Paljude lemmik — sibul
Paljude lemmik – sibul
„Ärgake!” Mehhiko-korrespondendilt
Peaaegu igas köögis võib leida sibulat. See on väga mitmeti kasutatav köögivili – seda võib lisada nii supile, salatile kui praele ning kasutada ka meditsiinis. Sibul võib meid isegi nutma panna.
Harilikul sibulal, mis on selliste ilusate õistaimede sugulane nagu kuldlauk, naapoli ja aflatuni lauk, on ka endal kaunid õied. Siiski on pea igas maailma köögis oma koha leidnud just mugul – maa-alune lihakate soomustega lühivõrse.
Sibul on üks vanimaid köögivilju, mida inimene kasvatab. Selle laialdasele kasutusele viitab näiteks Piibli jutustus sellest, kuidas umbes aastal 1513 e.m.a väljendasid iisraellased oma igatsust sibulate järele, mida nad Egiptuses orjuses olles olid söönud (4. Moosese 11:5).
Mis on aga teinud sibula menukaks nii erinevatest kultuuridest inimeste hulgas? Kahtlemata on see sibula eriomane lõhn ja terav maitse, mille annavad sibulale väävlit sisaldavad eeterlikud õlid. Sulfohape aga kutsub esile pisaraid.
Midagi enamat kui hõrgutis
Sibul on tervislik. Ta sisaldab selliseid toitaineid nagu kaltsium, fosfor, askorbiinhape ehk C-vitamiin. Läbi ajaloo on eriti hinnatud sibula raviomadusi. Praegugi veel kasutatakse sibulat paljude haiguste ravis, näiteks külmetuse, kõripõletiku, ateroskleroosi, südame-isheemiatõve, diabeedi ja astma puhul. Sibul arvatakse olevat ka antiseptilise, kolesterooli ja põletikku vähendava, trombe ja vähki ärahoidva mõjuga.
Sibulaid on mitmesugust värvi – valgeid, kollaseid, pruune, rohelisi, punaseid ja lillasid. Sibulat võib süüa toorelt, küpsetatult, konserveeritult, marineeritult, kuivatatult, pulbrina, rõngaste või tükkidena. Sibul võib sind küll natuke nutma ajada, kuid hoolimata sellest on ta üks suurepärane köögivili.