Kivisüsi – must kivim maa-alusest pimedusest

„Ärgake!” Austraalia-korrespondendilt

„PIMEDUS – selle sõna tõelist tähendust hakkad tajuma alles maa all kaevandusšahtis olles,” kisendab mulle üle masinamüra kõrva sõber Bernie. Silmitsedes ees haigutavat avaust, hakkan kahtlema, kas ma ikka tahangi Bernie sõnade õigsust omal nahal kogeda. Meil on sihiks jõuda poole kilomeetri sügavusel peidus oleva kivisöeladestuni.

Möödume pikast rivist kaevuritest, kes raskel sammul pesemis- ja riietusruumide suunas rühivad. Laiaõlgsed mehed räägivad jõulise austraalia aktsendiga. Kui nad naeravad, tunduvad nende silmad ja hambad söetolmust mustunud näos suisa helendavat.

Peagi astume väiksesse liikurvagunisse, mis viib meid alla söekoristuseeni, kus paljastuvad kivisöekihid. Järsu languse tõttu on juhiiste projekteeritud laest alla rippuva pöörleva kiigu sarnasena. Küljel kannan plahvatusohutut patareid, mis annab voolu kiivri külge kinnitatud lambile, ja hädaolukorra puhuks gaasimaski. Kui vagonett tasapisi kallakust alla nihkub, kahaneb selja taha jääv taevas siniseks täpiks, mida ümbritseb täielik pimedus.

Rohkem ja ökonoomsemalt

See kaevandus on üks kümnetest kaevandustest Austraalia kaguosas. Minu teejuht Bernie kuulub nende 25 000 kaevuri hulka, kes kaevandavad Austraalia kaevandustest aastas 4700 miljoni euro väärtuses sütt. Kogu maailmas on kümme miljonit söekaevurit, kes töötavad kas pimedates maa-alustes šahtides või hiigelsuurtes pealmaakaevandustes. Kuid nende arv on kahanemas. Suurbritannia söekaevurite ametiühingu 1,2 miljonist kaevurist aastal 1978 oli uue sajandi hakuks jäänud järele kõigest 13 000. Ameerika Ühendriikides on langenud kaevurite arv 705 000-lt aastal 1924 vähem kui 82 000-ni, Hiina aga vähendas viimase viie aasta jooksul kivisöekaevandajate arvu 870 000 võrra.

Kuid kaevurite hulga vähenemine ei tähenda seda, nagu oleks nõudlus kivisöe järele kahanenud. Seda nõudlust ennustatakse aastaks 2020 kasvavat tööstusmaades kuni 11 protsenti. Hiinas ja Indias loodetakse samal ajaperioodil rajada kokku üle 750 söejõujaama. Üldiselt on töötajaskonna vähenemine tingitud uuest tehnoloogiast, mis võimaldab ettevõtetel toota vähema vaevaga rohkem kivisütt. Näide sellisest kõrgtehnoloogiast on ka söekombain, mida Bernie mulle näidata tahab.

 Piki pimedat šahti

„See on šahtipõhi,” lausub Bernie, kui me end vagunist välja pressime. „Kõik kaevanduskäigud saavad siit alguse”. Madalat lage palistavad luminofoorlambid. Põranda ja lae vahele kiilutud väikeste postide read toestavad kitsaid põiktalasid. Lagi on tuhandetest poltidest täis tipitud. Need kahe meetri sügavusele lakke rammitud ankurpoldid hoiavad kivimassiivi omal kohal, et ei tekiks varinguid.

Üllatusega märkan, et seinad pole mitte mustad, vaid on hoopis valged. „Seinad pinnatakse jahvatatud lubjakiviga,” selgitab Bernie. „Lubjakivi vähendab metaangaasi ja kivisöetolmu plahvatusohtu. Metaani võib süüdata mõni juhuslik säde. Metaan omakorda võib otsekui detonaator põhjustada õhus hõljuva söetolmu veelgi suurema plahvatuse. Sellest kaevandusest pumbatakse minutis välja 2000 liitrit metaani, mida kasutatakse kaevandusele elektrienergia tootmiseks.” Välistamaks lekkivaid gaase süüdata võivate sädemete tekkimist, tuli mul enne šahti laskumist loobuda fotoaparaadist, magnetofonist ja koguni elektronkellast.

Ühes šahtipõhjast hargnevate kaevanduskäikude  paljudest suudmetest leiame madala, kuid võimsa diiseltransportööri. Möirgava mootorimürina saatel sukeldume ühte neist käikudest. Tuled meie taga tuhmuvad kiiresti ning mu kaevurilambi valgus langeb vaid mõne sentimeetri kõrgusele peast jäävale laele, mille alt me läbi sööstame. Arvukatest kõrvalkäikudest mööda kihutades tabab pilk teisigi kaevurilampe, mis võbelevad nagu jaanimardikad pimeduses. Paralleeltunnelis tirib 5 kilomeetri pikkune konveierilint koristuseest oma söekoormat minema.

 Pikk-ee-söekombain

Jõudnud koristusee juurde ning püüdes läbi veeauru ja söetolmu hägu midagi näha, tabab mu pilk kolme meest, kes kannavad erirõivastust, kapuutsi ja maski. See töögrupp juhib 250 meetri laiust masinat nimetusega pikk-ee-söekombain. Kaks pöörlevat kahemeetrise diameetriga trumlit liiguvad masina kogu laiuses pikkamisi üle koristusee. Neil ketasseadmetel on metallorad, mis tungivad piki söekihti liikudes poole meetri sügavusele. Masin on varustatud ka konveierilindiga, mis toimetab kivisöe kiiresti kõrvalkäiku, kus söekamakad purustatakse ühesuurusteks ja laaditakse peakonveierile.

Kivimassiivlage takistab sisse langemast rida jämedaid hüdraulilisi jalandeid, millele toetuvad hiiglaslikud terasplaadid operaatorite peade kohal. Kui metalloradega trumlid on masina laiuse läbinud, nihkub kogu mehhanism – trumlid, hüdraulilised jalandid ja terasplaatidest lagi – poole meetri võrra edasi. Masina edasi nihkudes jääb maha toestamata kivimassiivist lagi, mis veidi aega vastu peab, siis aga kostub kõmin ja lagi vajub verd tarretama paneva mürtsatusega kokku. „Me kaevandame sel meetodil tuhat tonni sütt tunnis,” karjub Bernie. „Kui ühest sektorist on kivisüsi koristatud, võetakse masin koost lahti ja viiakse teise sektorisse.”

Lõpuks ometi päevavalguses!

Läheme koos Berniega oma transportööri juurde tagasi ning sõidame läbi viis kilomeetrit konarlikke kaevanduskäike, enne kui jääme pidama suures kaeveõõnes. Seda õõnt ühendab maapinnaga umbes 10-meetrise läbimõõduga vertikaalšaht. „Siin vabaneb peakonveierilint oma koormast,” röögib Bernie üle kõrvulukustava müra, mida tekitab söe kukkumine hiiglaslikku metallanumasse. „Seda anumat, mida siin parasjagu täidetakse, kutsutakse skipiks. Sellesse mahub 18 tonni sütt.”. Bernie kõnelemise ajal hakkab vints äsja täitunud tõsteanumat hoogsalt taeva poole tirima. Sekundeid hiljem prantsatab laes olevast august alla järgmine tõsteanum ning laadimine algab taas.

Ekskursioon on läbi saanud ja me astume liikurvagunisse, mis veab meid pikkamisi tagasi kaevanduse sissepääsu poole südantsoojendava päikesepaiste kätte – või vähemalt nii ma lootsin. Paraku oleme viibinud all kaevanduses sedavõrd pikka aega, et päike on loojunud ja meie kohal mustab kuuvalguseta taevas. Ehkki on väga pime öö, saan ma alles nüüd aru, mida mõtles Bernie sellega, kui ta lausus, et alles all kaevandusšahtis olles võib tajuda tõelist pimedust.

[Kast lk 13]

Kivisöe tulevik – põletav küsimus

▪ Kivisüsi ja saastatus. „Suits ja kivisöe põlemisel tekkivad saasteosakesed põhjustavad [Hiina] 11 suuremas linnas enam kui 50 000 enneaegset surmajuhtu ja 400 000 kroonilise bronhiidi esmajuhtu aastas,” öeldakse ÜRO Keskkonnaprogrammi raportis. Worldwatch Institute peab kivisöest tulenevat saastet maailma rohkem kui 1,5 miljoni surmajuhu põhjustajaks aastas. Tehnoloogia sellise saaste kõrvaldamiseks on olemas, ent paljudele energianäljas riikidele käib selle hankimine üle jõu.

▪ Kivisüsi ja kliimamuutused. Praegu tekib kivisöe põletamise tagajärjel süsinikdioksiidi üle kahe tuhande miljoni tonni aastas. Ennustatakse, et kivisüsi jääb ka edaspidi suuruselt teiseks süsinikühendite õhkupaiskajaks – aastal 2020 võib selle arvele langeda 34 protsenti saastest. Paljude meelest on need statistilised andmed äärmiselt murettekitavad.

„Kivisöe osatähtsust on hädavajalik vähendada, kui tahame järgmise [21.] sajandi kliimamuutusi aeglustada,” ütleb Worldwatch Institute’i teaduslik kaastöötaja Seth Dunn.

[Kast lk 14]

Sõltuvus kivisöest

▪ Rohkem kui 70 protsenti maailma terasest toodetakse kivisöega köetavates kõrgahjudes. Lisaks kasutavad kivisöest saadavaid kemikaale ehitusplokkide ja -kivide, tsemendi, plastide ning värv- ja lõhkeainete tootjad.

▪ Kõige suurem söetarbija on siiski energiatööstus. Austraalia toodab 84 protsenti elektrienergiast kivisöe-jõujaamades. Hiinas, Lõuna-Aafrika Vabariigis ja Taanis toodetakse umbes kolm neljandikku elektrienergiast kivisöe baasil. Ameerika Ühendriikides annab kivisüsi üle poole elektrienergiast. Maailmas toodetakse enam kui kolmandik elektrienergiast kivisütt põletades.

▪ Teiste sõnadega, elektripliidi kasutaja tarbib aastas umbes pool tonni kivisütt. Elektriboileri soojendamiseks kulub samal perioodil kaks tonni kivisütt, elektriline külmkapp aga neelab pool tonni sütt aastas.

▪ Teadlaste arvestuste järgi on maakera „keldris” varuks triljon tonni kivisütt – praeguse tarbimistempo juures piisaks sellest veel mõnesajaks aastaks.

[Joonis/pildid lk 12, 13]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Kivisöe allmaakaevandus

Kivisöelademed

Kaldšaht

[Pilt]

Pikk-ee-söekombain

[Pilt]

Transportöör

Ventilaatorseadmed

Skipp

Šahtipõhi

[Pilt]

Osa viie kilomeetri pikkusest konveierilindist

[Pilt lk 13]

Vanemaid šahte on kindlustatud postide ja põiktaladega