende misjonivaim, millega nad tõmbasid enda peale teiste viha. Neid ründasid rahvajõugud ning nende tegevusse sekkus ka valitsus.

Inglismaal kiusati kveekereid taga ja vangistati, Uus-Inglismaal neid pagendati ja koguni tapeti. Aastatel 1659 kuni 1661 poodi Bostonis üles misjonärid Mary Dyer, William Leddra, William Robinson ja Marmaduke Stephenson. Teisi kveekereid pandi käeraudu, märgistati põleva rauaga või piitsutati. Mõnel lõigati kõrvad ära. William Brendile anti tõrvatud piitsaga paljale seljale 117 hoopi. Kõigest sellest julmusest hoolimata kveekerite arv aina kasvas.

William Penn ja „püha üritus”

1681. aastal võttis kveekerite elu täiesti uue pöörde. Noor usulepöördunu William Penn (1644–1718) rajas Põhja-Ameerikas koloonia, kus elati kveekerite ideaalide järgi ning mille juhtideks olid kveekerid ise. Seda kveekerite valitsust on nimetatud pühaks ürituseks. William Penn, Briti admirali patsifistist poeg, oli ise oma vaadete kuulutamise ja neist kirjutamise pärast vangis olnud.

Kuna Penni isa oli Inglise kuningale raha laenanud, kinkis kuningas Pennile Põhja-Ameerikas suure maatüki. Kuninglik õigustekiri andis noorele Pennile uue koloonia üle peaaegu piiramatu võimu ning kolooniale pandi admiral Penni mälestuseks nimeks Pennsylvania (’Penni metsad’). See pidi saama paigaks, kus valitseb usuvabadus.

Esmalt saatis Penn Ameerikasse oma esindajana õepoja William Markhami, et võita uue koloonia territooriumil elavate eurooplaste usaldust ning osta Ameerika põliselanikelt maad juurde. Penn ise purjetas mööda Delaware’i jõge üles 1682. aastal, mil ta nägi kolooniat esimest korda. Ta sõlmis Shackamaxonis (praegune Kensington, osa Philadelphiast) elavate põliselanikega õiglase lepingu. Shackamaxonist umbes kilomeetri kaugusele rajas Penn uue koloonia, millele ta pani nimeks Philadelphia (’vennalik armastus’). Koloonia kasvas kiiresti.

Penn pöördus Inglismaale tagasi ning  õhutas sealseid elanikke uude kolooniasse ümber asuma. Ta kirjutas uue koloonia viljakast maast ja metsadest, võimsatest jõgedest, metsloomadest ja karusnahast. Penn tõotas, et uue valitsuse eesmärgiks on edendada usulist sallivust ja rahulikku kooseksistentsi ning et teretulnud on kõik: nii kaupmehed, vaesed kui ka idealistid, kes tahavad ehitada üles head valitsust.

Kveekereid, kes soovisid pääseda sotsiaalsetes ja poliitilistes hädades vaevlevast Euroopast, lahkus nii Inglismaalt kui Põhja-Iirimaalt. Reini jõe äärsetest paikadest asus Ameerikasse ümber ka mennoniite ja teiste sarnaste usurühmituste liikmeid. Esimesed asunikud olid aga enamasti kveekerid. Penn kirjutas 1683. aastal koloonia paljutõotava alguse kohta: „Kaks üldkoosolekut on juba peetud, ... ja peaaegu seitsekümmend seadust on võetud vastu, ilma et oleks tekkinud lahkarvamusi.” Üldine optimismilaine ei kestnud siiski kaua.

Eksperiment kukub läbi

Penni koloonia õigustekiri tagas kõigile elanikele südametunnistuse vabaduse. Seega, kui seaduse ja korra säilitamise nimel peeti vajalikuks tarvitada jõudu, tekitas järjest suuremat probleemi kveekerite patsifism. Alguses püüdis Penn olukorda lahendada sellega, et määras selliseid juhtumeid lahendama mittekveekerid, et need „teeksid vajaduse korral seaduserikkujatele külma”. Aastal 1689, mil ähvardas sõjaoht Prantsusmaaga, tekitas aga patsifism veelgi suuremaid probleeme.

Veel hullemaks tegi asjalood see, et kolooniasse hakkas voolama uusi asunikke, kellest enamik polnud kveekerid ja kes hakkasid põliselanikelt endale maad haarama. Niisiis kui kveekerid jäid vähemusse, muutusid suhted põlisrahvastega aina teravamaks.

Viimane hoop kveekerite valitsusele anti siis, kui kuberner ja tema nõukogu kuulutasid 1756. aastal Delaware’i ja Shawnee hõimudele sõja. Kveekerid astusid valitsusest tagasi ja sellega lõppes Penni „püha üritus”, mis oli kestnud 75 aastat.

Ajapikku, kui kveekerid said jõukamaks, hakkas vaibuma ka nende religioosne innukus. Kveeker Samuel Fothergill ütles: „Kuna nende [kveekeritest asunike] vaim kaldus üha enam selle maailma poole, ei saanud nad õpetada oma lastele põhimõtteid, mis nad ise olid unustanud.” Aja jooksul tekkis kveekerite seas ka lõhenemisi.

Pennil ja tema toetajatel olid küll üllad eesmärgid ning neid saatis ajutine edu, kuid nad kas ei mõistnud või ignoreerisid Jeesuse õpetust, et tema ja ta jüngrid pole sellest maailmast (Johannese 17:16). Põhimõtteliselt ei õnnista Jumal ega tema Poeg ühtki ettevõtmist, millega püütakse ühendada religiooni ja poliitikat, ükskõik kui õilis see ka poleks (Jakoobuse 4:4; 1. Johannese 5:19). Järelikult jooksevad kõik niisugused pingutused liiva (Laul 127:1).

[Allmärkus]

[Kast lk 12]

„MINU RIIK EI OLE SELLEST MAAILMAST”

Miks lausus Jeesus need sõnad, mis on kirjas Johannese 18:36? Vastuse saame teada siis, kui mõistame, mis on Jumala riik. Jumala Kuningriik, mis oli Jeesuse õpetuse põhiteema, on maailmavalitsus, mille kuningaks on ta nüüd ise saanud (Jesaja 9:5, 6; Luuka 4:43). Selle asemel et tegutseda inimvalitsuste kaudu, kõrvaldab see Kuningriik kõik teised võimud ning saab ainsaks valitsuseks maakera üle (Taaniel 2:44; 7:13, 14). Selle eest õpetas Jeesus ka eeskujupalves palvetama: „Sinu riik tulgu; sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal” (Matteuse 6:9, 10). Seaduskuulekad Kuningriigi alamad võivad siis elada sellist elu, mida isegi William Penni sarnased siirad inimesed ei suudaks kunagi kellelegi pakkuda. Selle valitsuse all saavad inimesed täiusliku tervise ja igavese elu ning võivad elada rahulikus ja kaunis keskkonnas (Luuka 23:43; Ilmutuse 21:3, 4).

[Pilt lk 10]

Kveekerite koosolek 19. sajandil Philadelphias

[Pilt lk 10]

Kveeker Mary Dyer viiakse Massachusettsi Bay koloonias hukkamisele

[Pilt lk 11]

Kveekerid Inglismaalt lahkumas, 17. sajand

[Pilt lk 11]

William Penn 1682. aastal põliselanikega lepingut sõlmimas

[Piltide allikaviide lk 10]

Mõlemad pildid: © North Wind Picture Archives

[Piltide allikaviited lk 11]

Paadid: © North Wind Picture Archives; läbirääkimised: Brown Brothers