Kas „isiklik religioon” on lahendus?

KUNA ORGANISEERITUD USUNDID on kaotamas mõjuvõimu rahvahulkade üle, pole sugugi üllatav, et paljud inimesed loovad endale oma isikliku religiooni. Kerkivad aga küsimused: kas see tõesti rahuldab inimese vaimseid vajadusi? Kas isiklik religioon on lahendus?

Et nendele küsimustele vastata, võiksime esmalt vaadelda, kas isiklik religioon on tõesti küllaldane, kui lähtuda mõistuslikest kaalutlustest (Roomlastele 12:1).

Loogiliselt mõtlev inimene heidab üldiselt kõrvale selle, mis iseendale vastu räägib. Kui aga Rootsis uuriti inimeste uskumusi, leiti, et tihtipeale „kombineeritakse üsna suvaliselt erisugustest (ja ehk loogiliselt ühtimatutest) filosoofilistest ideedest omaenda filosoofia”.

Näiteks vaid kaks protsenti neist, kes väitsid end olevat „kristlased omal moel”, mainisid Jeesust kui ajaloolist isikut. Usku reinkarnatsiooni mainiti aga sageli. Kas pole vastuoluline nimetada end Jeesus Kristuse järgijaks, kuid samas eirata tema elu ja õpetusi ning isegi võtta omaks Kristuse õpetustele risti vastukäivad doktriine? *

Loogiliselt mõtlev inimene kaldub ka vältima lootusetult ebamääraseid asju. Kui aga intervjueeritavatelt küsiti, kas nad usuvad „Jumalasse või mingisse jumalikku väesse”, vastas enamik, et „midagi” sellist võib olemas olla. Üks mees ütles: „Ma usun millessegi üleloomulikku, kuid see ei pea olema ilmtingimata Jumal.” Need, kes uskusid Jumala olemasollu, tundsid, et ta „mängib nende elus üsna vähetähtsat rolli”. Seetõttu kirjeldas küsitluse tulemusi käsitlenud raport isiklikku religiooni kontseptuaalse maailmana, kus valitseb üldine korralagedus, ning tõi lõppjärelduses välja ühe kõige tüüpilisema vastuse: „Ma usun millessegi, kuid ma ei tea täpselt, mis see on.”

Inimeste uskumuste uurimisel Kanadas olid sarnased tulemused. Ajakiri „Alberta Report” märgib: „Tänapäeval võib kohata kõikmõeldavaid uskumusi, kuid nendes pole mingit loogikat. Kui püüame teada saada, missugust juhatust need isiklikud uskumused inimeste elule annavad, ei leia me midagi. Inimestel puudub lõplik moraalne autoriteet. Seega  pole neil uskumustel õieti mingit sisu.” Ajakiri rääkis „killustatud jumalast”, kuna sääraste uskumuste pooldajad „haaravad raasukesi ja tükikesi traditsioonilisest usutunnistusest”. Kas on mõistlik rajada usulised tõekspidamised ja isegi tulevikulootus sellistele ebamäärastele, kasinatele ja lünklikele ideedele?

Vajadus kaasluse järele

Usklikud on juba ammustest aegadest pidanud kalliks kaaslust, vendlust ja solidaarsust (Apostlite teod 2:42, 46). Kuidas saab aga isiklik religioon, mis on vaid inimese eraasi, rahuldada neid vajadusi?

Kas ei suurenda ja süvenda isiklik religioon, kus „iga inimene moodustab omaette kiriku”, usulist lahknevust inimeste vahel? „Religioon on nüüd iga inimese enda otsustada ... ja seepärast pole meie maal enam mitte mitusada usutunnistust, vaid mitu miljonit,” märgib „Alberta Report”. Pole siis ime, et isiklikku religiooni on isegi nimetatud üheks usulise anarhia vormiks.

Millised on selle väärtushinnangud?

Rootsi piiskop Martin Lönnebo osutab intervjuus ajalehele „Svenska Dagbladet” sellele, et „isiklik religioon ei suuda rikastada meie aega ja sellel on raske kanda oma väärtusi uude ajastusse”. Seda arvamust kinnitab teatud määral Rootsi lapsevanemate üldine suhtumine laste kasvatamisse. „Svenska Dagbladet” võtab selle suhtumise kokku sõnadega: „Uskuge, mida tahate! Ärge sundige oma lapsi otsuseid langetama. Kui nad on aga juba piisavalt vanad, laske neil ise valida.”

Ajaleht tunnistas, et lastele religioossete väärtuste õpetamist võidakse pidada ajupesuks. Ometi jõudis ajaleht järeldusele: „Väärtuste edastamine lastele võib olla kasulik ja see on ehk ainus tee ..., kuidas lapsed saavad ise otsuseid langetada.” Tõesti, noorte praegune olukord annab märku sellest, et isiklik religioon pole suutnud ühendada perekondi kindlate väärtuste alusel, mida saaks põlvest põlve edasi anda.

Seega paistab, et oma usk ei suuda pakkuda usaldusväärseid, kooskõlalisi vastuseid elutähtsatele küsimustele ega suuda ühendada inimesi ja rahuldada nende vajadust moraalse juhatuse järele. Eespool tsiteeritud artikkel ajalehes „Svenska Dagbladet” ütles isikliku religiooni kohta: „Kui „usk” sisaldab kõike, ei sisalda see tegelikult midagi. Kui vabadust pole kunagi vaja piirata, siis see nõrgeneb.”

On selge, et isiklik religioon ei suuda paljuski inimese vaimseid vajadusi rahuldada. Kuidas saakski seda üldse oodata, kui uskumusi valitakse erisugustest traditsioonidest lihtsalt nii nagu rootsi lauas kõige ahvatlevamaid hõrgutisi? Samuti paistab olevat selge, et ka organiseeritud usundid pole suutnud neid vajadusi rahuldada. Kuhu me peaksime siis pöörduma?

[Allmärkus]

[Pilt lk 8, 9]

Kas peaksime pidama religiooni nagu rootsi lauaks, kust saab valida meile meeldivaid uskumusi?