Kas tõesti kuldsed aastad?

LÕUNA-AAFRIKA VABARIIGIS Sowetos on kell külmal talvisel hommikutunnil saanud pool seitse. Evelynil tuleb voodist tõusta. * Tema keskkütteta majas on see üsna tõsine katsumus.

Ta sirutab liigesepõletikus jalad vaevaliselt üle voodiääre. Seejärel jääb ta paigale istuma. Valu jalgades hakkab pikkamööda järele andma. Nüüd võtab Evelyn jõu kokku ja ajab end püsti. Ta oigab valust. Käed puusadel – mis annab talle sarnasuse ’rohutirtsuga, kes vaevu liigub’ –, komberdab Evelyn pikkamisi tualettruumi (Koguja 12:5). *

„Tubli saavutus!” lausub Evelyn endamisi. Lisaks sellele, et ta võib taas uut päeva näha, on ta suutnud oma valutava keha jälle liikuma saada.

Kuid tal on veel üks mure. „Mu mälu ei ole enam endine,” nendib Evelyn. Aeg-ajalt lähevad tal võtmed kaduma, kuid ta meel on ikka erk. „Palvetan, et ma meelemõistust ei kaotaks,” lausub Evelyn, „nagu seda vanadel vahel kipub juhtuma.”

Nooruspäevil ei tulnud vanadus Evelynile meeldegi. Kuid aastad on lennul möödunud ja nüüd tuletab ta keha talle pidevalt meelde, et neid on kogunenud juba 74.

Mõni, kes elab soodsamates oludes kui Evelyn ning keda eriti ei vaeva tõsised haigused ja stress, saab oma hilisemat elustaadiumi rahulikult võtta kui kuldseid aastaid. Nagu patriarh Aabraham, võib ta surra „heas vanuses, vana ning elatanud” (1. Moosese 25:8). Mõnele aga „tulevad kurjad päevad ja jõuavad kätte need aastad,” mille kohta võib vaid tõdeda: „Need ei meeldi mulle!” (Koguja 12:1). Ühe küsitluse järgi nägi pensionipõlve mustades värvides nõnda palju inimesi, et ajakirja „Newsweek” ettepanekul võiks kuldsed aastad nimetada ümber „pimeduseaastateks”.

Millisena sina vanadust näed? Millised vaevad painavad eakaid? Kas mõistuse tuhmumine on vanaduses vältimatu? Mida saaks teha, et ka kuldsetesse aastatesse jõudnult säiliks meelerahu?

[Allmärkused]