Armastuse osutamine hädaajal

„ÄRGAKE!” NIGEERIA-KORRESPONDENDILT

NIGEERIAS Lagoses sai 2002. aasta 27. jaanuari pühapäevast must pühapäev. Plahvatus maa-aluses relvalaos pani kogu linna tugevalt vappuma ja öötaeva helendama. Plahvatused paiskasid mitme tunni jooksul õhku mürske ja prahti, mis kolme kilomeetri raadiuses maha sadas ja linnas paanika vallandas.

Hirmu kütsid üles ka jubedad kuulujutud. Kabuhirmus rahvamassid valgusid tänavatele, teadmata ise, mille eest või kuhu nad põgenevad. Õhtupimeduses tormasid sajad inimesed, nende seas palju hüsteerikasse sattunud lapsi, kanali mustavasse vette ja uppusid. Elumajad, koolid ja ärihooned olid kas hävinud või rängalt purustatud, nii et tuhanded inimesed jäid ilma kodust ja töökohast. Arvestuste kohaselt kaotas katastroofis elu 1000 inimest. Hilisemad arvestused osutasid veelgi suurematele kaotustele.

Hiljem leiti plahvatustandriks olnud sõjaväebaasi ümbritsevatest elamupiirkondadest 1350 plahvatamata pommi, raketti ja käsigranaati. Üks mees leidis oma elutoast mingi metallist eseme. Mõistmata, et tegemist on pommiga, korjas ta selle üles, pani auto pakiruumi ning tagastas võimudele.

Kuulnud uudiseid plahvatuste kohta, võttis Jehoova tunnistajate Nigeeria harubüroo viivitamata ühendust ühe kogudusevanemaga Lagosest ning läkitas sellesse piirkonda 16 reisivat ülevaatajat Lagose 36 000 tunnistaja olukorraga tutvuma. Harubüroo saatis abi organiseerimiseks miljon nairat (umbes 17 000 krooni)  ning andis korralduse moodustada hädaabikomitee.

Ühele Jehoova tunnistajast mehele oli šrapnell tekitanud tõsiseid vigastusi, kaks neiut kaotasid kahjuks elu ning kaks kuningriigisaali ja 45 perekonna kodud olid purunenud.

2002. aasta 2. veebruaril, kuus päeva pärast sõjamoona plahvatusi, vallandusid linna mitmes piirkonnas etnilised kokkupõrked. Punase Risti andmetel sai selle tagajärjel 100 inimest surma, 430 haavata ning 3000 inimest jäi peavarjuta ja 50 maja põles maha. Musta pühapäeva ohvrite eest hoolitsenud hädaabikomitee otsis kiiresti üles selle piirkonna kristlikud vennad.

Ükski tunnistaja ei kaotanud sel ajal elu – enamik neist viibis eemal ringkonnakokkutulekul, kui rahutused algasid. Paraku polnud paljudel selle piirkonna viie koguduse liikmetel enam kodu, kuhu tagasi pöörduda. Kristlikud vennad pakkusid neile lahkelt ulualust. Üks tunnistajast arst oma naisega andis peavarju 27-le koduta jäänud inimesele.

Plahvatustest ja etnilistest kokkupõrgetest puutumata jäänud tunnistajad Lagosest annetasid heldekäeliselt toitu, rõivaid ja majapidamisesemeid. Selle linna ülevaataja teatas: „Lagose piirkonna vendade annetatut on kaugelt rohkem kui kannatanutel vaja läheb.” Harubürool tuli kogudustele kirjutada ja paluda annetuste tegemine peatada. Kolm autokoormatäit ülejäänud asju toimetati harubüroo lattu.

Kogudusevanemad külastasid paljusid ohvreid ja surmasaanute perekonnaliikmeid. Nad püüdsid jagada Pühakirjast lohutust. Hädaabikomitee korraldas purustatud elumajade remondi. Nad varustasid mõlema katastroofi ohvreid majapidamisriistade, rõivaste ja toiduainetega ning hoolitsesid koduta jäänute turvalise majutamise eest. Komitee abistas kokku 90 perekonda ja üksikisikut.

Paljud ohvrid olid saadud abist liigutatud. Üks tunnistaja väljendas hädaabikomiteele ülevoolavalt oma tundeid: „Nii kaua, kui ma elan, on Jehoova mulle „varjupaik ja tugevus”!” (Laul 46:2, 3).

Need, kes polnud tunnistajad, panid tähele, kuidas Jehoova tunnistajad neil kriisiaegadel üksteise eest hoolitsesid. Ühe hukkunud tunnistaja onu ütles sealsetele kogudusevanematele: „Ma tahan veel tulla teid tõsiselt tänama ja teiega lähemalt tutvuma.” Oma perekonnale ütles ta: „Lagoses nägin ma midagi imelist. Seda, mida need inimesed tegid, ei teinud isegi sugulased mitte.”

[Pilt lk 13]

Abisaadetistega veoauto

[Pilt lk 13]

Mõningad abisaanud

[Pilt lk 14]

See abielupaar pakkus ulualust 27-le kodu kaotanud inimesele

[Pilt lk 14]

Jehoova tunnistajad purustatud elumaja taastamas

[Pildi allikaviide lk 13]

Ülal: Sam Olusegun – The Guardian