Abi tänapäeva noortele

TÄNAPÄEVA noored kasvavad üles maailmas, mis on üsna hirmuäratav. Mõned noored peavad nägema, kuidas nende vanemad asuvad eraldi elama või lähevad lahku, teised aga seda, kuidas nende koolikaaslastest saavad narkomaanid või kurjategijad. Paljud kogevad nii vastassugupoolde kuulujate kui ka samast soost noorte lähenemiskatseid. Peale selle tunnevad peaaegu kõik noored aeg-ajalt üksindust ja masendust ning seda, et neid ei mõisteta.

Millist abi läheb noortel vaja, et kõigi nende raskustega toime tulla? „Lapsed vajavad kindlaid moraalseid väärtusi, mille järgi valida endale häid sõpru, teha õigeid valikuid ja mis aitavad suhtuda teistesse kaastundlikult,” kirjutab dr Robert Shaw. Kõige paremaid võimalikke moraalseid väärtusi pakub Piibel, kuna see sisaldab Looja mõtteid. Kes võiks Jehoova Jumalast paremini teada, mida me vajame, et tulla praegusel raskel ajal oma eluga toime?

Vajalik juhatus

Piibli põhimõtted on kasulikud, need on hindamatu väärtusega nii lapsevanematele kui ka teistele, kes soovivad aidata sillutada noortele teed täiskasvanute maailma.

Piibel annab noorte kohta realistliku pildi, öeldes, et „meeletus on seotud poisi südamesse”. Today’s English Version’i tõlkes kõlab see salm järgmiselt: „Lapsed teevad loomu poolest rumalusi ja mõtlematusi” (Õpetussõnad 22:15). Mõned noored paistavad küll  küpsed välja, kuid on siiski kogenematud ning sellepärast valdavadki neid ebakindlus, segased tunded ja soovid, mis kaasnevad täiskasvanuks saamisega (2. Timoteosele 2:22). Kuidas siis noori aidata?

Piibel õhutab vanemaid lastega pidevalt suhtlema, öeldes: „Kinnita neid [Jumala norme] oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!” (5. Moosese 6:6, 7). Sellistel vestlustel on kahekordne kasu. Esiteks õpetab see noorele Jumala teid (Jesaja 48:17, 18). Teiseks aitab see vanematel ja lastel omavahel suhelda. Selline suhtlemine on eriti tähtis siis, kui noored hakkavad täiskasvanuks saama, mil nad võivad kergesti endasse tõmbuda ja end üksikuna tunda.

Kuigi aeg-ajalt tunneb üksindust enamik noori, vaevab mõningaid neist pidev üksindus. „Niisugused noored ütlevad, et neil on raske koolis sõpru leida, neil pole kellegagi rääkida, nad tunnevad end üksi, nad ei meeldi kellelegi ja neil pole kellegi poole abi saamiseks pöörduda,” kirjutab üks noorte elu käsitlev teatmeteos. a

Lapsevanemad ja teised täiskasvanud, kes tunnevad noorte pärast muret, saavad siiski midagi noorte heaks teha. Mida? „Ainus võimalus teada saada, mis noorte peas liigub, on neilt seda küsida,” kirjutab teismelistele mõeldud ajakirja peatoimetaja. Muidugi nõuab see aega ja kannatust, et oodata, mil noor end  avama hakkab. Tulemused on aga pingutusi väärt (Õpetussõnad 20:5).

Mõistlike piiride vajalikkus

Lisaks suhtlemisele vajavad noored – ja sügaval sisemuses ka tahavad –, et neile seataks mõistlikke piire. Piibel ütleb, et „omapead jäetud poiss teeb häbi oma emale” (Õpetussõnad 29:15, P 1997). Eksperdid on arvamusel, et selgete piiride puudumine ongi alaealiste kuritegevuse põhjuseks. „Kui noorele on kõik lubatud ja ta ei kuule kunagi sõna „ei” ning talle ei seata mingisuguseid piire, ei saagi ta aru, et ka teistel inimestel on oma elu, tunded, vajadused ja soovid,” ütleb varem tsiteeritud Shaw. „Kui lapsele ei õpetata empaatiat, ei suuda ta hakata teisi inimesi armastama.”

Dr Stanton Samenow, kes on töötanud aastaid probleemsete noortega, väljendab samasuguseid mõtteid. „Mõned lapsevanemad arvavad, et lapsed võivad teha, mida tahavad,” kirjutab ta. „Neile tundub, et kohustused ja nõudmised on nende võsukestele liiga raskeks koormaks ning röövivad neilt lapsepõlve. Kui aga vanemad ei sea oma lastele piire, võib see lõppeda katastroofiga. Need vanemad ei saa aru, et nende poeg või tütar, keda ei distsiplineerita, ei suuda hiljem ka ise ennast distsiplineerida.”

Kas see tähendab, et vanemad peavad olema karmid? Mitte seda. Piiride seadmine on vaid üks eduka lastekasvatamise tegur. Kui vanemad seavad liiga jäiku reegleid, võib selle tagajärjel hakata kodus valitsema külm õhkkond. Piibel ütleb: „Isad, ärge ärritage oma lapsi, et nad ei läheks araks!” (Koloslastele 3:21; Efeslastele 6:4).

Kui lapsed saavad vanemaks ja muutuvad küpsemaks, peaksid vanemad oma õpetus- ja distsiplineerimismeetodeid aeg-ajalt uuesti analüüsima. Kui noored on muutunud vastutustundlikumaks, võiks reegleid ja piiranguid vähendada või veidi muuta (Filiplastele 4:5, UM).

Silla rajamine

Nagu märgiti eelmises artiklis, ennustas Piibel, et enne kui Jumal sekkub inimeste ellu ja lõpetab kurjuse, on rasked ajad. Tõendid näitavad, et meie elamegi sellel perioodil, selle jumalatu elukorralduse viimsetel päevadel. Nii noored kui ka vanad peavad elama inimeste seas, kes on „enesearmastajad, ... südametud, ... enesevalitsuseta (UM)” (2. Timoteosele 3:1–5). b

Vanemad, kes tunnevad, et nad on kaotanud teismelise pojaga või tütrega kontakti, võiksid vestlus vestluse haaval astuda samme selleks, et taastada nendevaheline sild. On tore, et paljud vanemad püüavad tõesti oma laste jaoks olemas olla.

Piibel on selles suhtes kõige hinnalisemaks abivahendiks. See raamat on aidanud paljudel vanematel täita oma rolli õigesti ning noortel vältida hukatuslikke lõkse (5. Moosese 6:6–9; Laul 119:9). Kuna Piibli autor on Looja Jehoova Jumal, võime olla kindlad, et noored leiavad sealt parimat abi. c

[Allmärkused]

[Pilt lk 10]

Räägi oma muredest mõne hooliva täiskasvanuga