Kääbuspingviinide paraad

„ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

RAHVAHULK vaikib ja ootab. Kõikide ootusärevad pilgud on suunatud sinnapoole, kust peaksid nähtavale ilmuma õhtu staarid. Ja äkitselt elavnebki prožektorituledest valgustatud näitelava, kui üks tilluke olevus vee piiril nähtavale ilmub. Kui esimesele järgneb teine ja veel kolmaski olevus, tõuseb vaatajate seas vaimustuskahin. Igaõhtune show on alanud. Phillipi saare kääbuspingviinid on alustanud oma paraadi.

Pingviinid said maailmas tuntuks 16. sajandil, mil kuulsad maadeavastajad Vasco da Gama ja Fernão de Magalhães lõunameredel seilasid. Algul ei osatud pingviine kuidagi klassifitseerida, kuna neil on suled nagu lindudel, nad ujuvad nagu kalad ja kõnnivad maismaal nagu loomad. Lõpuks said aga otsustavaks suled. Kuna suled on ainult lindudel, määrati pingviin linnuks. Pingviinide sugukond koosneb 18 lennuvõimetust liigist, kelle hulka kuuluvad näiteks Antarktises pesitsevad suursugune keiserpingviin ja adeelia pingviin ning ekvatoriaalvöötmes Galápagose saartel elav läänepingviin.

Kui tahad teada, milline on pingviinikoloonia elu nende looduslikus elupaigas, siis tule meiega Phillipi saarele, mis asub Austraalia moodsast linnast Melbourne’ist vaid 140 kilomeetrit kagu pool. Igal aastal käib siin neid pisikesi võluvaid linde imetlemas ligikaudu 500 000 inimest. Mis teeb need Phillipi saare kääbuspingviinid nii köitvaks?

„Armsad ja elavad”

Must-valged kääbuspingviinid, kes kannavad justkui smokingut, võidavad kiiresti oma vaatajate sümpaatia. Nad on umbes 30 sentimeetrit pikad ja kaaluvad vaid kilogrammi, olles pingviinidest väikseimad. Seepärast ei tohi neid aga veel alahinnata. Selle, mis neil jääb puudu suuruses, teevad nad tasa oma visaduse ja vastupidavusega.

„Kääbuspingviinid on armsad ja elavad,” ütleb professor Mike Cullen, kes on uurinud Phillipi saare pingviinide kolooniat üle 20 aasta. Nad on küll kõige väiksemad pingviinid, ent kõige häälekamad. Öösiti võib pingviinikolooniast kuulda urisemist, kraaksumist, kisa ja kriiskamist, kui linnud sissetungijate eest oma pesasid kaitsevad, vastassoo esindajate tähelepanu võita püüavad või koos partneriga „koorilaulu” harjutavad.

Kääbuspingviinile, keda kirjeldati esmakordselt 1780. aastal, anti kohane nimi Eudyptula minor, mis tuleneb kreeka keelest ja tähendab „väike osav sukelduja”. Kääbuspingviinid näivad oma voolujoonelise ja torpeedokujulise keha, sileda ja veekindla sulestiku ning loivalaadsete tiibadega vees lausa lendavat.

Täiuslik „päästevest”

Toitu otsides võivad kääbuspingviinid ujuda kuni 100 kilomeetrit päevas ning olla vajaduse korral meres päevi või  nädalaid. Kuidas nad meres magavad? Vastus peitub nende eriliselt kavandatud sulestikus. Pingviinidel on tihe udusulestik ja tihedalt põimunud kontuursuled. Nende sulestik on kolm-neli korda tihedam kui lennuvõimelistel lindudel. Sulgede alla jäänud õhk toimib soojusisolaatorina ning annab üsna sarnaselt päästevestiga linnule ujuvuse. Nii võib pingviin vabalt mere peal magada ja otsekui kork üles-alla hulpida, tiivad tasakaalustamiseks laiali sirutatud ning nokk veepinnal.

Muidugi ei kaitseks pingviini isegi niisugune tihe sulestik, kui see toiduotsinguil külmas vees läbimärjaks saaks. Ka selleks on lahendus olemas – saba kohal asetsev rasvataolist nõret eritav päranipunääre. Kui pingviin korrastab nokaga sulgi, kannab ta sulgedele seda nõret, mis hoiab need märgumatud, puhtad ja terved. Paremat ujumisülikonda ei saaks endale ükski akvalangist.

Kuidas aga tulevad ookeanides elavad pingviinid toime ilma mageveeta? Neil on silmade kohal spetsiaalsed merevett soolatustavad näärmed. Mittevajalik sool väljutatakse sõõrmetest vaid ühe pealiigutusega.

Lisaks sellele on pingviinide silmad loodud nii, et nad näevad vee all sama hästi kui maismaal. Niisiis on see olend vee-eluks igati varustatud. Kuid meie, inimeste õnneks ei veeda kääbuspingviinid meres kogu oma elu.

Elu maismaal

Phillipi saare ja selle lähedal asuva mandri ebatasased liivarannikud on kaetud tiheda taimestikuga. Need rannikud on 26 000 kääbuspingviinist koosnevale kolooniale ideaalseks pesitsuspaigaks. Pingviinipoja elu algab rannikuääres pesakoopas, mille vanemad on kaevanud liivaluitesse. Äsja munetud muna loode ei hukku, kuigi vanemad hakkavad seda kohusetundlikult hauduma alles mõne päeva pärast. Hauduvatel lindudel moodustub kõhupoolele veresoonterikas haudelaik. Haudelaik täitub sooja verega, mis annab muna arenguks vajalikku soojust. Kuna vanalinnud hauvad kordamööda, taandub ühel vanalinnul haudelaik, võimaldades ümbritsevatel sulgedel selle taas katta, kui teine ta välja vahetab, nii et tal on võimalik taas merele toitu otsima minna.

Koorunud pojad kasvavad tohutu kiirusega. Kõigest kaheksa kuni kümme nädalat pärast koorumist on noor pingviin täiskasvanud linnu suurune ja valmis merele minema. „Hämmastav on see, et noortel pingviinidel on pikaks mereretkeks üksnes suurepärane füsioloogiline varustus ... ning instinktid, mis aitavad neil ellu jääda,” märgitakse raamatus „Little Penguin–Fairy Penguins in Australia”.

 Esimese kolme aasta jooksul võivad noored pingviinid uidata ringi tuhandeid kilomeetreid, veetes suurema osa ajast merel. Ellujäänud linnud pöörduvad tavaliselt pesitsema oma kodukolooniasse, umbes 500 meetri raadiusesse oma sünnipaigast. Kuidas leiavad nad tee koju? Mõned väidavad, et pingviinid orienteeruvad päikese järgi ja arvestavad päikese liikumist taevas sisemise bioloogilise kella abil. Teised aga arvavad, et pingviinid orienteeruvad maastikuliste orientiiride järgi. Ükskõik mis neil koduteed üles leida ka ei aitaks, on Phillipi saare külastajad huvitatud sellest hetkest, mil need meremehed pärast pikka reisi või rasket kalapüügipäeva taas maismaale pöörduvad.

Algab paraad

Pärast seda, kui päike on loojunud, võtavad sajad põnevil külastajad kohad sisse, et hakata vaatama pingviinide õhtust paraadi. Kääbuspingviinid on juba ammu kogunenud sadadest lindudest koosnevate suurte salkadena rannaäärsesse vette murdlainete taha. Randa valgustab mitu prožektorit. Puhub nõrk tuul ja lained loksuvad tasa randa. Vaatajad on ärevil. Kus on pingviinid? Kas nad tulevad randa? Kohe ilmuvadki merest esimesed kääbuspingviinid ning taaruvad närviliselt vee piiril, kuid kaovad siis hirmunult merre tagasi. Pingviinid, kes kardavad kotkaid ja teisi vaenlasi, on ohu suhtes alati valvel. Peagi ilmuvad nad aga uuesti välja ja muutuvad tasapisi julgemaks. Lõpuks astub üks kartmatu pingviin veest välja ja tatsub kärmesti üle ranna liivaluidete varju. Kohe järgnevad talle teisedki pingviinid. Ignoreerides tulesid ja pealtvaatajaid, marsivad nad mööda randa otsekui paraadil.

Jõudnud kaitsvate liivaluidete taha, rahunevad pingviinid ning hakkavad suurtes gruppides oma sulgi kohendama. Salk salga järel tulevad pingviinid merest välja ning peatuvad mõneks hetkeks, et enne kojuminekut naabritega „lobiseda”. Mõnel pingviinil tuleb koju minnes nii kõndida, hüpata kui ka ronida 50 meetri kõrgusele rannakaljule, kus asuvad nende pesaurud.

Väikesed pingviinid, suured mured

Nii nagu paljusid teisi olevusi maailmas, ähvardavad ka kääbuspingviine mitmesugused ohud, millest nii mõnigi on seotud inimesega. Näiteks ohustavad pingviine möödasõitvate laevade õliheitmed, inimtegevusest tingitud elupaikade ahenemine ning sissetoodud röövloomad, nagu rebased ja koduloomad.

Nende probleemide lahendamiseks on tehtud suuri pingutusi. Viimastel aastatel on kääbuspingviinide arv Phillipi saarel pingviinide kaitsealal stabiilsena püsinud. „Me küll võidame selle lahingu, ... aga aeglaselt,” sõnab professor Cullen. Ta lisab: „Kõige suurem väljakutse on praegu tagada kääbuspingviinidele toiduvaru ... ning see on seotud ka ookeanide ja kogu inimkonna tulevikuga.” Globaalse soojenemise ja ilmastikunähtuse El Niño mõju ookeani toiduvarule tekitab suuri probleeme, mida teadlased praegu pingsalt uurivad.

Uurimistulemused aitavad meil kindlasti õppida paremini tundma ja väärtustama mitmekesist, ent ka habrast planeeti, mida me nende olevustega jagame. Tänu sellele, et Phillipi saare elustiku kaitseks on juba pingutusi tehtud, võid ka sina olla ühel päeval nende seas, kes sosistavad põnevusega: „Kääbuspingviinide paraad on alanud!”

[Kaart lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

PHILLIPI SAAR

[Pildid lk 16, 17]

Pealtvaatajad, istekohad ja prožektorivalgus – kõik on pingviinide paraadiks valmis

[Pildid lk 17]

Pingviinipoeg saavutab täiskasvanu suuruse kõigest kümne nädalaga

[Piltide allikaviide lk 15]

Fotod: Photography Scancolor Australia

[Piltide allikaviide lk 16]

Fotod lk 16 ja 17: Photography Scancolor Australia