Verevalamine Kristuse nimel

ESITA

Verevalamine Kristuse nimel

„Ärgake!” Mehhiko-korrespondendilt

„Preestrid karjusid missa ajal kantslist: „Võitlusse, te püha emakiriku pojad! Valitsus tahab kirikud üle võtta!”” (Pedro Rosales Vargas, pealtnägija)

MIKS haarasid inimesed relvad, et oma usu eest seista? Millega võib asi lõppeda, kui inimesed oma uskumuste kaitsmiseks vägivalla appi võtavad? Neid küsimusi valgustab Mehhikos puhkenud Cristero mäss ehk Cristeros, nimetatuna selles osalejate järgi.

Teatmeteos „Enciclopedia Hispánica” selgitab: „Cristeros märgistas Mehhiko katoliiklasi, kes tõstsid aastal 1926 mässu president Plutarco Elías Callese vastu, sest ta rakendas selliseid kirikuvastaseid meetmeid nagu usukeskuste ja kultusehoonete sulgemine.” Kõigepealt hakkas mässajaid kutsuma nimega cristeros tollane valitsus, kuna nende lahinguhüüd oli „Elagu Kuningas Kristus!”. Ent konflikti algust tuleb otsida palju kaugemast ajast.

Konflikti juured

Reformiseadused, mis esmakordselt kiideti heaks 1850. aastatel, ratifitseeriti lõpuks aastal 1917. Põhiseaduse üheks eesmärgiks oli „kirikule kuuluva kinnisvara natsionaliseerimine” („Historia de México”). Valitsus kehtestas need seadused, et takistada vara ja maa koondumist katoliku kiriku valdusse. Otsekohe järgnesid ratifitseerimisele vaimulikkonna ägedad protestid. Valitsus vastas sellele terve rea preestrite arreteerimisega.

Mehhiko revolutsiooni (1910–1920) üheks eesmärgiks oli vaestele maa jagamine. Niisiis toetasid uued seadused agraarreformi, mille käigus pidi maa suurmaaomanikelt ära võetama ja vaestele jagatama. Vaimulikkonna üldiseks sooviks oli sellele vahele astuda. Puudutasid ju uued seadused mõjukaid kirikumehi, kellel olid hiigelsuured maavaldused. Kirik väitis, et ta pole maa ümberjaotamise vastu ning tuli välja omaenda plaaniga, mis erines valitsuse kavandatust.

Oli neid, kes uskusid, et kirik on vaid suurmaaomanike, nende hulgas rikaste kirikutegelaste huvide eest väljas. Siiski oli ka maa vaestele jagamist toetavaid preestreid, kes said tuntuks agraarlaste nime all. Kirikusisene konflikt vaid süvendas kiriku ja valitsuse vahelist lõhet.

Plutarco Elías Calles, kes oli äsja astunud Mehhiko Vabariigi presidendi ametisse, hakkas 1925. aasta hakul rakendama karmil käel neid uue konstitutsiooni sätteid, mis puudutasid kirikut. Näiteks pagendas ta riigist terve hulga võõramaalastest katoliku preestreid. Lisaks arreteeriti Mehhiko peapiiskop, kes oli teatanud, et vaimulikkond ei kavatse leppida konstitutsiooni kirikuvastaste sätetega. Ka konfiskeeriti mõningad kirikule kuuluvad hooned. Paljud arvasid olevat selliste aktsioonide eesmärgiks takistada Mehhiko rahavoogude jõudmist Rooma.

1926. aasta juulikuus andsid Mehhiko piiskopid korralduse katkestada kirikutes ajutiselt jumalateenistused. Valitsus suhtus sellesse sammu kui poliitilisse riukasse sihiga kihutada rahvamasse valitsuse vastu üles. Igal juhul oli usutalituste ajutine katkestamine sädemeks, mis puhus lõkkele traagiliste tagajärgedega Cristero mässu.

Puhkeb sõda

Tuhanded katoliiklased astusid preestrite õhutusel oma usu kaitseks lahingusse. Lahingulipu aset täitis neil Guadalupe Neitsi kuju. Kuigi cristero’d lootsid, et kiriku võimukandjad astuvad kiriku kaitseks välja, ei sekkunud valdav osa piiskoppe ja preestreid valitsuse kättemaksu kartuses sellesse konflikti. Selle asemel otsis suurem osa neist varjupaika rikaste perede kodudest ning hoidus konfliktist kõrvale, samal ajal kui lihtrahvas ägedas usulises ülestõusus osales.

Kuid oli preestreid, kes aktiivselt üht või teist poolt toetasid. Nagu ütleb raamat „La Cristiada–La guerra de los cristeros”, seisis cristero’dele vastu sadakond preestrit, samas kui 40 preestrit relvastatud võitlust aktiivselt toetas. Veel viis preestrit astus otseselt võitlusse.

Mässu tagajärjed olid hukatuslikud. Paljusid piirkondi tabas kohutav viletsus. Lisaks on hulgaliselt lugusid sellest, kuidas cristero’d noormehi väevõimuga lahingusse tirisid. Ka on teada, et inimeste kodudesse tungisid alatasa nii cristero’d kui föderaalväed ja nõudsid toitu. Samuti on andmeid mõlema poole sooritatud vägistamistest ning kaotatud omastest.

Nii cristero’d kui valitsusväed olid süüdi vägivallategudes, sealhulgas paljude selliste inimeste tapmises, kes konfliktiga kuidagi seotud polnud. Sündmustele heidavad tagantjärele valgust külmad arvud: kolm aastat kestnud relvastatud võitluse käigus tapeti vähemalt 70 000 inimest.

Sõda vaibub

Pärast katoliku kiriku ja valitsuse vahel sõlmitud ametlikku lepet 1929. aasta juunikuus vaenutegevus peatati ning augustiks oli võitlus lõppenud. Ent cristero’dest võitlejaid läbirääkimistesse ei kaasatud, mistõttu nad ei mõistnud, kuidas sai paljude meelest taevase autoriteediga kirik anda järele oma vaenlasele. Pettunud, ent vaimulikkonna korraldustele kuulekad cristero’d andsid lõpuks alla ja pöördusid oma kodudesse tagasi. Valitsus lubas olla tolerantsem ning taas lubati hakata missat pidama. Usulisi kitsendusi sätestavad seadused jäid siiski jõusse.

Mõnikord iseloomustatakse Cristero mässu kui katoliku kiriku toetajate püüdu taastada reformiseaduste-eelne kirikuvõim. Peetud sõjast hoolimata kehtisid need seadused Mehhikos kuni aastani 1992, mil võeti vastu usulisi ühendusi puudutav seadus. Usulistesse ühendustesse suhtutakse siiski veel võrdlemisi suure umbusuga. Preestritel ja teistel vaimulikel on ka nüüd poliitikas osalemine keelatud, ning ehkki usuorganisatsioonidel on praegu lubatud omada kinnisvara, kuulub enne aastat 1992 hangitud kirikuvara valitsusele. Sellegipoolest pole see seadus suutnud takistada paljudel Mehhiko preestritel sekkumast poliitikasse.

Mida saavutati?

Kas usu kaitseks relvad haaranud cristero’d saavutasid midagi püsivat? Mässu üle elanud María Valadez sõnab praegu: „Arvan, et kogu see verevalamine oli asjatu. Kõik see oli lollus.” Sissejuhatuses tsiteeritud Pedro Rosales Vargas tõdeb sõja kurbi tagajärgi silmas pidades: „Inimesed tapsid oma ligimesi, isegi oma usukaaslasi. Nii jäin orvuks minagi – nad mõrvasid mu isa.”

Cristero mässu rängad õppetunnid pole takistanud usulistel tunnetel ka edaspidi konflikte vallandamast, mille näiteks võib tuua Põhja-Iirimaa ja endise Jugoslaavia. Ainult Kristuse näidatud puhtast usust kinnipidamine saab hoida ära sellise tragöödia. Jeesus käskis oma järelkäijatel hoiduda poliitikast, mitte olla osa „sellest maailmast” (Johannese 17:16; 18:36). Apostel Peetrusele, kes üritas jõuga takistada tema arreteerimist, lausus ta: „Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, saavad mõõga läbi hukka!” (Matteuse 26:52).

Kuidas kristlased rõhumisele reageerivad?

Kas see tähendab, et tõsikristlased ei tohiks midagi ette võtta, kui nad näevad, et nende usuvabadus on ohus? Sugugi mitte. Kui esimese sajandi kristlasi taga kiusati, kaitsesid nad paljudel juhtudel endid seadusega ette nähtud meetodite abil. Nad pöördusid kohtu poole. Kuigi neid mõnikord vangistati, ei loobunud nad oma usust ega teinud kompromissi poliitilise erapooletuse suhtes (Apostlite teod 5:27–42).

Mitte mingil juhul ei haaranud algkristlased relvi, et vägivallaga oma usuliste õiguste eest seista. Tõsikristlased ei tapa teise usku kuuluvaid inimesi, veel vähem oma usukaaslasi. Selle asemel järgivad nad oma Isanda õpetust: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:35).

[Pilt lk 12]

Preester kahe cristero-võitleja vahel

[Allikaviide]

[Pilt lk 13]

President Plutarco E. Calles

[Allikaviide]

[Pilt lk 13]

Mõned cristero’de juhtidest

[Allikaviide]

ÄRGAKE!