„Ma ei väsi kõndimast”

JUTUSTANUD CLAIRE VAVY

MADAGASKARI saar, mis asub Ida-Aafrika riigist Mosambiigist 400 kilomeetri kaugusel, on paksude vihmametsadega kaetud mägine maa. Sündisin selle saare idaosas väikeses külas, mille nimi on Betoko II. Aastal 1987, mil olin 15-aastane, alustasin aga õpinguid saare rannikulinnas Mahanoros.

Kolisin oma venna Celestini juurde, kes oli hakanud Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Kaks aastat hiljem sai minust Jehoova tunnistaja. Otsustasin teenida Jehoovat nii palju kui suudan.

Püüan oma eesmärgini jõuda

Üks minu esimesi eesmärke oli aidata oma peret kodukülas ning ma palvetasin selle soovi pärast tihti Jehoova poole. Kodus õnnestus mul aga käia üksnes koolivaheajal, kuna minu uus elukoht jäi sellest 100 kilomeetri kaugusele. Esimesed 40 kilomeetrit oli mul võimalik kodu poole sõita mootorsõidukiga, ülejäänud 60 kilomeetrit tuli aga kõndida jalgsi mööda kitsast mägiteed.

Pidin ronima üles paljudest järskudest mägedest, kus mõned teelõigud olid vaevalt jalalaba laiused. Kui alustasin oma rännakut vara hommikul ja kõndisin videvikuni, suutsin tavaliselt läbida umbes 40 kilomeetrit. Enamasti oli mul kaasas üle 15 kilogrammi kaaluv kandam. Osa asju kandsin ma pea peal, osa seljas ning mõned kompsud rippusid käe otsas. Peamiselt võtsin koju kaasa piiblilist kirjandust, mida jagasin oma sugulastele ja teistele huvilistele. Sain teeäärsetes paikades tuntuks kui „suurte kottidega naine”.

Hoolimata minu suurest entusiasmist, ei tahtnud pereliikmed esialgu mu uutest tõekspidamisest midagi kuulda. Peagi nende suhtumine aga muutus ning vahel esitasid nad mulle nii palju küsimusi, et sain magama alles kell kaks öösel.

Meeldejääv külaskäik

1990. aasta 24. detsembril läksin koolivaheajaks jälle koju. Perel oli selle üle hea meel ja  kõik lootsid, et saame koos jõule tähistada. Kui aga selgitasin neile, miks ma ei taha jõule pidada, muutus nende rõõm peagi pettumuseks. Kuna meie külas käisid kõik elanikud üksteisega väga tihedalt läbi, ei teadnud mu pere, kuidas selgitada seda teistele. Otsustasin seega ise selgitustööd teha. Aga kuidas?

Oma nooruse tõttu ei tundnud ma end eriti kindlana. Mõtlesin, kas oleks sobilik selgitada oma uskumusi siis, kui kõik järgmisel päeval kirikusse kogunevad. Esitasin Jehoovale pika ja tulihingelise palve, et saada temalt juhatust. Pärast seda küsisin oma vanemalt vennalt Paulilt, kes oli kirikuõpetaja: „Mis sa arvad, kas ma võiksin homme kirikus rääkida, miks ma jõule ei pea?” Ta arutas seda asja teistega ning mulle anti nõusolek.

Järgmisel päeval teatati mulle, kui jumalateenistus oli lõppenud. Palvetasin jälle Jehoova poole ning läksin kirikusse, kaasas hulk piiblilist kirjandust. Pärast sissejuhatust tänasin kõiki selle eest, et nad olid aidanud mul Piiblist lugu pidama hakata. Ütlesin, et jätkasin Piibli uurimist pärast seda, kui olin linna kolinud, ning õppisin tundma paljusid Pühakirja tõdesid, millest ma varem midagi ei teadnud.

Kasutasin juhust ja rääkisin Piiblil põhinevast lootusest elada igavesti paradiisis maa peal (Laul 37:29; Ilmutuse 21:3, 4), sellest, miks mõned Jumalale ustavad inimesed taevasse võetakse (Johannese 14:2, 3; Ilmutuse 5:9, 10; 14:1, 3), et surnud on teadvuseta ja otsekui magavad ega pea kannatama (Koguja 9:5, 10; Johannese 11:11–14, 38–44). Samuti selgitasin, miks varakristlased ei pühitsenud jõule ning et see oli hoopis paganlik püha.

Kui olin lõpetanud, tunnistasid paljud, et minu jutt on õige. Paljud esitasid isegi küsimusi. Näitasin neile väljaandeid, mis ma olin kaasa võtnud, ning ütlesin, et need on Jehoova tunnistajate välja antud piibliuurimise abivahendid. Andsin teada, et võin hea meelega aidata Piiblit uurida igaühel, kes seda soovib teha. Paljud võtsid minult vastu piiblilist kirjandust.

Üllatav avastus

Üks naine, keda ma ei tundnud, tuli minu juurde ja ütles: „Minu õde, kes elab ühes teises külas, kuulub samasse religiooni, kuhu sinagi.” Olin üllatunud ja küsisin, kus ta elab.

„Andranomafanas,” vastas naine. See küla asus meie külast umbes 30 kilomeetri kaugusel.

Ütlesin naisele, et tõenäoliselt kuulub ta õde mingisse teise religiooni, kuna selle piirkonna Jehoova tunnistajad tunnevad üksteist. Naine aga väitis kindlalt, et tema õde on õpetanud talle täpselt samasuguseid asju, millest mina kirikus rääkisin. Küsisin siis naiselt tema õe nime ja aadressi ning otsustasin kohe sellesse küllasse teekonna ette võtta. Ema arvas, et võiksin siiski päeva või paar oodata, kuna teekond sinna oli raske ja kogu maa tuli kõndida jalgsi. Niisiis ootasimegi veidi ja alustasime venna Charlesiga teed Andranomafanasse kahe päeva pärast.

 Niipea, kui olime kohale jõudnud, küsisime kohalikelt, kas selles külas on Jehoova tunnistajaid. Olin pettunud, kui meile öeldi, et seal elavad ainult katoliiklased, nelipühilased ja independentid.

Siis aga hõikas üks naine: „Kui teil on vaja Jehoova tunnistajaid, siis arvatavasti otsite Marceline’i ja tema peret.” Just see nimi oligi mul paberi peal kirjas!

Keegi läks siis Marceline’i otsima ja varsti saabuski naine, kes oli pisut hirmunud näoga. Kogu küla kogunes meie ümber, kuna arvati, et oleme mingid ametnikud, kes olid tulnud naist küsitlema. Pärast saime Marceline’ilt teada, et teda ja ta peret oli külas taga kiusatud, sest ta ei kuulunud ühtegi kohalikku religiooni.

Marceline juhatas meid rahvahulgast pisut eemale, kus saime rahulikult vestelda. Kui küsisin, kas ta on Jehoova tunnistaja, ütles ta, et on küll. Selle peale läks ta koju ja tõi raamatu „Tõde, mis viib igavesse ellu” („The Truth That Leads to Eternal Life”), mida kasutati varem Piibli uurimise abivahendina, ning vanemaid „Vahitorni” numbreid, mis olid juba kulunud ja katkised. „Mis ajakirja te uurisite eelmisel pühapäeval?” küsisin talt.

„Need siin on meie ainsad „Vahitornid”,” vastas ta, „ja muud meil polegi uurida.” Nüüd teatasin Marceline’ile, et ka mina olen Jehoova tunnistaja. Kui õnnelik ta küll oli! Siis ütlesin, et tahan kohtuda mehega, kes viib koosolekuid läbi. Selgus, et see mees elab hoopis teises külas, mis asub veelgi kaugemal.

Teine rõõmus kohtumine

Järgmisel päeval asusime Marceline’iga teele selle mehe poole. Meid nähes oli mees väga imestunud, kuid õnnelik. Tuli välja, et ta on samuti Jehoova tunnistaja, kes oli kolinud siia enam kui 200 kilomeetri kauguselt kirdes asuvast Toamasina rannikulinnast. Oma kodukülla oli ta tagasi tulnud juba mitu aastat tagasi, kui oli linnas ootamatult töö kaotanud. Ta hakkas siin kuulutama, piibliuurimisi juhatama ja koosolekuid pidama.

See mees ja tema pere olid suures vaimustuses, nähes uusi „Vahitorni”  numbreid, mis mul kaasas olid. Näitasin neile ka raamatut „Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal”, mida kasutasime tol ajal peamise piibliuurimise abivahendina. Nemad nägid seda raamatut aga esmakordselt. Järgmisel pühapäeval läksime kõik koos Andranomafanasse koosolekule. Innustasin neid võtma ühendust Jehoova tunnistajate harubürooga pealinnas Antananarivos, kuna bürool polnud aimugi selle väikese grupi olemasolust.

Alates 1991. aasta jaanuarist hakkasin Mahanorost peaaegu iga kuu Andranomafanas käima, et viia neile uusi „Vahitorni” numbreid ja teisi väljaandeid. See oli 130 kilomeetri pikkune teekond, millest rohkem kui 90 kilomeetrit tuli käia jalgsi – minna mööda järske mägesid üles-alla, kõndida läbi paksude metsade, ja kui sadas, siis sumada läbi paksu ja libeda muda.

Minu koorem muutus aina raskemaks, kuna väljaannete lugejate arv kasvas üha suuremaks. Reisi lõpus tundsin aga väsimusest ja valutavatest lihastest hoolimata sügavat rahulolu ja õnne. Milline rõõm oli küll näha, kui suures vaimustuses olid inimesed uutest väljaannetest ja kuidas nad Piibli tõdesid omaks võtsid!

Astun täisajalisse teenistusse

1992. aasta 1. septembril määrati mind pioneeriks, nagu Jehoova tunnistajate täisajalisi teenijaid kutsutakse. Tegin pioneeritööd Mahanoros ning pidasin oma sugulastega kirjavahetust. Peagi hakkasin nendega kirja teel Piiblit uurima ning nad küsisid, kas tuleksin koju neid õpetama. Olin nõus seda tegema, kuid tahtsin esmalt veenduda, et neil on tõsine soov Piiblit uurida ja teha vaimseid edusamme. Niisiis jäin veel mõneks ajaks Mahanorosse kuulutama.

1993. aasta teisel poolel oli mul võimalus osaleda Antananarivos pioneeride koolis, mis kestis kaks nädalat. Pärast seda tehti mulle ettepanek hakata eripioneeriks, mis tähendas seda, et mind võidi määrata teenima ükskõik kuhu. Otsustasin siiski seda ettepanekut mitte vastu võtta, sest tahtsin aidata oma sugulasi kodukülas, mille lähedale ei jäänud ühtki kogudust. Niisiis tegin Mahanoros pioneeritööd edasi.

Kui meie kogudust külastas Jehoova tunnistajate reisiv ülevaataja, küsisin, kas võiksin minna oma sugulasi aitama. Selleks ajaks oli Andranomafanasse kogudus moodustatud ning reisiv ülevaataja soovitas mul kolida sellesse kogudusse ja hakata kuulutama Betoko II külas. Alustasin seal kuulutamist 1994. aasta 1. septembril. Samal kuul käisin piirkonnakonvendil koos oma venna Pauliga, kes oli olnud varem kirikuõpetaja. Peagi oli Andranomafanas 30 kuulutajat ja pühapäeviti käis meie koosolekutel keskmiselt 65 inimest.

Kõndimine ei lõppenud

Varsti pärast seda, kui pöördusin oma kodukülla tagasi, hakkasid neli minu lihast venda ja õde kuulutustööd tegema ning mõne aja pärast nad ristiti. Betoko II-s elades käisin korrapäraselt 50 kilomeetri kaugusel Anosibe An’ala külas kirjanduse järel. Kuigi teekond oli väsitav, tundsin, et see on vaeva väärt, kui mõtlesin selle piirkonna vaimsele kasvule.

Praegu on Betoko II-s tubli kogudus, kus pühapäeviti käib koosolekutel keskmiselt 45 inimest. Kõik minu pereliikmed on nüüd Jehoova tunnistajad ja enamik neist on pioneerid. Minu noorem vend teenib eripioneerina. 2001. aasta 1. novembril määrati ka mind eripioneeriks ning minu territooriumiks sai Antanambao-Manampotsy küla. Lahkusin oma kodukülast siiski rõõmsa südamega.

Kui ma 1987. aastal Piiblit õppima hakkasin, oli Madagaskaril vähem kui 3000 Jehoova tunnistajat. Nüüd on siin üle 14 000 tunnistaja. Nagu paljud teised, olen ka mina tänulik võimaluse eest kasutada oma jõudu, et aidata teisi. Tänan Jehoovat selle eest, et ta on minu pingutusi õnnistanud.

[Pildid lk 24, 25]

Tihti kõndisin 60 kilomeetri kaugusele kodukülla kottidega, mis kaalusid üle 15 kilogrammi

[Pilt lk 25]

Vanem vend Paul

[Pilt lk 26]

Minu vend Charles

[Pilt lk 26]

Mõningate oma pereliikmetega. Nad kõik on nüüdseks Jehoova tunnistajad