Mehhiko püha Vía Crucis

„ÄRGAKE!” MEHHIKO-KORRESPONDENDILT

IGAL aastal peetakse Mehhikos Jeesuse surma mälestamiseks umbes 300 religioosset pidustust. Üks suurimaid neist on Vía Crucis, mil toimuvad protsessioonid ja etendatakse Jeesuse elu viimaseid päevi. Vía Crucis tuleb ladina keelest ja tähendab ’ristitee’. México linnaosa Iztapalapa kultuurikeskuse direktor räägib selle püha päritolust: „1833. aastal puhkes Iztapalapas kooleraepideemia. Et leevendada epideemiast põhjustatud üleelamisi, hakkasid sealsed inimesed etendama Kristuse kannatusi.”

Vía Crucis näeb välja järgmiselt: rahvamassid kogunevad vaatama, kuidas mängitakse juudi usujuhte, tsentuurioid, Jeesuse apostleid ning naisi, kes Jeesust järgisid, kaasa arvatud Maarja. Jeesuse osa mängib keegi noor mees. Ta on õppinud pähe Piibli lõike, mida ta sündmuste arenedes tsiteerib. Näitlejad kasutavad parukat, habet ja vuntse ning kannavad raskeid rüüsid. „Naatsaretlased” järgivad „Jeesust” paljajalu või nahksandaalides, peas okkalised kroonid, et jäljendada Jeesuse kannatusi. Vahel on „naatsaretlasi” koguni 2500 ringis. Sel päeval kannavad nad riste Cerro de la Estrella’le (Tähemägi) – kohta, mis on valitud Jeesuse „ristilöömiseks”.

Kaubitsejad pakuvad inimestele kübaraid, karastusjooke, pühapilte, mida šablooni abil saab kanda põsele või käevarrele, õhupalle, komme lastele ja igasugu muid asju. Püha ajaks seatakse üles ka karussellid.

Querétaro linnas püüavad patukahetsejad kõndida aheldatud jalgadega. Taxcos kannavad mehed peaaegu viis tundi seljas astelokste kubusid, mis kaaluvad 40 kuni 50 kilogrammi. Osa rongkäigulisi piitsutab oma keha. Tihtipeale tuleb paljud osalejaist hiljem haiglasse toimetada.

Niisugune jumalateenistus tuletab meelde apostel Pauluse sõnu, kui ta rääkis ’omatehtud jumalateenistusest, alandlikkusest ja ihu kurnamisest’ (Koloslastele 2:23). Tõelised kristlased küll mälestavad Kristuse surma, kuid nad hoiduvad traditsioonidest, mis põhinevad valedel ja on vastuolus Piibli põhimõtetega.