Usukatsed Slovakkias

JUTUSTANUD JÁN BALI

SÜNDISIN 24. detsembril 1910. aastal Záhori külas, mis asub praegu Slovakkia idaosas. Sel ajal kuulus meie küla Austria-Ungari impeeriumi alla. Aastal 1913 viis ema mind Ameerika Ühendriikidesse mu isa juurde, kes oli Záhorist juba varem lahkunud. Kaks aastat pärast seda, kui emaga USA Indiana osariigi Gary linna olime jõudnud, sündis mu õde Anna. Seejärel haigestus isa ja suri 1917. aastal.

Minust sai innukas õpilane, iseäris suur oli mu huvi religiooni vastu. Käisin kalvinistlikus kirikus pühapäevakoolis, kus õpetaja märkas mu huvi usuasjade vastu. Minu nälja rahuldamiseks andis ta mulle Holmani piiblilise väljaande, milles oli umbes 4000 küsimust ja vastust. See pakkus minu 11-aastasele mõistusele palju mõtteainet.

See on tõde

Sel ajal said mõned meie kandis elavad Slovaki immigrandid piibliuurijateks, nagu nimetati tollal Jehoova tunnistajaid. Üks nendest oli mu onu Michal Bali, kes rääkis Piibli tõdedest meilegi. 1922. aastal naasime aga koos ema ja õega Záhori, mis oli sel ajal juba Tšehhoslovakkia idaosa.

Mõne aja pärast saatis onu Michal mulle Charles Taze Russelli raamatusarja „Kirjauurimused” ja ajakirja „Vahitorn” kordustrükid alates esimesest, 1879. aasta 1. juuli numbrist. Lugesin need läbi, mõned lausa korduvalt, ning veendusin, et olen leidnud Piibli tõe, mida otsisin.

Umbes samal ajal tulid mõned Slovaki päritolu piibliuurijad Ameerika Ühendriikidest tagasi oma kodumaale. Nad moodustasid esimesed slovakikeelsed piibliuurijate grupid Tšehhoslovakkias. Käisime koos emaga nendel koosolekutel nii meie Záhori külas kui naabruskonnas.

Need koosolekud sarnanesid esimese sajandi kristlike koosolekutega. Kohtusime tavaliselt mõne piibliuurija kodus, kus istuti ümber laua, mille keskel oli petrooleumilamp. Mina kui noorim istusin pisut tagapool pimedas ja kuulasin pealt. Vahel aga pöörduti ka minu poole. Kui teised ei teadnud täpselt, kuidas slovakikeelsest materjalist aru saada, pärisid nad minult:  „Ján, mida inglise keeles selle kohta öeldakse?” Läksin varmalt valguse kätte ja tõlkisin ingliskeelsest väljaandest mõtte slovaki keelde.

Ameerika Ühendriikides oli piibliuurijaks saanud ja tollasesse Tšehhoslovakkiasse naasnud ka Michal Šalata. Ta tuli tagasi oma kunagisse elupaika, meie naaberkülla Sečovcesse, ja aitas korraldada kuulutustööd Tšehhoslovakkias. Vend Šalata võttis mind endaga kaasa kuulutustööreisidele. 1924. aastal, kui ma olin 13-aastane, palusin tal mind ristida. Kuigi ema arvas, et olen sellise tähtsa sammu astumiseks veel noorevõitu, kinnitasin talle, et minu otsus on kindel. Seega sümboliseerisingi juulikuus ühepäevasel kokkutulekul Ondava jõe lähistel oma pühendumist Jehoovale, lastes end selles jões ristida.

Hinnalised teenistuseesõigused

17-aastaselt ühes külas kuulutamas olles kuulsin, et mõne kilomeetri kaugusel pidi toimuma matus. See oli selles piirkonnas esimene matusetalitus, mida pidasid piibliuurijad. Kui jõudsin matusepaika, tegin läbi uudishimuliku rahvahulga teed kõneleja juurde, kes ütles mulle: „Algul räägin mina ja seejärel sina.”

Ehitasin oma kõne üles kirjakohale 1. Peetruse 4:7, mis ütleb: „Kõigi asjade lõpp on lähedal!” Osutasin Piibli põhjal sellele, et kannatused ja surm lõpevad peagi, ning rääkisin ülestõusmislootusest (Johannese 5:28, 29; Apostlite teod 24:15). Hoolimata sellest, et paistsin välja noorem kui tegelikult – või just tänu sellele – kuulasid kõik tähelepanelikult.

1931. aasta 15. septembri „Vahitornis” oli vaimustav uudis, et me ei soovi enam kutsuda endid piibliuurijateks ega mõne muu sarnase nimega, vaid Jehoova tunnistajateks. Pärast selle teate lugemist korraldasid meie paikkonna piibliuurijad erikoosoleku. Pozdišovce külla kogunes umbes 100 piibliuurijat. Seal oli mul eesõigus esitada kõne „Uus nimi”, mis põhines eelmainitud „Vahitorni” artiklil.

Kui kohalviibijail paluti käega märku anda, kas nad on nõus selle resolutsiooniga, mille kaasusklikud maailma muudes paikades olid vastu võtnud, tõstsid kõik rõõmuga käe. Seejärel saatsime Jehoova tunnistajate peakorterisse New Yorki Brooklynisse järgmise telegrammi: „Meie, Jehoova tunnistajad, kes oleme täna kogunenud Pozdišovces, oleme nõus „Vahitorni” selgitusega uue nime osas ja tunnustame seda uut nime Jehoova tunnistajad.”

Slovakkia ja Taga-Karpaatia ääretu suur territoorium, mis enne II maailmasõda kuulus Tšehhoslovakkia alla, sai meie kristlikus teenistuses viljakaks põlluks. Käisime sellel suurel territooriumil kuulutamas nii jalgsi kui rongi, bussi ja jalgrattaga. Sel ajal esitleti paljudes linnades „Loomise fotodraamat”, mis oli sünkroonheliga filmi- ja slaidiprogramm. Iga esitluse lõpus koguti kokku huviliste aadressid. Mulle anti palju aadresse ja minu ülesanne oli korraldada, et Jehoova tunnistajad neid inimesi külastaksid. Mõnes linnas üürisime saali, kus pidasin pärast fotodraamat erikõne.

1930. aastatel sain eesõiguse osaleda delegaadina suurtel konventidel pealinnas Prahas. 1932. aastal korraldati Tšehhoslovakkias esimene rahvusvaheline konvent, mis toimus varieteeteatris. Avaliku loengu teema „Hävingueelne Euroopa” äratas inimeste  tähelepanu, nii et kohale tuli umbes 1500 inimest. Teine rahvusvaheline konvent toimus Prahas 1937. aastal, kus mul oli eesõigus pidada ka üks kõne. Seal oli delegaate paljudest Euroopa linnadest ja me kõik saime vajalikku julgustust, mis andis jõudu meid peatselt tabavates II maailmasõja katsumustes.

Abielu ja rasked katsed

Tšehhoslovakkias tegime emaga tihedat koostööd naaberküla Pozdišovce piibliuurijatega. Nende hulgas panin tähele üht kena piigat Anna Rohálovát. Vanemaks saades mõistsime, et meie tunded on midagi enamat kui kristliku õe ja venna vaheline kiindumus ning 1937. aastal me abiellusime. Sellest ajast saadik oli Anna mulle suureks toeks, ka kõige „rahutumal ajal”, mis ootas meid alles ees (2. Timoteosele 4:2, UM).

Varsti pärast pulmi sai selgeks, et Euroopa valmistub II maailmasõjaks. 1938. aasta novembriks annekteeris natsi-Saksamaa liitlane Ungari Taga-Karpaatia lõunaosad ja Slovakkia. Ungari politsei keelas meie koosolekud ja me pidime korrapäraselt politseijaamas endast raporteerima.

Pärast II maailmasõja algust 1939. aasta septembris vangistati mitmed Záhori külast pärit mehed ja naised ning viidi vanasse kindlusse Mukavetše linna lähistele, mis nüüd kuulub Ukraina alla. Seal kohtusime paljude kaasusklikega Taga-Karpaatia kogudustest. Pärast kolme-neljakuulist ülekuulamist ja sagedast peksmist viidi meid sõjakohtu ette. Meile kõigile esitati vaid üks küsimus: „Kas te olete valmis võitlema Ungari eest Nõukogude Liidu vastu?” Kuna keeldusime, määrati meile karistused ja lõpuks saadeti Ungarisse Budapesti vanglasse, aadressil Margiti puiestee 85.

Kõiki vange hoiti näljatoidul. Peatselt hakkasid levima haigused ja vange hakkas järgemööda surema. Oli tõesti südantsoojendav, kui mu naine kaugelt Záhorist mind vaatama tuli! Kuigi saime vaid umbes viis minutit läbi vanglatrellide rääkida, olin Jehoovale tänulik sellise ustava kaaslase eest. *

Vanglast sunnitöölaagrisse

Vanglast viidi mind otse Ungari linna Jászberény’i, kuhu oli viidud umbes 160 Jehoova tunnistajat. Seal tegi ohvitser meile Ungari valitsuse viimase pakkumise: „Kui olete valmis teenima armees, astuge ette.” Mitte ükski ei astunud. Ohvitser sõnas: „Kuigi ma ei nõustu teie tegevusega, imetlen ma teie kindlameelsust säilitada oma usku.”

Mõne päeva pärast astusime Doonau jõel laeva pardale ja asusime teele Jugoslaavias Bori linna lähistel paiknevasse sunnitöölaagrisse. Laeval üritasid sõdurid ja komandör panna korduvalt meid usu suhtes kompromissi tegema. Komandör lasi sõduritel meid vintpüssidega peksta, saabastega lüüa, ning kasutas igasugu muid piinamismeetodeid.

Kui meid anti üle Bori sunnitöölaagri kolonelleitnant András Baloghile, ütles ta  meile: „Kui jutud teist vastavad tõele, siis surete peagi.” Pärast valitsuse pitseeritud sõnumi lugemist kohtles ta meid aga lugupidamisega. Balogh andis meile suhtelise liikumisvabaduse ja lasi meil isegi baraki ehitada. Toitu küll nappis, kuid meil oli oma köök ning toitu jaotati õiglaselt.

1944. aasta märtsis alustasid sakslased Ungari okupeerimisega. Sel ajal tuli Baloghi asemele uus natsimeelne komandör Ede Marányi. Ta kehtestas range režiimi, mis sarnanes koonduslaagriga. Peatselt aga lähenesid meile Vene armeed ja Bori laager evakueeriti. Hiljem rännaku ajal nägime pealt juutide veresauna Cservenkas. Meie pääsemine tundus olevat ime.

Ungari ja Austria piiril saime käsu kaevata kuulipildujapesad. Seletasime, et olime vangis just igasugusest sõjategevusest keeldumise pärast. Kuna mina olin grupi eesotsas, haaras Ungari ohvitser must kinni ja hakkas peksma. „Ma tapan teid!” karjus ta. „Kui te ei tööta, järgivad teised teie halba eeskuju!” Mu elu päästis vaid meie kuulutustöö eestvedaja, eaka Jehoova tunnistaja András Bartha julge vahelesekkumine. *

Mõne nädala pärast sõda lõppes ja me asusime koduteele. Bori laagrist varem vabastatud vangide käest saime teada, et kõik, kes viidi edasi Cservenkasse, tapeti. Nii et umbes pool aastat oli mu naine end leseks pidanud. Kui rabatud ta küll oli, kui ühel päeval mind ukselävel seismas nägi! Valasime rõõmupisaraid, kui pärast aastatepikkust lahusolekut taas üksteist embasime.

Töö taaskorraldamine

Pärast II maailmasõda liideti Slovakkia taas Tšehhiga ja moodustati Tšehhoslovakkia. Ent Taga-Karpaatia suur ala, mis oli enne sõda kuulunud Tšehhoslovakkia alla, liideti nüüd Nõukogude Liidu Ukraina osaga. 1945. aastal läksime koos Michal Moskaliga Bratislavasse, mis nüüd on Slovakkia pealinn, kus kohtusime vastutavate vendadega, et korraldada uuesti kuulutustööd. Kuigi olime nii füüsiliselt kui vaimselt kurnatud, olime innukad täitma oma kohustust kuulutada head sõnumit Jumala Kuningriigist (Matteuse 24:14; 28:18–20).

Pärast sõda andsid meie tööle uut hoogu konvendid. 1946. aasta septembris toimus Brno linnas esimene konvent tervel maal. Mul oli eesõigus pidada kõne teemal „Lõikus ja maailmalõpp”.

1947. aastal peeti Brnos teine üleriigiline konvent. Seal pidasid julgustavaid kõnesid Jehoova tunnistajate New Yorgi Brooklyni peakorterist saabunud külalised Nathan Knorr, Milton Henschel ja Hayden  Covington. Mul oli eesõigus neid kõnesid tõlkida. Kuigi tol ajal oli Tšehhoslovakkias umbes 1400 Kuningriigi kuulutajat, kuulas avalikku kõnet 2300 inimest.

Tagakiusamine kommunistide ajal

1948. aastal võtsid kommunistid maa oma valdusse, millele järgnes 40 aastat kuulutustöö keeldu. 1952. aastal vangistati mitmed vennad, keda võimud pidasid meie juhtideks. Enamikku süüdistati õõnestustöös, kuid mõnda venda ja ka mind süüdistati riigireetmises. Mind vangistati ja hoiti 18 kuud ülekuulamisel. Kui küsisin, mis mõttes ma olen reetur, vastas kohtunik: „Te räägite Jumala Kuningriigist ning ütlete, et hakkate valitsema maailma. See hõlmab ka Tšehhoslovakkiat.”

„Sellisel juhul tuleks reeturiteks pidada kõiki, kes loevad Meie Isa palvet ja paluvad Jumala riigi tulemise pärast.” Sellest vastuväitest hoolimata mõisteti mulle viis ja pool aastat ning saadeti kurikuulsasse kommunistide vanglasse Jáchymovi linnas.

Kui olin suurema osa ajast ära istunud, mind vabastati. Mu naine Anna oli mind ustavalt kirjade ja külastustega toetanud ning hoolitsenud meie tütre Mária eest. Lõpuks sai meie pere taas kokku ning me jätkasime põrandaalust kristlikku tegevust.

Rikas elu Jehoova teenistuses

Üle 70 aasta on Jehoova tunnistajad meie piirkonnas teeninud erisugustes tingimustes, enamasti kommunistide valitsuse all. Ma olen küll jäänud vanemaks ja nõrgemaks, kuid teenin ikka kristliku kogudusevanemana Záhori linnas ühes selliste ustavate vendadega nagu Ján Korpa-Ondo, kes on praegu 98 aastane. * Minu kallis naine, kes oli tõeline kingitus Jehoovalt, suri aastal 1996.

Mul on siiani elavalt silme ees kujutluspildid 1924. aasta raamatust „The Way to Paradise” („Tee paradiisi”) lehekülgedelt 228–231. Lugejal paluti kujutleda end paradiisi kuulama kahe ülesäratatud inimese vestlust, kes imestavad selle üle, kuhu nad on sattunud. Seejärel on ühel Harmagedooni üleelanul eesõigus anda neile kahele teada, et nad on surnuist üles äratatud ja on paradiisis (Luuka 23:43). Kui mina elan Harmagedooni üle, sooviksin öelda seda oma naisele, emale ja teistele lähedastele, kui nad üles äratatakse. Kui ma aga suren enne Harmagedooni, siis ootan igatsusega seda aega, mil keegi uues maailmas räägib mulle sündmustest, mis toimusid pärast mu surma.

Hindan praegu väga erakordset ja aukartust sisendavat eesõigust rääkida universumi Suveräänse Issandaga ning võimalust olla temaga lähedastes suhetes. Olen otsustanud elada kooskõlas apostel Pauluse sõnadega Roomlastele 14:8: „Kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me siis elame või sureme, oleme Issanda omad!”

[Allmärkused]

[Pilt lk 21]

Koos Annaga aasta pärast abiellumist

[Pildid lk 22]

Koos Nathan H. Knorriga 1947. aasta konvendil Brnos