Mustlased – tuhat aastat rõõmu ja kurbust

TUNDUB, nagu oleks tegemist suurte traditsiooniliste pulmadega. Toitu ja jooki on rikkalikult ning maja kaigub muusikast. Sugulased trügivad ettepoole, et õnnitleda ujedat peigmeest ja õnnest säravat pruuti. Kuid need pole pulmad, vaid hoopis eelneva õhtu kihluspidu, mis on toonud kokku enam kui 600 õnnesoovijat. Siin annab peigmehe perekond poja tulevasele äiale-ämmale üle pruudiluna. Järgmisel päeval aga viib peigmees ja ta pere värske pruudi enda juurde koju, kus leiab aset järjekordne pidu – pulmad.

Kõik selle värske paari sugulased kõnelevad mustlaskeelt – keelt, mida peetakse võõrkeeleks igal pool, kus nad elavad. See paljude murretega keel koos terve hulga iidsete traditsioonide ja pulmakommetega on ühiseks kultuuripärandiks rahval, keda võib leida kõikjal maailmas, kuid kellel puudub riiklik territoorium ja omaenda valitsus. See rahvas on mustlased. *

Kes mustlased on?

Mustlaste keelelist, kultuurilist ja geneetilist tausta uurides on jõutud välja Põhja-Indiasse tuhatkond aastat tagasi. Nende keel, välja arvatud viimastel aegadel toimunud segunemine, on ilmselgelt India päritolu. Nende Indiast lahkumise põhjus nii selge pole. Mõningate õpetlaste arvates võisid nende esiisad olla sõjasalkadega ühinenud käsitöölised ja muusikud, kes olid sõjaliste konfliktide tagajärjel sunnitud kodumaalt lahkuma. Igal juhul jõudsid mustlased Euroopasse enne aastat 1300 Pärsia ja Türgi kaudu.

 Euroopas ammu välja kujunenud üldise arvamuse kohaselt seondub mustlastega kaks äärmust. Ühelt poolt on neid mõningates romaanides ja filmides romantiseeritud kui külalislahket, muretut ja ringirändavat rahvast, kelle lauludes ja tantsudes kajastuvad värvikalt elu rõõmud ja mured. Teiselt poolt on neid halvustatud kui ebausaldusväärseid, iseäralikke ja salalikke inimesi – igavesi autsaidereid, ühiskonnast eraldunuid. Mõistmaks, kust sellised stereotüübid on tulnud, heitkem pilk mustlaste keerulisele minevikule.

Diskrimineerimise aeg

Keskajal piirdus enamiku eurooplaste maailm oma linna või külaga. Võib siis kujutleda, mis võis nende meeles mõlkuda, kui nad saabuvaid mustlasperesid esimest korda nägid. Uudishimu äratas küllap vist peaaegu kõik nendega seonduv. Lisaks uustulnukate tõmmule nahavärvile, tumedatele silmadele ja mustadele juustele olid ka nende rõivad, kombed ning keel täiesti teistsugused. Lisaks oli mustlastel üldiselt tavaks omaette olla – milline komme võis ehk tuleneda India kihistunud ühiskonnast. Möödusid aastakümned ja eurooplaste esialgne uudishimu asendus umbusaldusega.

Mustlased tõrjuti sõna otseses mõttes ühiskonnast välja – nad võisid oma laagri üles lüüa vaid küla piirest väljapoole ning neil oli keelatud külasse tulla ja isegi toitu osta või kaevust vett ammutada. „Nad varastavad lapsi ja koguni söövad neid!” levisid kuulujutud. Mõnel juhul kohustas seadus mustlasi väljas lahtisel tulel toitu valmistama, et soovi korral saadaks nende keedupottide sisu kontrollida. Tihtilugu seisnes kontrollimine selles, et kogu päeva toit kallati maha. Pole siis midagi imestada, et mõned mustlased hinges püsimiseks toitu varastasid.

Diskrimineerimisele vastasid mustlased tiheda kokkuhoidmisega. Pereelu on olnud neile sajandeid toeks ja rõõmuks. Traditsiooniliselt kannavad mustlasvanemad oma laste eest suurt hoolt, lapsed omakorda hoolivad väga oma vanematest ning hoolitsevad nende eest, kui nad on vanaks saanud. Samuti järgivad paljud mustlased kindlalt oma traditsioonilisi käitumis- ja kõlblusnorme.

 Rändurielu

Olles haruharva teretulnud, rändasid mustlased alatasa ringi. Selline rändurielu edendas mitmekülgseid oskusi, näiteks metallitööde tegemist, kauplemist ja meelelahutuse pakkumist. Selliseid nõutud teenuseid osutades said nad vähemalt oma pere ära toita. Mõningad mustlannad kasutasid ära oma selgeltnägija-kuulsust ja teesklesid tihtilugu üleloomulike võimete olemasolu, et vaid raha teenida. Rändurielu tõttu kahanes ka kultuurilise või kõlbelise rikutuse oht, mille oleks toonud kaasa liigne kontakt gadje’dega – mis on mustlaskeelne nimetus mittemustlaste kohta. *

Vahetevahel vallandasid eelarvamused tagakiusamise. Mõnest Euroopa paigast kihutati mustlased minema. Mõnes paigas aga elasid mustlased sajandeid orjuses. Kui 1860. aastatel sellele orjusele lõpp tehti, soodustas see mustlaste edasist hajutatust võõrsil, kui nad suurte hulkadena Lääne-Euroopasse ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse välja rändasid. Kuhu nad ka ei läinud, võtsid nad kaasa oma keele, kombed ja anded.

Ka rõhutud seisundis olles tõid mustlastele vahetevahel kergendust nende artistioskused. Hispaanias andis mustlaskultuuri segunemine teiste kultuuridega tulemuseks flamenkomuusika ja -tantsu, Ida-Euroopas aga võtsid mustlased omaks kohalikud rahvalaulud, millele nad lisasid oma eripärase stiili. Kirglik mustlasmuusika on mõjutanud ka klassikalist muusikat loonud heliloojaid, nagu Beethovenit, Brahmsi, Dvořákit, Haydnit, Liszti, Mozartit, Rahmaninovi, Raveli, Rossinit, Saint-Saënsi ja Sarasatet.

Mustlased nüüdismaailmas

Praegusaja 2–5 miljonit mustlast – mõningate väitel tunduvalt rohkem – elab praktiliselt igas ilmanurgas. Valdav osa neist elab Euroopas. Suur hulk on neid, kes enam pidevalt ei rända, mõningad neist on majanduslikult jõukal järjel. Ent paljudes paikades kuuluvad mustlased seniajani vaeste ja tõrjutute  hulka ning elavad sageli armetutes tingimustes.

Kommunistlikus Ida-Euroopas nägi poliitika ette, et kõik kodanikud peavad olema võrdsed. Valitsused üritasid erisuguste edumeelsete määruste abil mustlaste rändurielu ohjeldada ning andsid neile tööd ja jagasid riiklikku elamispinda. Mõnel juhul tagas see neile paremuse tervishoiu ja elatustaseme vallas. Ent see ei suutnud kustutada sügavale juurdunud negatiivseid tundeid ja arvamusi, mis olid valitsenud mustlaste ja mittemustlaste vahel sajandeid.

1990. aastatel Ida-Euroopas aset leidnud poliitilised muutused tõotasid avada uusi võimalusi. Kuid need muutused kiskusid lahti ka vanad haavad, kui sotsiaalabiprogrammide kärpimine ning samuti tagasikäik diskrimineerimisvastaste seaduste jõustamisel paiskasid paljud mustlased jälle nii sotsiaalsetesse kui majanduslikesse raskustesse.

Lootuse ja parema elu leidmine

Sellised olud valitsesid Ida-Euroopas ajal, mil ronkmustade juustega Andrea koolis käis. Ta oli klassi ainuke mustlaspäritolu õpilane. Kuigi tugeva vaimuga, ei suuda ta hoida tagasi pisaraid, kui ta meenutab kogu seda mõnitamist ja tõrjutust. „Pallimängude ajal valiti mind ikka ja jälle viimasena võistkonda,” meenutab Andrea. „Soovisin põgeneda Indiasse, kus ma pääseksin eriliseks märklauaks olemisest. Ükskord röögataski keegi mu sõbrale: „Kao minema Indiasse!” Ta vastas: „Läheks küll, kui oleks raha.” Polnud ühtki paika, kus tunda end nagu kodus. Me ei olnud mitte kuskil teretulnud.” Andeka tantsijana unistas Andrea kuulsusest ja seeläbi ka heakskiidust. Ent teismeeas leidis ta midagi kaugelt paremat.

„Ühel päeval tuli meie juurde koju neiu Piroska, kes oli Jehoova tunnistaja,” jutustab Andrea. „Ta näitas mulle Piiblist, et Jumal ei armasta mitte ainult inimsugu üldiselt, vaid igaüht meist eraldi. Ka selgitas ta, et soovi korral võin ma olla Jumalaga heades suhetes. See andis mulle tunde, et ma olen kellegi jaoks tõesti tähtis. Teadmine, et Jumala silmis on kõik inimesed võrdsed, lisas mulle enesekindlust.

Piroska võttis mind kaasa tunnistajate koosolekutele, kus ma kohtasin nii mustlasi kui ka mittemustlasi ning võisin tajuda nendevahelist ühtsust. Leidsin kummagi taustaga tunnistajate seast tõelisi sõpru. Uurinud koos Piroskaga umbes poolteist aastat Piiblit, sai ka minust  Jehoova tunnistaja.” Praegu on Andrea koos mehega täisaegne evangeeliumikuulutaja, kes õpetab inimestele, et Jumal armastab palavalt igasugu rahvusest inimesi.

„Kõik võtsid mind võrdsena”

Oma noorusele tagasi vaadates lausub mustlane Hajro: „Seadusega pahuksisse sattunud poiste halb seltskond tõi mulle alatasa häda kaela. Kord, kui olin koos nende poistega vargil käinud, võttis politsei mu vahi alla. Kui politsei mu koju viis, tundsin veelgi suuremat hirmu ema reaktsiooni ees, sest mulle oli õpetatud – nagu paljudes mustlasperedes tavaks –, et varastamine on väär.”

Hajro vanemaks saades kohtas ka nende pere Jehoova tunnistajaid. Piibli tõotus, et tänu Jumala Kuningriigile vabaneb inimkond raskustest, kaasa arvatud eelarvamuslikkus ja diskrimineerimine, läks Hajrole sügavale hinge. „Mustlastel pole kunagi olnud oma valitsust, kes nende eest hoolt kannaks,” lausub ta. „Seepärast on minu meelest mustlastel hõlpsam mõista seda, kuidas Jumala Kuningriik tuleb kasuks kõigile rahvastele. Tajun seda kasu juba praegu. Kohe, kui astusin kuningriigisaali, tundsin nagu apostel Peetrus, kes ütles: „Ma mõistan tõesti, et Jumal ei tee vahet isikute vahel, vaid kõige rahva seast on see, kes teda kardab ja teeb õigust, tema meele järgi”  (Apostlite teod 10:34, 35). Kõik võtsid mind võrdsena. Ma ei suutnud uskuda oma kõrvu, kui mittemustlased kutsusid mind phrala’ks – mustlaskeeli vennaks!

Algul avaldas osa pereliikmeid mulle ägedat vastupanu. Neile jäid arusaamatuks muudatused, mida tegin, et elada Piibli põhimõtete kohaselt. Kuid nüüd on sugulased ja mustlaskogukond võinud näha, et vankumatus Jumala mõõdupuude suhtes on teinud mind õnnelikuks ja toonud palju head. Enamik neist tahaks samuti oma elu paremaks muuta.” Praegu on Hajro kristlik kogudusevanem ja täisajaline evangeeliumikuulutaja. Ka ta naine Meghan, kes pole mustlane, õpetab nii mustlastele kui teistele, kuidas saab Piibel aidata neil nüüd ja tulevikus õnnelikult elada. „Mu mehe perekond ja ka kogukond on mu igati omaks võtnud,” sõnab ta. „Neile meeldib, et üks mittemustlane neist nii huvitatud on.”

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 24]

Tänapäeval elab mustlasi praktiliselt igas ilmanurgas

[Kast/pildid lk 23]

Euroopa natsiajastul hukkus Hitleri surmalaagrites lisaks juutidele, Jehoova tunnistajatele ja teistele arvestuste järgi 400 000 või enam mustlast. Aastal 1940, veel enne, kui Hitleri hävituskampaania laialdaselt tuntuks sai, tegi mustlaspäritolu kinonäitleja Charlie Chaplin filmi „Suur diktaator”, kus pilkealuseks on Hitler koos natsiliikumisega. Oma mustlaspäritolu tunnistanud kuulsate kunstiinimeste hulka kuuluvad ka näitlejad Yul Brynner ja Rita Hayworth (all), kunstnik Pablo Picasso (all), džässmuusik Django Reinhardt ning makedoonia laulja Esma Redžepova. Mustlaste hulgas on ka insenere, arste, professoreid ja parlamendiliikmeid.

[Allikaviited]

AFP/Getty Images

Photo by Tony Vaccaro/Getty Images

[Kast/pildid lk 26]

Mustlastest tunnistajad

Paljudest mustlastest on saanud Jehoova tunnistajad. Mõningad neist on kogudusevanemad ja täisajalised pioneerteenijad. Nende eeskujulikkust on tunnustanud kohalikud valitsusametnikud ja teised mittemustlased. Mustlasest tunnistaja Slovakkiast jutustab: „Ühel päeval koputas meie korteriuksele mittemustlasest naaber. „Meil on abielukriis, aga ma tean, et te saate meid aidata,” seletas mees. „Miks te nii arvate?” küsisime. Ta vastas: „Kui Jumal aitab teil, mustlastel, oma elu paremaks muuta, võib ta ehk meidki aidata.” Andsime talle Jehoova tunnistajate raamatu, kus käsitletakse perekonnaelu Piibli valguses.

Hiljem koputas uksele ja esitas sama palve ka ta naine, teadmata, et mees oli juba siin olnud. „Selles majas ei saa mitte keegi teine meid aidata,” sõnas ta. Andsime tallegi selle raamatu. Kumbki palus meil sellest käigust teisele mitte rääkida. Poolteist kuud hiljem hakkasime selle abielupaariga Piiblit uurima. Piibli tõe järgi elamine on tõstnud meie väärtust inimeste silmis sedavõrd, et nad pöörduvad vaimse abi saamiseks meie poole.”

[Pildid]

Narbonne, Prantsusmaa

Granada, Hispaania

„Mustlastel on hõlpsam mõista seda, kuidas Jumala Kuningriik tuleb kasuks kõigile rahvastele.” (Hajro)

[Pilt lk 22]

Poola

[Allikaviide]

© Clive Shirley/Panos Pictures

[Pilt lk 22]

Mustlased Inglismaal, 1911

[Allikaviide]

By courtesy of the University of Liverpool Library

[Pilt lk 22, 23]

Slovakkia

[Pilt lk 23]

Makedoonia

[Allikaviide]

© Mikkel Ostergaard/Panos Pictures

[Pilt lk 24]

Rumeenia

[Pilt lk 24]

Makedoonia

[Pilt lk 24, 25]

Tšehhi

[Pildid lk 24, 25]

Hispaania

[Pilt lk 25]

Andrea unistas, et tantsimine võiks tuua talle kuulsust ja heakskiitu

[Piltide allikaviited lk 24]

Rumeenia: © Karen Robinson/Panos Pictures; Makedoonia: © Mikkel Ostergaard/Panos Pictures; Tšehhi: © Julie Denesha/Panos Pictures