Põllumehi tabanud raskused

RICHARD künnab neidsamu põlde, mida haris juba tema vanavanaisa sadakond aastat tagasi. Kuid aastal 2001 oli tema neljast kanada farmerite sugupõlvest esimene, kel ei õnnestunud üleüldse saaki saada, sest selle oli laastanud põud. Põlluviljade madalad hinnad eelmistel aastatel ja suurenenud tootmiskulud on raskendanud olukorda veelgi. Richard kurdab: „Asi läheb aina kriitilisemaks, lahendust aga ei paista kuskilt.”

Larryl oli Ameerika Ühendriikides Corn Beltis farm, mis oli kuulunud tema suguvõsale 115 aastat. „Tundsin kohustust farmi edasi majandada ja sellest kasumit saada ..., kuid ma ei suutnud seda teha,” lausub ta. Larry ja ta naine pidid farmist loobuma.

Larry ja Richard pole sugugi ainukesed. Suurbritannia kariloomade seas puhkenud suu- ja sõrataud tekitas põllumeestele tohutut rahalist ja emotsionaalset kahju. Uudistes tõdeti: „Briti farmi – isegi kui seda pole veel haigus tabanud – igapäevaelu iseloomustavad ärevus, üksijäetus ja meeleheitlikud ponnistused tõrjuda eemale võlanõudjaid.” Mõnel arengumaal on põllumeeste püüdeid nurjanud sõda, põud, rahvastiku kiire kasv ja veel terve rida tegureid. Valitsused on sunnitud toitu sisse vedama, kuid paljudel perekondadel pole jaksu seda osta.

 Seega on põllumeeste raskustel kaugeleulatuv mõju. Ometi on vähe neid linnaelanikke, kellele põllumajanduse ees seisvad raskused suurt korda läheks. USA president Dwight Eisenhower ütles peaaegu 50 aastat tagasi tabavalt: „Põllupidamine näib olevat ülimalt lihtne, kui adraks on pliiats ja viljapõlluni jääb oma tuhatkond miili.” Tänapäeva põllumehed tajuvad samuti, et suurem osa maailmast ei tea põllumajandusest ja põllumeeste olulisest rollist suurt midagi. „Inimesed on üsna ükskõiksed selles suhtes, kust nende toit tuleb,” kurdab üks kanada farmer. „Kuid enne, kui see kilesse pakitakse ja poeriiulile seatakse, on see käinud paljude inimeste käest läbi.”

Kuna me kõik sõltume põllumajandusest, ei saa põllumeeste probleeme ignoreerida. Sotsioloogid Don A. Dillman ja Daryl J. Hobbs hoiatavad: „Meie tihedas vastastikuses sõltuvuses toimivas ühiskonnas saavad maaprobleemidest kiiresti linnaprobleemid ja vastupidi. Meie ühiskonnas ei saa ei linn ega maa kuigi kaua õitseda, kui üks neist kidub.” Pealegi võib tänapäeva globaalkülas ühe riigi majanduslangus mõjutada drastiliselt põllumajandussaaduste müüki ning tootmiskulusid teistes maades.

Pole siis midagi imestada, et New Yorgi Põllumajandusmeditsiini ja Tervisekaitse Keskus teatas: „Farmeriamet on Ameerika Ühendriikides üks kümnest kõige stressirohkemast ametist.” Millised tegurid on siis põllumajanduse kriisiolukorra põhjustanud? Kuidas põllumehed sellest välja saaksid tulla? Kas on alust arvata, et raskused on lahendatavad?

[Väljavõte lk 4]

„Põllupidamine näib olevat ülimalt lihtne, kui adraks on pliiats ja viljapõlluni jääb oma tuhatkond miili”