Andide kaamelid

„ÄRGAKE!” PERUU-KORRESPONDENDILT

KAS Lõuna-Ameerikas elab tõesti kaameleid? See mõte võib tunduda kummaline, kuna üldiselt seostatakse seda kõrbelooma Aafrika või Aasiaga. Siiski võib kaamelite sugulasi ka Lõuna-Ameerikast leida. * Lõuna-Ameerika kaamellastel pole aga küüru ning nad on vaid keskmist kasvu inimese kõrgused ega ulatu üksküür- ja kaksküürkaamelile isegi mitte turjani.

Parim paik nende kaamellaste kohtamiseks on Boliivia ja Peruu Andid, kuigi neid elab ka mujal Lõuna-Ameerikas, näiteks Argentinas Patagoonias ning Argentina ja Tšiili territooriumile jääval Tulemaal.

Nende loomade juures torkab eriti silma graatsiline ja kiire kõnnak. Samuti avaldab muljet see, millise kergusega nad mööda kaljunõlvu üles ronivad. Tänu tallaalustele padjanditele on neil pehmem astuda, kusjuures need padjandid on etemad igasugustest matkasaabastest.

Kuigi Andides kasvab hõre rohi ja sealne mullakiht  on õhuke, tekitavad Lõuna-Ameerikas elavad kaamellased tampimisega pinnasele vähem kahju kui hobused ja muulad. Tänu hammaste ja suulae eripärale ei sikuta nad ka rohtu süües taimi juurtega mullast välja.

Samal ajal kui suurem osa loomi ei tule kõrgel mägedes toime, tunnevad Lõuna-Ameerika kaamellased end hästi isegi väga kõrgel Andides, sest nende veri sisaldab suures koguses punaliblesid.

Paikades, kus ei kasva puid, kasutatakse küttematerjalina kaamellaste kuivanud väljaheiteid. Ja kuna kaamellased jätavad oma territooriumide piirialadele suuri hunnikuid, ei valmista selle kütuse hankimine erilist raskust. Ei pea ju seda langetama nagu puid ning see kuivab Andide kuivas õhus kiiresti.

Minevikus ohverdati kaamellasi usuriitustel. Näiteks Peruu lõunaosas elanud chiribaya’d matsid ohvriks toodud laamasid ja alpakasid oma maja põranda alla. Ajaloolased räägivad, et Cuzco peaväljakul Huayaca Patal ohverdati igas kuus sada valget laamat, samuti ohverdati laamasid päikesejumalale Inti Raymis. Tänapäeval ohverdatakse kaamellasi harva, kuid nende liha, mis sarnaneb lamba omaga, on praegugi väga hinnas.

Kaua enne seda, kui külmkappi kasutama hakati, said inkad säilitada kaamellaste liha tänu Andide madalale temperatuurile ja õhurõhule. Kuivatatud liha kutsusid inkad ch’arki’ks.

Muidugi ei peaks me mõtlema üksnes sellele, mida me nendest kaunitest loomadest saame, vaid ka sellele, et nad kuuluvad Jumala imelise loomistöö hulka, mis toob talle kiitust (Laul 148:10, 13).

[Allmärkus]

 [Kast/pildid lk 16]

Vastupidav ja ilus guanako

Selline kaunis olevus nagu guanako näib olevat õrn loom, kes vajab suurt hoolt. Tavaliselt on aga guanakosid näha kõige karmimates paikades kõrgel Andides Lõuna-Argentinas ning Patagoonias ja Tulemaal. Niisuguses ebasõbralikus keskkonnas sööb guanako taimevarsi ja -juuri ning joob isegi soolast vett. Guanako on hea ujuja ning ta võib joosta kiirusega 65 kilomeetrit tunnis. Sellel loomal on tihedad ripsmed, mis kaitsevad tema silmi tuule, päikese ja tolmu eest. Kurb on aga see, et paljud guanakod on oma liha, naha ja alpaka kasukast pehmema villa pärast langenud salaküttide ohvriks.

[Allikaviide]

© Joe McDonald

[Kast/pilt lk 16]

Sooja kasukaga alpaka

Piirkondades, kus ilmad on tavaliselt külmad ning temperatuur võib ühe päeva jooksul kõikuda 50 kraadi ulatuses, elavad tiheda, pika ja pulstunud karvaga alpakad. Nende pehme vill on lambavillast tugevam. Kuigi alpakad saavad oma terava koonuga kätte kitsastes kaljulõhedes kasvavaid rohukõrsi, eelistavad need armsad loomad soisemaid alasid ja pehmemat rohtu. Sarnaselt teiste kaamellastega võivad nad elada päevi ilma joomata.

 [Kast/pilt lk 17]

Uhke karvkattega vikunja

Vikunjadel, kes elavad kõrgel Andides käreda pakase käes, on lühike ja kerge kasukas, mille villa peetakse maailma kõige kvaliteetsemaks. Vikunja rinnalt ripuvad alla pikad karvad, mis täidavad salli otstarvet. Kuna vikunjadelt saab iga kahe aasta tagant vähem kui kilogrammi villa, on see väga haruldane ja kallis. Üks meeter vikunja villast tehtud kangast võib maksta enam kui 3000 dollarit.

Inkade impeeriumis olid vikunjade kaitseks kehtestatud seadused. Inkadel oli kombeks pidada villapügamise pidustusi, mida kutsuti chaccu’ks, ning vikunja villast valmistatud rõivaid võisid kanda üksnes ülikud. Viimastel aastatel on chaccu’t uuesti tähistama hakatud ning vikunjade kaitsmiseks salaküttide eest on taas sätestatud seadusi.

Chaccu pidustuste juurde kuulub metsikute vikunjade püüdmine suurtesse lehtrikujulistesse taradesse, mille avaus on 300 meetri laiune. Vikunjad pügatakse ning lastakse seejärel kohe vabadusse tagasi.

[Allikaviide]

© Wilfredo Loayza/PromPerú

[Kast/pildid lk 17]

Andide tööhobune laama

Laama pole nii tugev kui eesel ega nii kiire kui hobune. Ometi ületab laama nii eesli kui hobuse veoloomana. Laama võib kanda kuni 60 kilogrammi raskust kandamit. Kui laama tunneb, et koorem on tema jaoks liiga raske, lösutab ta lihtsalt maas ja ootab, et tema koormat kergendataks. Kui teda jõuga püsti tõusma sunnitakse, võib ta oma kolmeosalise mao esimesest osast üllatavalt täpselt ja kiirelt toitu välja sülitada.

Üldiselt on aga laamad kuulekad ning hea talitaja võib juhtida pikka laamade karavani mööda karme platoosid, kus teised veoloomad kannataksid hapnikupuuduse all. Kuna laamad peavad hästi vastu mägimaastikul, ei kasutata neid koormakandjatena enam mitte üksnes Andides, vaid ka Itaalia Alpides. Laama köied, rakmed ja tekk võivad olla valmistatud nende oma villast.

[Allikaviide]

© Anibal Solimano/PromPerú

[Pilt lk 18]

Pügatud alpaka

[Pilt lk 18]

Tutiga märgistatud laamapoeg

[Piltide allikaviited lk 15]

Kaart: Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.; laamad: © Alejandro Balaguer/PromPerú