Suur ränne

„ÄRGAKE!” KENYA-KORRESPONDENDILT

MAA müdiseb sadade tuhandete sõrgade all. Liikvel on suured loomakarjad ja nende taga keerleb punane tolmupilv. Loomad galopeerivad oma pikkadel ja peenikestel jalgadel mööda künklikke rohumaid ning läbivad jõgesid ja ojasid. Nad liiguvad edasi suure lainena, jättes seljataha hiiglaslikud mahatallatud rohuga rajad. Toimumas on möirgavate ja kihutavate sinignuude suur ränne, mis on üks võimsamaid vaatemänge loomariigis.

Aafrika Eedeni aed

Serengeti on metsik paik. See määratu ja laugjalt künklik rohumaa paikneb nii Tansaania kui ka Kenya riigi territooriumil, hõlmates ühtekokku umbes 30 000 ruutkilomeetrit. Maa on siin kaetud viljaka vulkaanilise mulla kihiga, mis loob lopsaka rohtkatte kasvuks ideaalsed tingimused. Savannis kasvab nii akaatsiaid kui ka astlalisi põõsaid, mille lehed on toiduks elevantidele. Savannis elavad ka kaelkirjakud, kes oma pikkade ja aeglaste sammudega graatsiliselt mööda rohumaid kõnnivad.

 Mõnes kohas kerkivad rohu seest tuule ja vihmaga siledaks lihvitud graniidipaljandid, mis on headeks vaatluskohtadeks lõvidele ja leopardidele. Kiirevoolulised ja looklevad jõed kubisevad aga jõehobudest ja krokodillidest. Tasandikel võib näha toitumas sinignuusid, kongoneid, topisid ja muid antiloope. Janused sebrad kogunevad veeaukude juurde, moodustades niiviisi veesilmade ümber justkui musta-valgekirjuid pärlikeesid. Gasellid ja impalad kihutavad mööda tasandikku, tehes kõrgeid hüppeid justkui ilma igasuguste jõupingutusteta. Suurte kõverate sarvede ja võimsa kehaga kahvripühvlid söövad aga aeglaselt rohtu, sikutades oma suure suuga maast rohututte.

Serengetis elab palju lõvikarju. Kuumal päevaajal lebasklevad nad puude ja põõsaste varjus ning ootavad õhtujahedust, mil saagijahile asuda. Laigulised leopardid, kes on end suursuguselt puu ülemistel okstel välja sirutanud, jäävad lehtede ja päikeselaikude vahel peaaegu märkamatuks. Gepardi jaoks on avarad rohtlad parimaks kohaks oma välkkiirete rünnakute tegemiseks. Kui ta saagijahil üle tasandiku tormab, muutub tema kõhn keha lausa ähmaseks.

Jah, Serengeti ökosüsteem on tõepoolest imeline loomaparadiis. Üheks suurimaks loomariigi loodusimeks on aga tohutute sinignuukarjade ränne.

Savanni kloun

Sinignuusid elab Serengetis arvestuste kohaselt 1,5 miljonit. Sinignuu on veidra välimusega loom, kellel on pikk pea ning kõrgel ja üksteisest kaugel asetsevad läikivad silmad. Tema sarved, mis sarnanevad lehma omadega, kõverduvad veidi alla- ja väljapoole, sarvetipud aga ülespoole. Tal on längus selg ning tagapool paistab, võrreldes tugevate õlgade ja kaelaga, nõrga ning ebaproportsionaalsena. Suurt keha kannavad pikad ja peened jalad. Pika valge habeme, tumeda laka ja hobusesabaga sinignuu oleks justkui mitme looma kehaosadest kokku pandud.

Sinignuude käitumine on sageli veider ja naljakas. Kogunenud suurtesse karjadesse, teevad nad kõva häält, mis kostub otsekui tuhandete konnade krooksumine. Nende pilgus aga paistab hämmingut ja üllatust.

Mõnikord kihutavad sinignuude pullid mööda  tasandikke, kargavad küljelt küljele ja jooksevad ringiratast. Vehkides peaga, hüppavad pullid kangetel jalgadel üles-alla ja keerutavad koomiliselt tolmu üles. Mõned ütlevad, et see on isasloomade viis emastele muljet avaldada või oma oskustega teisi isaseid hoiatada. Vahel siiski tundub, nagu tahaksid pullid lihtsalt vallatleda.

Sündinud karmi maailma

Kui käes on õige aeg, hakkavad sinignuud poegima. Neil on ainulaadne võime poegimist sünkroniseerida – 80–90 protsenti poegimistest leiab aset kolmenädalase perioodi jooksul. Sel ajal kostub karjast tuhandete gnuupoegade määgimist. Iga ema peab oma pojaga kiiresti sideme looma, sest kui kari vaenlase eest põgeneb, võivad ema ja poeg kergesti üksteist silmist kaotada. Omapäi ellu jääda on aga vasikatel väga raske.

Gnuupojad sünnivad karmi maailma, mis on täis valvsaid röövloomi. Emasloomad hakkavad poegima alles siis, kui ohtu pole märgata. Kui aga vaenlane ründab poegivat emaslooma ootamatult, suudab gnuu poegimisprotsessi katkestada ja põgeneda. Kui oht on möödunud, jätkab gnuu poegimist.

Gnuupojal näib olevat kaasasündinud ohutunne ja ta ajab end jalgadele kõigest mõni minut pärast sündimist. Nädala pärast kihutavad noored mööda tasandikke juba kiirusega 50 kilomeetrit tunnis.

Aeg rännata

Sinignuud rändavad mööda Serengeti määratuid tasandikke suurte karjadena. Rändama sunnib neid vihm. Vihmasajud sõltuvad igal aastal tsükliliselt korduvatest ilmastikumuutustest. Tavaliselt sajab aasta läbi kuskil määratu savanni piirides vihma.

Sinignuud vajavad vett ja rohtu iga päev. Niikaua kui neil on süüa ja juua, püsivad nad ühel ja samal territooriumil. Kui aga saabub kuivaperiood, hakkab tasandike rohi kolletuma ja veeallikad kaovad. Sinignuudel pole võimalik vihma ootama jääda. Neil tuleb liikuda vihma järgi.

Seal, kus sajab vihma, võtavad kuivad tasandikud kiiresti teise ilme. Juba mõne päeva pärast  tõstavad mullast pead rohelised võrsed ja peagi lokkab savannis lopsakas rohi. See toitainerikas ja mahlakas pehme rohi meeldib sinignuudele väga.

Gnuud teavad täpselt, kus kohas vihma sajab, ja seda isegi sel juhul, kui sadu on kuskil kaugel. Keegi ei oska täpselt öelda, kuidas sinignuud teavad, et teises Serengeti otsas sajab – kas nad siis näevad kauguses kõrgel taevas rulluvaid äikesepilvi või tunnevad õhus niiskuse lõhna. Igatahes tuleb neil ellujäämiseks liikuda. Ja seda nad ka teevad.

Ohtlik teekond

Sinignuud asuvad liikuma järk-järgult. Gnuud on seltsivad loomad – kui üks neist mingis suunas liikuma hakkab, lõpetavad teisedki tema ümber söömise ja järgivad teda. Peagi on liikvel kogu hiigelsuur kari. Rändama sunnib neid janu ja nälg. Vahel liiguvad gnuud joostes, teinekord aga kõmbivad pikas hanereas, jättes endast maha tolmusesse pinnasesse sügavad vaod.

Gnuude teekond on ohurikas. Nende tohutult suuri karju jälitavad röövloomad, kes peavad valvsalt silmas igaüht, kes on aeglane, lombakas või haige. Edasi liikudes jõuavad sinignuud varitsevate lõvikarjade territooriumidele. Need suured kaslased varjavad end pika rohu sees ning sööstavad siis äkitselt tasandikul söövate loomade sekka, kes paanikas laiali tormavad. Nii leopardid, gepardid, hüäänkoerad kui ka hüäänid kasutavad ära juhust, kui mõni gnuudest jääb teistest maha või uitab karjast eemale. Niipea kui ohver on tapetud, ilmuvad kohale raisakotkad. Nad nääklevad ja kaklevad korjuse pärast ning jätavad sellest alles vaid luud, mis Aafrika kuuma päikese all valgeks pleegivad.

Sinignuude teed ristuvad ka kiirevooluliste jõgedega. See, kuidas tuhanded gnuud kõrgetelt kallastelt vette laskuvad ja jõgesid läbivad, on vaatamisväärne sündmus. Enamik gnuudest pääseb eluga teisele poole kallast. Mõned viib aga kaasa veevool ja teised hukkuvad krokodillide lõugade vahel, kes vee all varitsevad. Kõigest hoolimata võetakse niisugune ohurikas teekond ette igal aastal. Kokku võivad sinignuud rännata aastas ligikaudu 3000 kilomeetrit.

Inimene – suurim vaenlane

Tuhandeid aastaid ei etendanud inimene sinignuude rändele mingisugust ohtu. Nüüd on aga inimene rändavate gnuude suurim vaenlane. Viimastel aastakümnetel on Tansaania ja Kenya valitsus püüdnud Serengeti loomi kaitsta. Kuigi sinignuud rändavad peamiselt kaitsealade piirides, õnnestub salaküttidel siiski püüda või tappa tuhandeid loomi. Salakütid kasutavad traatpüüniseid, mürginooli või püsse, tappes loomi liha või trofeede pärast, mis nad müüvad ahnetele ostjatele. Kuigi Serengetis patrullib terve valvurite armee, on siinne territoorium nii suur, et seda on võimatu täielikult kaitsta. Mida suuremaks kasvab rahvaarv, seda suuremat ohtu inimene nendele viljakatele rohumaadele kujutab. Määratute maa-alade eraldamine metsloomade elupaigaks on terav vaidlusküsimus, mida alalõpmata üles tõstetakse.

Kunagi rändas Põhja-Ameerika preeriates miljoneid piisoneid. Nüüdseks on need loomad sealt kadunud. Mõned kardavad, et sama saatus ootab ees ka Ida-Aafrika viimaseid suuri sinignuude karju. Oleks kurb, kui peaksime olema tunnistajaks säärase imetlusväärse loodusime kadumisele. Seepärast ootame Jumala õiglast valitsust, mil inimene ja loomad elavad tasakaalus ja harmoonias (Jesaja 11:6–9). Seniajani aga tunneme aukartust selle suurejoonelise sündmuse – sinignuude suure rände ees.

[Pilt lk 18]

Karjad peavad läbima kiirevoolulisi jõgesid