Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Lahtiste uste päev, mis jääb kauaks meelde

Lahtiste uste päev, mis jääb kauaks meelde

Lahtiste uste päev, mis jääb kauaks meelde

„ÄRGAKE!” MEHHIKO-KORRESPONDENDILT

ROHKEM kui 40 maa delegaadid kogunesid 2003. aasta 15. märtsil México külje alla, et pühitseda pildil näha olevaid vastvalminud ehitisi. Need elamud ja trükikoda valmisid Mehhiko Jehoova tunnistajate harubüroo viimase laiendustööna.

Aastal 1974, mil pühitseti selle paiga esimesed harubüroo hooned, oli Mehhikos umbes 65 000 Jehoova tunnistajat. Kuna Mehhikos kasvas tunnistajate arv väga kiiresti, pühitseti uued hooned sisse ka aastatel 1985 ja 1989. Viimase, rohkem kui kümnest ehitisest koosneva laienduse hulka kuuluvad hiigelsuur trükikoda ja elumajad, mis mahutavad umbes 1300 inimest.

Kaks nädalat pärast viimast pühitsemist korraldati harubüroo lähikonna elanikele lahtiste uste päevad. Kirjaliku kutse saanute hulgas oli nii kohalikke võimukandjaid kui ka üle tänava asuva äsjaavatud ülikooli üliõpilasi ja õppejõude. Harubüroos oodati põnevusega, kui paljud kutsele vastavad.

Aktiivne huvi

Kohale saabus kokku 272 inimest, sealhulgas üliõpilasi ja võimuesindajaid. Külastajad kiitsid hoonete kaunidust ja puhtust ning väljendasid tänu külalislahkuse eest. Üks neist kirjutas külalisraamatusse: „Viibisin teie kompleksis esimest korda. Need on nii meeldivad hooned. Imetlesin ja austasin teid ennegi, kuid nüüd veelgi enam.”

Üks teine külastaja täheldas: „Meil polnud päris õiget ettekujutust, mida siin tehakse. Teie kohta on liikunud igasuguseid jutte. ... Ent nüüd nähtu kasvatas minus usaldust teie vastu. Ootan teid meeleldi enda poole koju, sest näen, et tegelete väärt asjaga.”

Üks ülikooli õppejõud, kelle ema on Jehoova tunnistaja, tõi kaasa kaks rühma üliõpilasi. Ta ütles: „Soovin, et noored teaksid, mida Jehoova tunnistajad kogu maailmas teevad. Sellest külaskäigust on neil paljugi õppida.” Milline mulje jäi üliõpilastele?

Üks neist kirjutas: „Tänan teid külalislahkuse eest. Mulle ja mu kursusekaaslastele oli see unustamatu päev.” Teine neist märkis, et inimestel, kes neid külastavaid tunnistajaid kuulata ei taha, pole aimugi, kes tunnistajad tegelikult on. „Meil tuleks olla tolerantsemad ja avatumad,” arvas ta. Üks noormees ütles: „Olin teist varem hoopis teisel arvamusel, kuid nüüd näen ma, kui koostöövalmid te olete. Te olete nagu töökad sipelgad.”

Külastajate hulgas oli ka neli kohalikku politseitöötajat. Üks naine nende hulgast märkis: „See kõik on vapustav. Siin pole mingit diskrimineerimist. Koristaja, aednik – kõik on võrdsed. Kas pole suurepärane!”

Kaks väikest naabrit, 9- ja 10-aastane poiss, ütlesid: „Siin on kõik nii vahva ja nii suur.” „Kõige rohkem meeldisid mulle masinad. Need on nii kiired! Eriti meeldisid mulle paberilõikamismasinad.”

Külastajate hulgas oli ka üks traumatoloog koos oma naise ja üliõpilasest tütrega. Selle arsti naine esitas ringkäigu ajal palju piiblilisi küsimusi. Ta märkis, et temas tärkas huvi siis, kui Jehoova tunnistajad külastasid ta isa, kes kuulus ühte evangelistlikku usurühmitusse. Isa sai maruvihaseks, samas kui tunnistajad jäid rahulikuks. „Nüüd ma mõistan, miks,” teatas naine.

Arst ja tema pereliikmed laususid, et see külaskäik muutis nende suhtumist Jehoova tunnistajatesse. Nende huvi tähele pannud giid José kutsus neid Kristuse surma mälestusõhtule ning tegi neile ettepaneku koos Piiblit uurida. Nad võtsid ettepaneku vastu ning ütlesid, et nad tuleksid meeleldi harubüroosse Piiblit uurima.

Kui nad järgmisel nädalal tulid, oli Josél ja ta naisel Beatrizil rõõm neid oma toas vastu võtta. Neil oli sedavõrd palju küsimusi, et esimene uurimine kestis kolm ja pool tundi! 16. aprillil viibis see perekond mälestusõhtul, kusjuures neil oli kaasas ka naise isa – seesama mees, kes oli tunnistajate peale maruvihaseks saanud!

Erilist rõõmu valmistas teadasaamine, et harubüroo külastajad olid võtnud endaga koju kaasa palju piiblilist kirjandust – 500 eksemplari, nende hulgas eriti palju Piibleid. Mõned neist ütlesid, et neil pole varem kunagi kodus Piiblit olnud.

Üks naabruses elav naine sõnas piiblilise kirjanduse letis teenindavale Armandole: „Nüüdsest peale hakkan ka mina teie koosolekutel käima, sest ma tean, et see siin on tõde.” Armandol oli hea meel, kui ta mõne nädala pärast nägigi seda naist kuningriigisaalis. Armando ütleb: „Naisel oli kaasas raamat, mille ta oli saanud lahtiste uste päeval. Kui ma teda tervitasin, ütles ta mulle: „Näed nüüd, mida ma lubasin, seda ma ka teen.” ”

Kolm lahtiste uste päeva möödusid kiiresti, kuid neist oli tohutult palju kasu. Vaadates harubüroo rajatisi esmakülastajate silmade läbi, hakkasid harubüroo töötajad veelgi enam hindama eesõigust teenida Jehoova tunnistajate harubüroos.

[Pildid lk 24, 25]

1. Autoremonditöökoda, 2. büroohoone, 3. teenindusmaja, 4. elamud, 5. trükikoda, 6. auditoorium, 7. külalistemaja

[Pildid lk 25]

Lahtiste uste päevade kutsele vastasid sajad inimesed, nende hulgas üliõpilased ja kohalikud politseitöötajad