MOOSEST ähvardas juba sündides surm. Tema rahvas koosnes rühmast rändhõimudest, kes olid näljahädast pääsemiseks asunud koos esiisa Jaakobi ehk Iisraeliga elama Egiptusesse. Nad olid aastakümneid egiptlastest naabritega rahumeelselt koos elanud. Kuid siis saabus kurjakuulutav muutus. Ühes tunnustatud ajaloolises aruandes öeldakse: „Egiptuses tõusis uus kuningas ... ja see ütles oma rahvale: „Vaata, Iisraeli laste rahvast on rohkem ja nad on meist vägevamad! Olgem seepärast nende vastu kavalad, et nad ei saaks paljuneda!” ” Mida siis egiptlased plaanitsesid? Piirata iisraellaste juurdekasvu, ’pannes nad väevõimuga töötama’ ning seejärel käskida nende ämmaemandatel tappa iga sündinud poisslaps (2. Moosese 1:8–10, 13, 14). Tänu iisraellaste ämmaemandate vaprusele keelduda käsku täitmast kasvas rahva arv ikkagi jõudsalt. Seetõttu andis Egiptuse kuningas välja määruse: „Kõik poeglapsed, kes sünnivad, peate viskama jõkke” (2. Moosese 1:22).

Amram ja Jookebed, iisraellastest abielupaar, ’ei kartnud kuninga käsku’ (Heebrealastele 11:23). Jookebed tõi ilmale poja, kelle kohta hiljem on öeldud, et ta „meeldis Jumalale” * (Apostlite teod 7:20). Küllap võisid vanemad mingil moel tajuda seda, et laps on Jumala soosingus. Igal juhul keeldusid nad oma last hukkamiseks loovutamast. Nad otsustasid enda elu hinnaga teda varjata.

Möödus kolm kuud ja Moosese vanematel polnud enam võimalik teda peita. Nägemata muud väljapääsu, otsustasid nad tegutseda. Jookebed asetas lapse pilliroost korvi, mille ta jättis Niiluse jõele ulpima. Enesele teadmata oli ta käivitanud sündmuste ahela, mis jäädvustas Moosese nime ajalukku (2. Moosese 2:3, 4).

Paljud tänapäeva õpetlased liigitavad need sündmused väljamõeldiste kilda. „Fakt on see, et Iisraeli laste Egiptuses viibimise [aastate] kohta pole olemas mitte ainsatki otsest arheoloogilist tõendit,” kirjutab „Christianity Today”. Kuid ehkki otsene füüsiline tõestusmaterjal võib puududa, on selle piiblijutustuse usutavuse kohta olemas arvestamisväärseid kaudseid tõendeid. Egüptoloog James Hoffmeier kirjutab oma raamatus „Israel  in Egypt”: „Arheoloogilised andmed osutavad ilmselgelt sellele, et tingituna eelkõige põua tekitatud kliimaoludest, olid [Vahemere idakaldal asuvatest rahvastest pärit] põgenikud Egiptuses üsna tavaline nähtus ... Seega oli Egiptus umbes aastatel 1800–1540 e.m.a Lääne-Aasiast pärit semiidi keeli kõnelevatele rahvastele soositud väljarändamispaik.”

Lisaks on Piibli kirjeldust Egiptuse orjuse kohta juba ammust ajast õigeks peetud. Raamat „Moses–A Life” annab teada: „Piibli jutustust iisraellaste rõhumisest paistab kinnitavat üks sageli reprodutseeritav muinasegiptuse hauakambrimaaling, millel kujutatakse äärmiselt üksikasjalikult seda, kuidas grupp orjasid savitelliseid valmistab.”

 Tõene paistab olevat ka Piibli kirjeldus Jookebedi kasutatud korvist. Piibli sõnul oli see valmistatud pilliroost, mida, nagu ütleb Cooki „Commentary”, „egiptlased kasutasid tavaliselt kergete ja kiirete paatide valmistamiseks”.

Ent kas pole siiski raske uskuda seda, et riigijuht annab külmavereliselt käsu lapsed mõrvata? Õpetlane George Rawlinson tuletab meile meelde: „Lapsemõrva on eri aegadel ja paikades aeg-ajalt küllaltki palju esinenud, sealjuures on seda peetud üsna tavaliseks asjaks.” Pole ju nüüdisajastki raske leida näiteid sama jubedatest massimõrvadest. Seda Piibli jutustust võib küll olla raske lugeda, ent kahtlemata on see usutav.

Jookebed ei jätnud oma last sugugi saatuse hooleks. Ta „asetas [laeka] jõe äärde kõrkjaisse”. Ilmselt lootis ta, et nimelt sellest kohast võidakse laegas avastada. Just siia tuli vaarao tütar võib-olla et isegi regulaarselt kümblema (2. Moosese 2:2–4). *

Korv avastati peagi. „Kui ta [vaarao tütar laeka] avas ja nägi last, vaata, siis nuttis üks poeglaps! Aga ta andis sellele armu ning ütles: „See on üks heebrealaste poeglaps!” ” Niisiis otsustas Egiptuse vaarao tütar ta lapsendada. Nimi, mille vanemad talle algselt panid, on vajunud unustuse hõlma. Kasuema antud nime järgi Mooses tuntakse teda tänapäeval kogu maailmas (2. Moosese 2:5–10). *

Kuid kas pole mitte liiast uskuda seda, et Egiptuse vaarao tütar võttis endale sellise lapse? Ei, sest egiptuse religioon õpetas, et taevasse pääsemine eeldab häid tegusid. Arheoloog Joyce Tyldesley märgib lapsendamise kohta: „Egiptuse naised olid saavutanud võrdõiguslikkuse egiptuse meestega. Naistel olid vähemalt teoreetiliselt samasugused seaduslikud ja majanduslikud õigused ning ... neil oli ka lapsendamisõigus.” Ühel iidsel papüürusele jäädvustatud lapsendusdokumendil tõendatakse, et keegi egiptlanna on lapsendanud oma orjad. Sõnaraamat „The Anchor Bible Dictionary” märgib seoses Moosese ema ammeks palkamisega: „Seda, et Moosese bioloogilisele emale ammeks olemise eest maksti, ... tõendavad Mesopotaamia lapsenduslepingutes kajastuvad samasugused tavad.”

Kas Moosese heebrea päritolu hoiti nüüd, mil ta oli lapsendatud, tema eest sünges saladuses? Mõningad Hollywoodi filmid on seda nõnda kajastanud. Kuid Pühakiri räägib midagi muud. Moosese õde Mirjam korraldas nutikalt asjad nõnda, et Moosese ammeks sai tema enda ema Jookebed. Kindlasti ei hakanud see jumalakartlik naine oma poja eest tõtt varjama. Ja kuna muistsetel aegadel toideti last rinnaga sagedasti aastaid, oli Jookebedil hulgaliselt võimalusi tutvustada Moosesele ’Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumalat’ (2. Moosese 3:6). Selline vaimne vundament tuli Moosesele suureks kasuks, sest pärast seda, kui ta vaarao tütrele üle anti, õpetati talle „kõike egiptlaste tarkust”. Ajaloolase Josephuse väidet, et Mooses ülendati sõjas Etioopiaga väejuhiks, ei ole võimalik tõendada. Ent Piiblis öeldakse tõesti, et Mooses „oli vägev sõnades ja tegudes” (Apostlite teod 7:22). *

40-aastaselt oli Mooses tõenäoliselt valmis asuma Egiptuses tähtsale positsioonile. Vaarao õukonda jäädes oleks talle olnud tagatud võim ja rikkus. Kuid siis tõi ta ellu pöörde üks sündmus.

Ühel päeval nägi Mooses „üht egiptuse meest peksvat heebrea meest tema suguvendade hulgast”. Aastaid oli Mooses saanud nii heebrealase kui egiptlasena nautida elu paremaid külgi. Kuid Moosese ellu tõi pöördelise muutuse see, kui ta nägi, kuidas iisraellasest suguvend võib-olla et isegi surnuks peksti (2. Moosese 2:11). Ta ’keeldus kandmast vaarao tütrepoja nime, pidades paremaks ühes Jumala rahvaga kannatada viletsust’ (Heebrealastele 11:24, 25).

Mooses astus kiire ja saatusliku sammu: „Ta lõi egiptlase maha ja mattis liivasse” (2. Moosese 2:12). See polnud „järsu raevuhoo tõukel” sooritatud tegu, nagu üks kriitik on väitnud. Ilmselt oli see tegu – kuigi mõtlematu – ajendatud usust Jumala tõotusesse vabastada Iisrael Egiptusest (1. Moosese 15:13, 14). Ehk uskus Mooses naiivselt, et tema teod võiksid ergutada ta rahvast ülestõusule (Apostlite teod 7:25). Kuid tema meelehärmiks keeldusid iisraellastest suguvennad teda juhina tunnustamast. Kui teated tapmisest jõudsid vaaraoni, oli Mooses sunnitud maapakku minema. Ta asus elama Midjanimaale ja abiellus seal rändhõimupealiku Jitro tütrega, kelle nimi oli Sippora.

40 pikka aastat elas Mooses, kelle lootus saada vabastajaks oli kildudeks purunenud, lihtsat karjuseelu. Ühel päeval oli ta aga Hoorebi mäe lähistel Jitro loomi karjatamas. Seal ilmutas ennast Moosesele Jehoova ingel põlevas põõsas. Kujutle seda stseeni: „Vii mu rahvas, Iisraeli lapsed, Egiptusest välja!” annab Jumal käsu. Kuid Mooses on vastust andes kõhklev, uje, ebakindel. „Kes olen mina,” lausub ta vabandades, „et võiksin minna vaarao juurde ja viia Iisraeli lapsed Egiptusest välja?” Ta annab koguni teada oma puudest, mille mõningad filmitegijad on jätnud esile toomata: arvatavasti oli tal mingi kõnehäire. Kuidas küll erineb Mooses iidsete müütide ja legendide kangelastest! 40 aastat karjaseelu on vorminud seda meest alandlikumaks ja pehmemaks. Kuigi Mooses tunneb end ebakindlalt, on Jumal tema sobilikkuses juhiametisse veendunud (2. Moosese 3:1–4:20).

Mooses lahkub Midjanimaalt ning ilmub vaarao ette ja nõuab Jumala rahva vabastamist. Kui tõrges monarh sellest keeldub, tabab maad kümme laastavat nuhtlust. Kümnes nuhtlus külvab Egiptuse esmasündinute seas surma ning löödud vaarao laseb iisraellased lõpuks vabaks (2. Moosese raamatu 5.–13. ptk).

 Enamikule lugejaile võivad need sündmused teada olla, kuid kas on need kõik ka ajaloos aset leidnud? Väidetakse, et kuna vaarao nime ei mainita, võib see jutustus olla väljamõeldis. * Ent varem tsiteeritud Hoffmeier märgib, et ka egiptuse kirjutajad jätsid tihtilugu sihilikult vaarao vaenlaste nimed mainimata. Ta seletab: „Kindlasti ei eitaks ajaloolased Thutmosis III ajaloolisust Megiddo sõjakäigus põhjusel, et Kaadesi ja Megiddo kuninga nime pole kirja pandud.” Hoffmeier täheldab, et vaarao nimi on jäetud mainimata „tõsistel teoloogilistel põhjustel”. Jättes vaarao nime mainimata, pöörab jutustus tähelepanu eelkõige Jumalale, mitte vaaraole.

Sellegipoolest ei taha kriitikud tunnistada juutide massilist väljaminekut Egiptusest. Õpetlane Homer W. Smith on väitnud, et selline massiline minek „oleks Egiptuse või Süüria ajaloos kindlasti laialdast kajastamist leidnud ... Tõenäolisemalt on väljaminekulegendi näol tegemist moonutatud ja luulelennulise, vaid suhteliselt väheste rahva liikmete põgenemise looga Egiptusest Palestiinasse”.

Leitud pole tõepoolest ainsatki seda sündmust  kajastavat egiptuse ürikut. Ent egiptlased olid valmis ajaloolisi ülestähendusi moonutama, juhul kui tõde osutus piinlikuks või sattus nende poliitiliste huvidega vastuollu. Kui Thutmosis III võimule tuli, üritas ta oma eelkäija Hatšepsuti mälestust kustutada. Egüptoloog John Ray märgib: „Tema raidkirjad kraabiti maha, obeliskid ümbritseti müüriga ja monumendid jäeti hooletusse. Hilisemates annaalides tema nime ei leidu.” Ka nüüdisajal on samamoodi üritatud ebameeldivaid fakte muuta või varjata.

Mis puutub sellesse, et kõrbeelu perioodi kohta puuduvad arheoloogilised tõendid, siis ei tohi me unustada, et juudid olid nomaadid. Nad ei rajanud linnu, nad ei kasvatanud vilja. Arvatavasti ei jäänud neist peale jalajälgede suurt midagi maha. Kuid Piibel ise toob kõrbeelu kohta veenvaid tõendeid. Viiteid sellele võib leida kõikjalt Pühakirjast (1. Saamueli 4:8; Laul 78; Laul 95; Laul 106; 1. Korintlastele 10:1–5). Märkimisväärne on see, et ka Jeesus Kristus tõendas seda, et kõrbesündmused leidsid aset (Johannese 3:14).

Seega pole kahtlustki, et Piibli jutustus Moosesest on usaldusväärne ja tõene. Kuid ikkagi elas Mooses väga ammu. Millist mõju võiks Mooses avaldada meie elule tänapäeval?