Bosporuse väina üksik „leedi”

„ÄRGAKE!” TÜRGI-KORRESPONDENDILT

NAGU ema, kes seisab uksel ja ootab tagasi oma koduseid, on see üksik torn seisnud aastasadu paigas, kus Bosporuse väin ulatub Marmara merre. (Vaata kaarti.) Vastu kive pekslevad lained palistavad saart tema ümber justkui pits seelikut. Siin, oma heal vaatekohal, on Neitsitorn seisnud ja olnud vaikivaks tunnistajaks ajaloosündmustele.

Sajandeid on see torn näinud laevu uppumas, sõdureid saaki rüüstamas ja veriseid võitlusi pidamas ning inimesi palees lõbutsemas. Jah, kui Istanbuli mainitakse, siis tuleb paljudele silme ette just see torn, mis on sellele vanale linnale nii iseloomulik.

Raske on kirjeldada seda, milliseid tundeid on see torn paljudes inimestes tekitanud. Igal õhtul vaatab keegi Istanbuli Aasia-poolsel rannal päikeseloojangu ajal üksisilmi üle vee Neitsitorni poole, mille taga laiub linn. See võib olla mõni vana mees, kes meenutab oma noorust, või lootusrikas noormees, kes mõtleb oma tulevikule. Või seisab seal hoopis naine, kes on kaotanud oma pereliikmed, ning tunneb end sama üksikuna, kui paistab  see torn. Türgi luuletaja Sunay Akın, kes seda torni tihti oma luuletustes mainib, ütles kord: „Kõige inetum vaade avaneb Istanbulile Neitsitornist, kuna siis pole seda ennast näha.”

Neitsitorni ajaloo tundmaõppimine pole kerge. Mida rohkem kaevuda selle „leedi” minevikku, seda enam näivad teda varjavat legendide loorid.

Saare varajane ajalugu

Kõige varajasemad teadaolevad faktid puudutavad kive, millele see torn on rajatud. Aastal 411 e.m.a, mil ateenlased ja spartalased omavahel sõdisid, seisis Bütsants (praegune Istanbul) Sparta poolel. Niisiis läks Bosporuse väina Euroopa-poolne osa spartalastele, Aasia-poolne aga ateenlastele. Lõpuks kaotas Sparta sõja Ateenale, kuid ateenlased ei võtnud mõnda aega Bütsantsi vastu midagi ette ning haarasid oma kontrolli alla vaid Bosporuse väina ja hakkasid nõudma makse läbi väina sõitvatelt laevadelt. Arvatakse, et Ateena väejuht ja riigimees Alkibiades ehitas nendele kividele maksujaama. Et seal oleks eksisteerinud torn, pole mainitud.

Mõne aasta pärast sattus ka Bütsants Ateena võimu alla. Ateenlased, kes kartsid Makedoonia kuninga Philippos II ähvardusi, saatsid välja 40 sõjagaleeri, tugevdamaks oma positsiooni Bütsantsis. Sõjalaeva juhil Haresel oli kaasas naine, kes hiljem haigestus ning Chrysopolises (Üsküdar) suri. Hares ehitas oma naisele altari ning legendi järgi püstitas ta selle kivisele saarele, kuhu hiljem rajati Neitsitorn.

Kuidas on see torn vastu pidanud?

Raamatu „The Book of the Maiden’s Tower” sõnul rajati esimene torni meenutav ehitis nendele kividele Manuel I Komnenose ajal (1143–1180), kui sinna tehti kahuritega varustatud väike kindlus.

Kui Istanbul 1453. aastal vallutati, jäeti kindlus alles ning seda kasutati pärastpoolegi sõjalistel eesmärkidel. Hiljem ehitati sinna puust tuletorn, mille valgus oli suunatud Marmara merele. Pärast Istanbuli vallutamist seisis see torn edasi valvel, samal ajal kui ajalooraamatusse lisandus veelgi veriseid lehekülgi. Bosporuse väinas pidasid lahinguid laevad ja selle kallastel vehklesid sõdurid mõõkadega. Võitluses süüdati ka põlema laevu, mis olid täis kas püssirohtu või muid süttivaid aineid.

Aastate jooksul kannatas see torn nii maavärinate kui ka tulekahjude tõttu, kuni see 1720. aastal peaaegu täielikult maha põles.  Damat Ibrahim Pasha ehitas selle uuesti üles kividest ning lisas ehitisele paljude akendega väikese ümmarguse torni ja kattis selle pliiga. 1829. aastal kasutati seda torni koolera puhkemise järel haiglana. Varsti pärast seda, Mahmut II valitsusajal aastal 1832, tehti viimased suuremad parandustööd. 1857. aastal sai selle torni endale Majakakomitee ning ühel Prantsusmaa firmal lasti see torn muuta funktsionaalseks majakaks, mis automatiseeriti täielikult 1920. aastal. Torni kasutati majakana peaaegu sada aastat.

Osmanite ajal kasutati torni peamiselt majakana, mis näitas laevadele teed öösel pimedas ja päeval uduste ilmade korral. Tormide ajal otsisid väiksed paadid selle torni juurest kaitset – paadid seoti torni külge, et lained neid minema ei viiks. Riiklike pühade ajal oli aga kombeks sellest tornist kahuripauke lasta.

Osmanite palee kasutas seda torni mitmel viisil. Seal hoiti vangis nii asumisele saadetavaid kui ka hukkamisele määratud valitsusametnikke, enne kui nad pikale teekonnale viidi või hukkamisele saadeti.

Üha muutuv roll

Pärast 1923. aastat ei kasutatud seda torni enam valitsuse huvides ning torn hakkas funktsioneerima üksnes majakana. Teise maailmasõja rasketel aastatel parandati torn ning seda tugevdati seestpoolt betoonkonstruktsioonidega. Kui torn 1965. aastal mereväele üle anti, kasutati seda mõnda aega sõjaväe sidepidamiskeskusena. 20. sajandi teisel poolel hoogustus Bosporuse väinas rahvusvaheline mereliiklus ning seal hakkas liikuma üha enam suuri laevu. Nii lõppes Neitsitorni vaikne üksiolek. Pärast 1983. aastat kasutas Türgi Merendusamet torni kontrollpunktina, et juhtida väinas laevaliiklust.

1989. aastal tõmbas Bosporuse „leedile” jällegi tähelepanu erakordne uudis. „Neitsitorn on mürgitatud” – anti teada ühes raportis, mis väitis, et torni on ladustatud tsüaniidi, mida kasutati laevatehastes laevakahjurite hävitamiseks. Tsüaniid, mida varem hoiti doki hoonetes, mis olid hiljuti lammutatud, ladustati torni, kuna seda „polnud kuskile mujale panna”. Nii mürgitati Bosporuse väina üksik „leedi”. Raportis öeldi, et kui tsüaniidigaas oleks plahvatanud, oleks see saanud Istanbulile saatuslikuks. Pärast seda, kui tsüaniidiprobleemi oli kaheksa kuud avalikustatud nii pressis kui ka televisioonis, viidi tsüaniidikonteinerid lõpuks teise kohta.

Pole kindlasti üllatav, et 1992. aasta mais andsid noored luuletajad linnapea nõusolekul teada, et sellest peaaegu hüljatud tornist tuleb teha kultuurikeskus. On ju see torn sadu aastaid inspireerinud nii paljusid luuletajaid ja kirjanikke. Peagi hakati tornis maali- ja fotonäitusi korraldama ning kontserte pidama. Mõnda aega kutsuti seda torni luuletajate koduks.

Neitsitorn tänapäeval

Kuna torn taheti avada külastajatele, tehti selles 1999. aastal põhjalik remont. Seejärel anti teada, et aasta pärast avatakse torn turismiprojekti raames restorani ja kultuurikeskusena. Praegu on tornis turistidele avatud nii restoran, kohvik, baar, vaateplatvorm kui ka suveniiripood. Torni juurde saab sõita väikeste paatidega mitmest paigast Istanbulist.

Kahjuks pole niisugused kaubanduslikud uuendused paljudele inimestele meelepärased. Siiski pole Neitsitorn oma võlu kaotanud. Kui ka sina peaksid kord Istanbuli sõitma, tasub kindlasti külastada Neitsitorni. Sa võid istuda mõnes Istanbuli Aasia-poolses teeaias ning imetleda teed juues võrratuid vaateid Bosporuse väinale ja Neitsitornile. Võib-olla meenub sulle siis selle Bosporuse kauni „leedi” pikk ajalugu.

[Kaardid lk 25]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

TÜRGI

ISTANBUL

MARMARA MERI

Bosporuse väin

MUST MERI

[Pilt lk 25]

Kivitrükipilt 19. sajandist

[Pilt lk 26]

Restoran

[Pilt lk 26]

Vaateplatvorm