Suured muutused maal

„ÄRGAKE!” SAKSAMAA-KORRESPONDENDILT

„MU NAISE süda pidi murduma, kui meil tuli kodu maha jätta,” lausub Dieter. „Ka meie 11-aastane tütar Michaela oli sügavalt õnnetu, ent meil polnud valikut.” Kas seda räägib sõjapiirkonnast saabunud põgenikeperekond? Ei, see pere elas ühes Saksamaa kaevanduspiirkonnas.

Nagu Dieterit ja tema perekonda, on sama saatus tabanud viimase 55 aasta jooksul umbes 33 000 Reinimaa elanikku. Nad asustati ümber, et teha ruumi pruunsöe pealmaakaevandustele. Tööstuse üha suurenev energiavajadus tingib selle, et igal aastal ammutatakse ainuüksi Saksamaa pealmaakaevandustest umbes 180 miljonit tonni pruunsütt. See võrdub Egiptuses paikneva Cheopsi püramiidi 25-kordse arvatava kaaluga.

Millist mõju on see avaldanud maale ja seal elavatele inimestele? „Brockhaus Enzyklopädie” teatab: „Laiaulatusliku pealmaakaevandamisega kaasnevad tihtilugu massilised ümberasustused ja drastilised muutused.” * Tutvugem nüüd Reinimaa ühe pealmaakaevandusega ning sellega, kuidas see sealsete inimeste elu on mõjutanud.

Pruunsöe pealmaakaevandus

Kölni-Aacheni bassein Alam-Reini jõe piirkonnas on Euroopa suurim pruunsöeregioon. See ala on peaaegu sama suur kui Luksemburg. Pruunsütt leidub maapõues kruusa-, liiva- või savikihi all, mis tuleb kõigepealt eemaldada. Neid pealmisi kihte nimetatakse katendiks.

Pruunsöeni jõudmiseks teisaldavad rootorekskavaatorid katendi. Üks selline ekskavaator teisaldab päevas 16 000 poolhaagisekoormat katendit. Takistamaks üha sügavamale tungiva šahti külgesid sisse langemast, tehakse kaevand terrassikujuline ehk astmeline. Töörinnet kaevanduses kutsutakse eeks. Heitkem nüüd pilk neil etel töötavatele rootorekskavaatoritele ülaltoodud pildil. Siin võime näha ühtesid maailma suurimaid masinaid. Olles 95 meetri kõrgused, on need ligikaudu kaks korda kõrgemad kui New Yorgi Vabadussammas.

Kui ekskavaator on paljandustöö teinud, hakkab konveier katendit teisaldama. Püüdkem kujutleda transporditavate materjalide hulka. Iga Reinimaal kaevandatava pruunsöe kuupmeetri kohta tuleb teisaldada enam kui 4,6 kuupmeetrit katendit. Materjal liigub  konveieril edasi tempos, mida meil isegi jalgrattal sõites oleks raske järgida. Konveierid saavad kokku kogumispunktis, kust materjalid transporditakse söepunkritesse, laaditakse raudteevagunitesse ning veetakse elektrijaamadesse või toimetatakse puistangusse. Suurem osa pruunsöest jõuab elektrijaamadesse, kus seda kasutatakse elektrienergia tootmiseks.

Nii palju kui võimalik, kasutatakse katendit nende alade täitmiseks, kust pruunsütt on juba kaevandatud. Täitmiseks kasutatavaid masinaid kutsutakse puisturiteks. Need puistavad aheraine kiht kihi järel kaevandisse, kuni see saab täis. Ülejäänud aheraine ladustatakse välispuistangutesse. Need on kuni 200 meetriti kõrgused mulded. Neid muldeid maastikku sulandada ning põllumajanduses ja metsanduses kasutusele võtta on maastikukujundajatele väga keerukas ülesanne.

Põhjavee taseme alandamine

Pealmaakaevandamine avaldab kahtlemata suurt mõju maastikule ja looduslikele tsüklitele. Et pealmaakaevandus püsiks kuivana, viiakse põhjavee tase allapoole kaevandi suurimat sügavust. Saksamaal aastas väljapumbatava vee kogus rahuldaks riigi suurima linna Berliini veevajaduse kolmeks ja pooleks aastaks. Nii suure veekoguse väljapumpamine teeb ärevaks keskkonnakaitsjad, kes on eriti mures lähedalasuva Maasi-Schwalmi-Nette looduspargi pärast Saksamaa ja Hollandi piiri ääres. Tegemist on taime- ja linnuliikide poolest rikka loodusliku märgalaga.

Pealmaakaevandamise eest vastutajad on kinnitanud, et muretsemiseks pole põhjust. Kaevandamise käigus väljapumbatud vesi juhitakse kaevanduse lähistel maa sisse tagasi. Osaliselt tehakse seda imbkaevude abil. Loodetakse, et sel kombel suudetakse seda piirkonda hoida liigkuivuse eest.

Maastik saab uue ilme

Maapind muutub pidevalt. Ilma et me seda märkaksime, uhutakse igal aastal ookeanidesse umbes 25 000 miljonit tonni setteid. Ent pealmaakaevanduse ääres seisjale on muudatused maastikus tunduvalt ilmsemad. Maastik on võtmas siin uut kuju. Millist mõju on see Reinimaa pruunsöepiirkonnale avaldanud?

Kölni-Aacheni basseini varasemate maardlate maad on parandatud, nii et nüüd laiuvad siin põllumaad, metsad ja pargid. Lisaks on suunatud ümber jõgesid, maanteid ja raudteid. Väljaandes „Lignite Mining in the Rhineland” öeldakse: „[Maaparandus] pole püüe loodust taas luua. Inimene saab vaid tõuke anda, valdava osa tööst teeb loodus ise.” Senini on muudetud taaskasutatavaks rohkem kui 65 protsenti kahjustatud maast – suurem osa sellest on kasutusel põllumajandusmaana. Sel eesmärgil puistati poorsele jääkpinnasele võimalikult ühtlaselt paari meetri paksune viljakas mullakiht. Mitu aastat tegelesid selle maa harimisega kompanii enda farmid, seejärel anti maa üle üldiseks põllumajanduslikuks kasutamiseks.

Väike osa uutest metsadest ja tehisjärvedest on looduskaitsealadena seaduse kaitse  all. Need taastatud alad on valinud endale elupaigaks isegi mõningad ohustatud liigid. Mainida võiks õrna liblikat haavalumikut ning rästas-roolindu. Lisaks võib sealt leida selliseid taimi nagu harilik vesihernes ja hall käpp. Kölni ja Bonni elanikele on see endine pealmaakaevanduse ala kujunenud meeldivaks puhkepaigaks.

Ümberasustamine ja uue elu algus

Keerukamaid pealmaakaevandamisega seonduvaid probleeme on vahetult pruunsöepiirkonnas elavate inimeste ümberasustamine. Enne kaevandamise alustamist on tulnud ümber asustada terveid külakogukondi.

Ümberasustamine eeldab ulatuslikku planeerimist, millega tehakse algust juba 10–15 aastat enne maardla kasutuselevõttu. Uude piirkonda kolimisel püütakse külakogukonda mitte lõhkuda. Kogemused on näidanud, et umbes pooled mujale siirduvatest inimestest soovivad koos naabritega samasse külakogukonda jääda, ülejäänud aga näevad ärakolimises soodsat võimalust alustada uut elu teistsuguses naabruskonnas. Kolima sunnitud inimesed saavad küll hüvitist, ent on asju, mille väärtust on võimatu hinnata. Kuidas saakski hüvitada näiteks elutoa aknast avanevat imeilusat vaadet või mõnusaid ja lähedasi suhteid naabritega? Uues elukeskkonnas ei pruugi miski enam endine olla.

Ümberasumine pole pelgalt majade likvideerimine – kaevandamine muudab ümbruse täiesti teiseks. Vanematel pole enam iial võimalust näidata lastele paiku, kus nad sirgusid ja koolis käisid. Lapsepõlvekodu on kadunud igaveseks. Kuidas inimesed sellise olukorraga hakkama saavad? „Ärgake!” küsitles mõningaid neist.

Friedhelm elab külas, mis peagi ümber asustatakse. Teda ei rõõmusta väljavaade asuda tema eas veel kord uut maja ehitama. „Oma maja ehitades õppisime palju väärtuslikku,” lausub tema naine Inge, „ent meil pole enam jaksu kõige sellega otsast alustada.” Uue maja püstitamine, mis võib tähendada seda, et tuleb mitu aastat elada ehitusplatsil, võib osutuda üsna keeruliseks ettevõtmiseks.

Werneri ja Margarethe arvates võidavad mujale kolivad inimesed küll materiaalses mõttes, kuid osa neist – näiteks eakad inimesed, põllumehed, poodnikud – satuvad eriti raske löögi alla. Neil, kellel on oma väike äri, osutub liiga kalliks uues kohas kõike otsast alata. Üks taastatud viljelusmaale enam kui 20 aastat tagasi ümber asunud talumees väljendab arvamust, et uues kohas on taluasjad läinud võrdlemisi hästi. Tema eelistab „võtta olukorrast parimat, sest midagi niikuinii muuta ei saa”.

Tõsi mis tõsi! Ka alguses mainitud Dieter ja ta pere hakkas pikapeale oma uue koduga harjuma. Nemad on kolm nendest paljudest, kes võivad öelda omaenda kogemuse põhjal, et pealmaakaevandamine toob maale ja sealsetele elanikele kaasa suured muutused.

[Allmärkus]

[Pilt lk 21]

Rootorekskavaator pruunsütt kaevandamas

[Allikaviide]

Rheinbraun AG

[Pildid lk 23]

Puistur täitmas kaevandit viljaka mullaga

Ümberkujundatud endine pealmaakaevandus

[Allikaviide]

Kõik fotod: Rheinbraun AG