Kas reformijad teavad lahendust?

PETTURLIK äritegevus, erapoolik seadusandlus, sotsiaalne ebavõrdsus, vilets arstiabi, madalal tasemel kooliharidus, rahanöörimine usu sildi all ja keskkonna kuritarvitamine – need on probleemid, mis panevad enamiku meist pettunult ohkama. Kuid just need on probleemid, mis ajendavad inimesi reforme taotlema.

Reformijaid, kes tahavad viia läbi muudatusi korra järgi, põhiseadusele vastavalt, leidub peaaegu igas ühiskonnas. Kuna enamik reformijaid tegutseb seaduse raames ja hoidub vägivallast, pole nad üldjuhul ei anarhistid ega revolutsionäärid. Ühed reformijad on ühiskonnas mõjukatel ametikohtadel ning muudatuste läbiviimise eestvedajad, teised reformijad teevad lobitööd ning ärgitavad võimulolijaid vastavas suunas tegutsema.

Reformaatorid üritavad muuta ühiskonna lähenemisviisi teatud küsimustele. Nad ei piirdu protestiga; neil on ideid, kuidas olukorda parandada. Tõmbamaks oma huviasjadele tähelepanu, võivad reformijad pöörduda avalikkuse poole, minna tänavale protestima või võtta appi meedia. Halvim, mis reformijaga võib juhtuda, on see, et ühiskond teda lihtsalt ignoreerib.

Reformaatorid ajaloos

Ajaloos pole reformidest puudu. Piiblist saame teada, kuidas üks kõnemees umbes 2000 aastat tagasi avalikult kiitis Rooma alla kuulunud Judea provintsi prokuraatorit Feeliksit sõnadega: „Sinu hoolekandel on palju parandusi osaks saanud sellele rahvale” (Apostlite teod 24:2). Umbes 500 aastat enne Feeliksit viis  kreeka seaduseandja Solon läbi vaeste olukorra parandamiseks mõeldud reforme. Solon „kaotas kõige hirmsamad vaesusest tingitud väärnähud” muistses Ateenas, annab teada „The Encyclopædia Britannica”.

Religiooniajaloos on reformaatoreid hulgaliselt. Näiteks Martin Luther üritas reformida roomakatoliku kirikut. Tema algatused sillutasid teed protestantismile.

Reformide ulatus

Reformijad võivad üritada tuua muudatusi ka tavaellu. Mõned neist propageerivad täiesti uutmoodi elustiili. Selline oli liikumine Lebensreform (eluviisireform) 20. sajandi alguses Saksamaal. Ühiskonna industrialiseerumise süvenedes tundsid paljud, et elu hakkavad juhtima masinad ning inimene tõrjutakse kõrvale. Reformijad seisid „tagasi loodusesse” elustiili eest. Nad propageerisid head füüsilist vormi, vabaõhuharrastusi, loodusravi ja taimetoitlust.

Teised reformijad paljastavad ebaõiglust ning avaldavad valitsusele survet olukorda parandada. Alates 1970. aastate algusest on keskkonnaaktivistide rühmitused protesteerinud looduskeskkonna kurnamise ja rikkumise vastu. Mõned neist rühmitustest on kasvanud maailmaorganisatsioonideks. Aktivistid ei piirdu vaid demonstratsioonide ja protestidega keskkonna ohustamise vastu, vaid teevad ka ettepanekuid olukorra parandamiseks. Nad on aidanud teha muudatusi muu hulgas ka toksiliste jäätmete merre heitmist ja vaalade küttimist puudutavasse seadusandlusse.

Vatikani teine kirikukogu algatas 1960. aastatel roomakatoliku kiriku reformimise. 1990. aastatel kerkis katoliku kiriku ilmikkonna seast esile ka isehakanud reformijaid. Näiteks taotlesid nad muudatusi tsölibaadi küsimuses. Anglikaani kiriku reformijad surusid läbi muudatuse, mis lubab ka naisi preestriks ordineerida.

Sugugi mitte kõigile meeltmööda

Mõningatest reformidest on olnud tohutu palju kasu. Piiblis on toodud hulk näiteid rahvajuhtide ja ka teiste inimeste kohta, kes edendasid kiiduväärt reforme. Selliste jõupingutustega kaasnesid usuline ärkamine, sotsiaalsed uuendused ja Jumala heakskiit (2. Kuningate 22:3–20; 2. Ajaraamat 33:14–17; Nehemja 8. ja 9. peatükk). Viimastel aastatel on tänu sellele, et üha enam on pandud rõhku põhivabadustele ning kodaniku- ja inimõigustele, tehtud palju ära ebavõrdsuse all kannatavate vähemuste ja tagakiusatud üksikisikute kaitsmise heaks.

Paraku kaasneb reformidega, mis kord teoks saavad, tihtilugu ka soovimatuid nähtusi. 20. sajandil tegutsenud riigitegelane John W. Gardner märkis: „Üks ajaloo riukaid on see, et vägagi sageli ei oska reformijad oma reformide tagajärgi õigesti hinnata.” Toogem näiteid.

Alates 1980. aastatest algatas Euroopa Ühendus põllumajandusreformid looduslike rohu- ja nõmmemaade kaitseks. Uue põllumajanduspoliitika alusel eraldati Saksamaal ja Itaalias enam kui 300 000 hektarit viljakandvat maad rohumaade taastamiseks. Headest kavatsustest hoolimata kohtuti ettenägematute ohtudega. ÜRO Keskkonnaprogramm teatab: „Kuigi esialgu tervitati rõõmuga selliseid eraldamiskorraldusi kui võimalust tõsta nende piirkondade ökoloogilist väärtust, võib see tuua kaasa ka negatiivseid tagajärgi – inimesed hülgavad traditsioonilise maaviljeluse ning hakkavad tegelema seal sobimatu metsanduse ja metsastamisega.”

Seoses püüetega abistada vaeseid tõdes Rahvusvaheline Põllumajandusarengu Fond: „Kõik pingutused vaeste toetamiseks institutsionaalsete reformide abil põrkavad kokku ühe tõsise probleemiga. Tavapäraselt luuakse  ja juhitakse institutsioone võimulolijate huvidest lähtudes. ... Mõjukad tegelased kalduvad juhatama kohalikke institutsioone iseenda huvisid silmas pidades.”

Ühe näitena võib tuua ka feministliku liikumise, mis on muutnud läänemaailma naiste elu tänu sellistele saavutustele nagu naiste valimisõigus ning paremad võimalused omandada kõrgharidus ja teha karjääri. Kuid ka naiste vabastusliikumise pooldajad peavad möönma, et feminism on ühed probleemid küll lahendanud, kuid teisi hoopis teravdanud. Kirjanik Susan Van Scoyoc küsib: „Kas me oleme naiste elu paremaks muutnud või tegelikult hoopis põrguks teinud, kui taotleme naiste võrdsust töökohal, kergendamata nende kodust koormat?”

Hambutud reformid

Mõningaid reformijaid on süüdistatud selles, et nad taotlevad reforme vaid reformide endi pärast. Koolireformi uurinud Frederick Hess iseloomustab seda kui hambutut reformi ja nendib: „Laiaulatuslike reformimispüüete viletsate tulemuste põhjuseks on reformimisüritus ise. Selle asemel et probleeme lahendada, on nendest reformimispüüetest saanud pettemanöövrid, mis on neid probleeme tegelikult vaid süvendanud.” Ta jätkab: „Kuna iga režiim püüab algatada uusi reforme, käivitub kogu protsess iga mõne aasta järel taas.”

Reforme võidakse hakata rakendama ka hoopis teistsugustel, mõnikord kahjulikelgi eesmärkidel. Saksamaal algatatud liikumine Lebensreform andis tõuke eugeenikateooria väljatöötamiseks. Tegemist on õpetusega, kuidas parandada inimkonna pärilikke omadusi, valides välja vanemad, kes võivad saada tugevamaid järeltulijaid. Radikaalid paraku kuritarvitasid seda õpetust, et toetada natsionaalsotsialiste nende ideoloogilistes pingutustes luua ülirass.

Aeg-ajalt valmistavad tulemused pettumust ka kõige tulihingelisematele reformide eest võitlejatele. ÜRO peasekretär Kofi Annan on kurtnud: „Minu arvates põhjustab kõige enam pettumust see, et kuigi me kõik teame, mis on valesti ja mida peaks tegema, ei suuda me tihtilugu mitte midagi ära teha. Mõnikord küll väljastab peasekretäri juhitav sekretariaat mandaadi millegi tegemiseks, kuid otsuste elluviimiseks vajalikke ressursse kokku ei saada. Kui juhtub midagi ennekuulmatut ja me tahame äratada maailma südametunnistust, ei soovi mõnikord mitte keegi halbade minevikukogemuste tõttu midagi ette võtta.”

 Reformijad ei saa loota populaarsusele, sest oma sihtidele tähelepanu tõmmates muudavad nad teiste elu ebamugavaks. „Reformija on alati olnud otsekui vai liha sees,” ütles reformijaile spetsialiseerunud nüüdisajaloo professor Jürgen Reulecke, keda tsiteeriti ajalehes „Die Zeit”. Lisaks, olgugi et valdav osa reformijaist tegutseb seaduse piires ja hoidub vägivallast, on ka neid, kes kaotavad asjade aeglase edenemise korral kannatuse. Sellises olukorras võib reformiliikumine tuua esile sõjakaid tegelasi, kes asuvad tegutsema väljaspool seaduse piire.

Kas viimaste aastate laiaulatuslikud reformid on muutnud inimesed üldiselt eluga rahulolevamaks? Näib, et nii see  pole. Saksamaa arvamusküsitlustest selgub näiteks, et viimase 35 aasta jooksul on eluga rahulolu tase jäänud praktiliselt muutumatuks. Kuidas on lugu religiooniga? Kas usureformid on toonud kokku rohkem usklikke? Kas pakub nüüd religioon usklikele suuremat rahulolu? Ei, nagu seda tõendab fakt, et läänemaailm muutub üha ilmalikumaks ning traditsiooniline religioon köidab inimesi aina vähem.

Kas Jeesus Kristus oli reformaator?

Võidakse väita, et ka Jeesus Kristus oli reformaator. Kas see peab paika? See küsimus on tähtis igaühele, kes soovib olla tõeline jumalateenija, kuna see tähendab täpselt Kristuse jälgedes käimist (1. Peetruse 2:21).

Pole mingit kahlust, et Jeesus oli võimeline reforme läbi viima. Täiusliku inimesena oleks ta võinud olla teerajajaks põhjalikele muudatustele ja uuendustele. Ometi ei algatanud Kristus kampaaniat maailma vabastamiseks korrumpeerunud ametnikest ja ebaausatest ärimeestest. Ta ei juhatanud ebaõigluse vastaseid meeleavaldusi, olgugi et ka temast sai metsiku ülekohtu süütu ohver. Oli aegu, mil Jeesusel ei olnud kohta, „kuhu ta oma pea võiks panna”. Siiski ei loonud ta kodutute probleemile tähelepanu tõmbamiseks survegruppi. „Vaeseid on alati teie juures,” märkis ta, kui kurdeti rahaasjade pärast. Jeesus jäi selle maailma vastuolude suhtes neutraalseks. (Matteuse 8:20; 20:28; 26:11; Luuka 12:13, 14; Johannese 6:14, 15; 18:36.)

Loomulikult ei jätnud sellised probleemid nagu vaesus, korruptsioon ja ebaõiglus Kristust ükskõikseks. Piibel näitab, et tegelikult puudutas teda inimkonna haletsusväärne seisund sügavalt (Markuse 1:40, 41; 6:33, 34; 8:1, 2; Luuka 7:13). Kuid tema pakutud lahendus oli ainulaadne. Kristus ei pidanud silmas mitte lihtsalt reforme, vaid täielikku muudatust inimkonna asjade juhtimisel. Selle muudatuse teostab taevane Kuningriik, mille kehtestab inimese Looja Jehoova Jumal ning mille valitsejaks on Kuningas Jeesus Kristus. Seda teemat käsitleme järgmises artiklis.

[Väljavõte lk 6]

„Üks ajaloo riukaid on see, et vägagi sageli ei oska reformijad oma reformide tagajärgi õigesti hinnata.” (John W. Gardner)

[Väljavõte lk 7]

„Minu arvates põhjustab kõige enam pettumust see, et kuigi me kõik teame, mis on valesti ja mida peaks tegema, ei suuda me tihtilugu mitte midagi ära teha.” (ÜRO peasekretär Kofi Annan)

[Kast/pildid lk 8, 9]

„Riskisin keskkonda kaitstes oma eluga”

Hans sõitis merd 48 aastat, sealjuures oli ta 35 aastat laevakapten. Oma karjääri lõpus oli ta kapteniks ühel keskkonnakaitseorganisatsiooni käsutuses oleval laeval. Ta jutustab:

„Olen olnud alati seisukohal, et inimkond peab suhtuma keskkonda ja loodusesse austuse ja lugupidamisega. Kui siis mulle pakuti võimalust hakata ühe keskkonnakaitserühmituse laeva kapteniks, olin kohe nõus. Meie ülesandeks oli üldsusele keskkonnaohtude teadvustamine. Kohe, kui plaanisime mõnda aktsiooni merel, haarasime avalikkuse tähelepanu köitmiseks ettevõtmisse kaasa ka meedia. Sõitsime merele välja ning üritasime takistada radioaktiivsete jäätmete ja mürkainete merreheitmist. Ühe teise aktsiooni käigus püüdsime hoida ära hüljeste ja nende poegade mahanottimist.

See töö polnud mingil juhul argadele mõeldud. Riskisin keskkonda kaitstes oma eluga. Ühe protestiaktsiooni ajal aheldasin end käeraudu pidi laevaankru külge, ankur aga hakkas mind merepõhja vedama. Ühel teisel korral olin ühe suurema laeva külje alla sõitnud kummist kiirpaadis. Keegi viskas meie kummipaati raske metalltrumli, mistõttu paat läks ümber. Sain tõsiselt vigastada.”

Lõpuks mõistis Hans, et kuigi organisatsiooni kavatsused on head, riskib ta eluga, omamata praktiliselt mingit võimalust keskkonna heaks midagi püsivalt ära teha (Koguja 1:9). Üsna pea pärast keskkonnarühmitusest lahkumist hakkas ta Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima ning temast sai ristitud Jehoova tunnistaja. Praegu on ta täisajaline jumalateenija. „Tänu Piiblile mõistsin ma, et ainsa reaalse võimaluse keskkonna eest hoolt kanda avab Jumala Messia-Kuningriik.”

[Kast/pilt lk 9]

Tema võitles reformide eest

Sara (nimi muudetud) on sündinud 1960. aastate keskpaiku Aasias. Ta oli teismeline, kui tema kodumaal puhkenud revolutsioon tõi võimule uue režiimi, mis tõotas teostada poliitilisi ja sotsiaalseid reforme. Algul olid riigi kodanikud muudatuse üle õnnelikud, ent ei möödunud aastatki, kui uus valitsus hakkas vastaseid taga kiusama täpselt samuti nagu eelmine valitsus. Illusioonide purunemine oli üleüldine ning Sara sidus end uue valitsusega opositsioonis oleva organisatsiooniga. Ta jutustab:

„Meie vastupanurühmitus pidas miitinguid ning me protestisime avalikult. Olin parajasti pealinna tänavail seintele plakateid kleepimas ja lendlehti jagamas, kui miilits mu arreteeris. Lõpuks lasid nad mul minna. Teistel meie rühmitusest nii hästi ei läinud. Minu kaks sõbratari arreteeriti ja hukati. Mu elu oli ohus ning isa õhutas mind riigist lahkuma.”

Jõudnud Euroopasse, hakkas Sara Piiblit uurima ja ka temast sai ristitud Jehoova tunnistaja. Nüüd on ta täisajaline jumalateenija. Vaadates läbielatule tagasi, lausub Sara:

„Ihkasin leida õiglust ning sotsiaalsete probleemide lahendust. Nägin, et meie riigi uus valitsus seadis endale algul just sellised sihid, kuid muutus siis sedavõrd äärmuslikuks, et minetas need sihid ning hakkas rahvast rõhuma. Mõistsin ka seda, et meie protestirühmitusel polnud riigi raskustest päästmiseks lahendusi (Laul 146:3, 4). Nüüd ma mõistan, et inimkonna kõigi probleemide lahenduseks on Jumala Messia-Kuningriik.”

[Pilt lk 7]

Berliini müür langes aastal 1989

[Pilt lk 8]

Kas usureformid on toonud kokku rohkem usklikke?

[Pildi allikaviide lk 5]

Ülal paremal: U.S. Information Agency foto

[Piltide allikaviited lk 7]

Kofi Annan: UN/DPI (Evan Schneideri foto, veebr. 97); taust: WHO/OXFAM