Päev, mil kaksiktornid kokku varisesid

SÜNDMUSI, mis leidsid aset 2001. aasta 11. septembril New Yorgis ja Washingtonis ning Pennsylvania osariigis, ei suuda unustada miljonid, võib-olla isegi miljardid maailma elanikud. Kus viibisid sina, kui kuulsid uudiseid New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse ja Washingtonis asuva Pentagoni ründamisest?

See, et ühe hommikuga hävis nii palju, ja mis veelgi traagilisem, hukkus nii palju inimesi, on pannud paljusid peatuma ja järele mõtlema.

Millised on meie prioriteedid ja elus tehtud valikud? Kuidas on need kurvad sündmused toonud välja mõningaid inimloomuse paremaid külgi: ennastohverdavust, kaastunnet, vastupidavust ja omakasupüüdmatust? See ja järgmine artikkel püüavad vastata viimasele küsimusele.

Ellujäänud jutustavad oma läbielamustest

Kohe pärast New Yorgi katastroofi lõpetasid metroorongid sõitmise ning tuhanded inimesed lahkusid Manhattani lõunaosast jalgsi, paljud Brooklyni või Manhattani silla kaudu. Sealt võisid nad selgelt näha Jehoova tunnistajate peakorterit ja selle vabrikuhooneid. Mõned katastroofi eest põgenenud suundusid kiiresti nende ehitiste poole.

Esimeste saabunute hulgas oli Alisha (paremal), kelle ema on Jehoova tunnistaja. Alisha oli kaetud tolmu ja tuhaga. * Ta jutustab: „Kui sõitsin rongiga tööle, nägin Maailma Kaubanduskeskuse poolt tõusvat suitsu. Kui jõudsin katastroofipiirkonda, nägin ümberringi maas klaasitükke ja tundsin kuumust. Inimesed jooksid igasse suunda, samal ajal kui politsei püüdis seda piirkonda evakueerida. See nägi välja justkui sõjapiirkond.

 Jooksin ühte lähedalasuvasse hoonesse varju. Seejärel kuulsin plahvatust, kuna lõunapoolsesse torni sööstis teine lennuk. Vaatepilt oli kohutav, kõik kohad olid täis musta suitsu. Meil kästi ohutsoonist lahkuda. Mind juhatati praamile, mis sõitis üle East Riveri Brooklynisse. Kui olin jõudnud teisele kaldale, vaatasin üles ja nägin suurt silti „WATCHTOWER” („VAHITORN”). Minu ema religiooni peakorter! Tormasin otsekohe büroohoone poole. Teadsin, et kuskilt mujalt ei leiaks ma paremat abi. Sain seal ennast puhtaks pesta ja oma vanematele helistada.”

Wendell (paremal) oli uksehoidja kahe torni vahel asunud Marriotti hotellis. Ta jutustab: „Olin fuajees tööl, kui toimus esimene plahvatus. Nägin kõikjal allalangevat prahti. Tänavale vaadates märkasin teel lamavat meest, kes oli leekides. Tõmbasin kuue ja särgi seljast ning jooksin tema juurde leeke kustutama. Mulle tuli appi üks möödakäija. Kõik selle mehe riided peale sokkide ja kingade põlesid ära. Seejärel saabusid tuletõrjujad, kes viisid mehe traumapunkti.

Veidi aja pärast helistas mulle Bryant Gumbel CBSi televisiooniuudistest ja palus kirjeldada hetkel toimuvat.  Tänu televisiooniuudistele sai mu perekond Neitsisaartel teada, et olen elus.”

Donald, kes on suur ja tugev ligi kahemeetrine mees, töötas Maailma Finantskeskuses ning oli parasjagu 31. korrusel, kui vaatas otse kaksiktornide ja Marriotti hotelli poole. Ta ütles: „See vaatepilt lõi mind täiesti tummaks. See oli kohutav. Inimesed kukkusid ja hüppasid alla põhjapoolse torni akendest. Sattusin hüsteeriasse ja jooksin ehitisest välja nii kiiresti, kui suutsin.”

Veel üks tähelepanuvääriv lugu leidis aset ühe 60-aastase naise ja tema kahe 40. aastates tütrega. Õed Ruth ja Joni olid koos oma ema Janice’iga kaksiktornide lähedal hotellis. Ruth, kes on meditsiiniõde, jutustab: „Olin duši all. Äkki hakkasid ema ja õde karjuma, et tuleksin kohe duši alt välja. Olime hotelli 16. korrusel ning meie akende eest lendas prahti alla. Ema nägi ka üht meest üle katuse kukkumas, nagu oleks too kuskilt alla visatud.

Panin kiiresti riidesse ja hakkasime trepist alla minema. Inimesed karjusid. Jõudsime tänavale. Kuulsime plahvatusi ja nägime tulesädemeid. Meil kästi joosta lõuna poole Battery parki, kus peatuvad Staten Islandile sõitvad praamid. Teel olles kaotasime aga ema, kellel on krooniline astma. Mõtlesime, kuidas ta sellise suitsu, tuha ja tolmu sees hingata saab. Otsisime teda pool tundi, kuid asjata. Siiski polnud me alguses tema pärast väga mures, kuna ta on tragi ja külmavereline.

Lõpuks kästi meil ületada Brooklyni sild. Millist kergendust me küll tundsime, kui jõudsime üle silla ja nägime suurt silti „VAHITORN”. Teadsime, et oleme kindlas kohas.

Meid võeti seal vastu ja pakuti majutust. Samuti anti meile riideid, kuna meil polnud muid rõivaid peale nende, mis meil seljas olid. Aga kus oli ema? Helistasime öö läbi haiglatesse, kuid teda polnud kusagil. Järgmisel päeval kell pool kaksteist saime teate. Ema oli all fuajees! Kus ta vahepeal olnud oli?”

Janice jutustab: „Kui kiirustasime hotellist välja, mõtlesin oma eakama sõbranna peale, kes ei jõudnud koos meiega lahkuda. Tahtsin tagasi minna ja ta ise alla tuua. See oli aga liiga ohtlik. Suures rahvamöllus kadusid tütred mul silmist, aga nende pärast ma eriti ei muretsenud, kuna nad on arukad ja pealegi on Ruth meditsiiniõde.

Igal pool, kuhu ma vaatasin, vajasid inimesed abi, eriti lapsed. Aitasin nii paljusid, kui suutsin. Läksin välilaatsaretti, kus kannatanutele vastavalt nende vigastuste raskusele  järjekorras abi anti. Aitasin pesta politseinike ja tuletõrjujate käsi ja nägu, mis olid kaetud tahma ja tolmuga. Jäin sinna kella kolmeni öösel. Seejärel sõitsin viimase praamiga Staten Islandile. Arvasin, et võib-olla on mu tütred seal, kuid ma ei leidnud neid.

Kui tahtsin hommikul esimese praamiga tagasi Manhattanile sõita, selgus, et sinna lastakse ainult päästetöötajaid. Siis nägin ühte politseinikku, keda olin aidanud. Hüüdsin talle: „John, mul on vaja Manhattanile tagasi saada!” Tema vastas: „Tule minuga.”

Kui jõudsin Manhattanile, suundusin Mariotti hotelli poole. Lootsin, et äkki õnnestub mul siiski oma sõbrannat aidata. Hotell oli aga rusudes. Kogu selle piirkonna elu oli välja surnud. Nägin üksnes süngeid politseinikke ja tuletõrjujaid.

Seadsin sammud Brooklyni silla poole. Kui olin peaaegu üle silla saanud, nägin tuttavat silti „VAHITORN”. Äkki on mu tütred seal? Ja seal nad olidki! Kuidas me küll üksteist kallistasime ja nutsime!

Kui kummaline, et mul ei tulnud ühtki astmahoogu, vaatamata kogu sellele suitsule, tolmule ja tuhale. Palvetasin kogu aeg, sest tahtsin olla teistele abiks, mitte koormaks.”

„Siin pole ju kuskil maanduda!”

Rachel, 20. aastates naine, rääkis „Ärgake!” korrespondendile: „Jalutasin oma kvartalis Manhattani lõunaosas, kui kuulsin pea kohal lennuki mürinat. See oli nii tugev, et vaatasin üles. Ma ei suutnud seda uskuda – suur reisilennuk oleks justkui maanduma hakanud. Imestasin, miks ta lendab nii madalal ja veel sellise kiirusega. Siin pole ju kuskil maanduda! Võib-olla on piloodiga midagi juhtunud. Siis kisendas üks naine, et lennuk sõitis tornile otsa. Põhjapoolsest tornist lahvatasid välja leegid. Nägin tornis suurt musta auku.

See on kõige hirmsam pilt, mida ma terve oma elu jooksul olen näinud. See oli nagu unes. Seisin seal tardunult ja vaatasin suu lahti. Vähekese aja pärast sööstis ka teise torni lennuk ning lõpuks kukkusid mõlemad tornid kokku. Sattusin hüsteeriasse. Seda oli rohkem, kui suutsin taluda.”

„Kui mul tuleb ujuda, siis olen ka selleks valmis”

16-aastane Denise oli just jõudnud kooli, mis asub Ameerika Väärtpaberibörsi kõrval, Maailma Kaubanduskeskusest kolm kvartalit lõuna pool. „Kell oli veidi üheksa läbi. Ma teadsin, et midagi on juhtunud, aga ma polnud kindel, mis. Olin koolimaja 11. korrusel ja meil oli ajalootund. Kõik õpilased olid hirmul. Õpetaja tahtis meile siiski kontrolltööd teha. Meie aga tahtsime välja saada ja koju minna.

Siis, kui teine lennuk tabas lõunapoolset torni, rappus ka meie koolimaja. Me ei teadnud ikka veel, mis on juhtunud. Siis aga kuulsin pealt õpetajate juttu, kui nad omavahel telefoni teel rääkisid. Kaks lennukit olid sööstnud kaksiktornidesse! Tundus mõistlik koolist lahkuda. See oli märk terrorismist ja börsihoone võis olla järgmine. Lahkusime koolist.

Jooksime Battery parki. Vaatasin selja taha, et näha, mis on juhtunud. Lõunapoolne torn oli kokku kukkumas. Kartsin, et äkki leiab aset doomino efekt ja kõik suured ehitised kukuvad kokku. Mul oli raske hingata, sest mu nina ja kurk olid täis tuhka ja tolmu. Tormasin East Riveri poole, mõeldes, et kui mul tuleb ujuda, siis olen ka selleks valmis. Põgenedes palvetasin Jehoova poole, et ta mu päästaks.

Lõpuks sain praami peale, mis viis meid New Jerseysse. Ema oli mind otsinud viis tundi.”

 „Kas see on minu elu viimane päev?”

28-aastane Joshua New Jerseyst Princetonist andis parajasti tundi põhjapoolse torni 40. korrusel. Ta meenutab: „Kuskil oleks äkki nagu pomm plahvatanud. Siis aga tundsin rappumist ja kahtlustasin hoopis maavärisemist. Vaatasin välja ega uskunud oma silmi – ümber ehitise keerles suitsu ja prahti. Ütlesin klassile, et kõik jätaksid oma asjad ja läheksid välja.

Läksime trepist alla, trepikoda oli täis suitsu ning piserditest tuli vett. Paanikat siiski polnud. Palvetasin, et oleksime õiges trepikojas ega satuks otse leekidesse.

Kui ma trepist alla jooksin, mõtlesin, kas see on minu elu viimane päev. Palvetasin kogu aeg ja tundsin ühtäkki kummalist rahu. Ma pole kunagi varem sellist sisemist rahu tundnud. Seda hetke ei unusta ma kunagi.

Kui me lõpuks tornist välja saime, juhatas politsei kõiki edasi. Vaatasin üles ja nägin, et mõlemas tornis on auk. Ma ei suutnud uskuda, et see kõik toimub ilmsi.

Seejärel kuulsin õudustäratavat vaikust, justkui hoiaksid tuhanded inimesed hinge kinni. New Yorgis oleks nagu elu seisma jäänud. Järgnesid karjatused. Lõunapoolne torn kukkus kokku. Suur suitsu-, tuha- ja tolmupilv keerles alla meie poole. Need olid otsekui mõne filmi kaadrid. Ometi oli see kõik tegelikkus. Kui suitsupilv meieni jõudis, suutsime vaevu hingata.

Suundusin Manhattani silla poole, kus ma ümber pöörasin ja nägin, kuidas põhjapoolne torn koos suure televisiooniantenniga kokku varises. Mööda silda edasi minnes palvetasin, et jõuaksin Peetelisse, Jehoova tunnistajate peakorterisse. Ma pole seda paika nähes kunagi nii õnnelik olnud kui tookord. Sealse vabriku seinal on suur silt, mida tuhanded inimesed näevad iga päev – „Loe Jumala Sõna Piiblit iga päev”. Mõtlesin, et olen juba peaaegu kohal. Natuke veel.

Kui meenutan neid sündmusi, mõtlen sellele, et elus peavad olema esikohal need asjad, mis on tõesti kõige tähtsamad.”

„Nägin inimesi tornist alla hüppamas”

22-aastane Jessica nägi neid sündmusi metroojaamast väljudes. „Vaatasin üles ja nägin tuhka, prahti ja igasuguseid allakukkuvaid metallitükke. Inimesed ootasid, et saaksid telefoniautomaadist helistada, kuid ootamine muutis neid järjest hüsteerilisemaks. Palvetasin, et suudaksin rahu säilitada. Siis toimus teine plahvatus. Taevast langes terast ja klaasi. Kuulsin, kuidas inimesed karjusid, et see oli teine lennuk.

Vaatasin üles. See, mida ma nägin, oli kohutav. Inimesed hüppasid alla torni ülemistelt korrustelt, kust paiskus välja suitsu ja tuleleeke. Mul on ikka veel silme ees pilt mehest ja naisest, kes hoidsid mõnda aega aknast kinni. Siis aga lasid nad lahti ja kukkusid. Nad kukkusid ja kukkusid. Ma ei suutnud seda vaadata.

Lõpuks jõudsin Brooklyni sillale, kus võtsin jalast ebamugavad kingad ja jooksin teisele poole jõge Brooklynisse. Läksin Vahitorni ühingu hoonesse, kus mind hakati kohe maha rahustama.

Sel õhtul lugesin kodus 2001. aasta 22. augusti „Ärgake!” numbrit „Kuidas toime tulla traumajärgse stressiga”. Kui suurt abi ma sellest infost küll sain!”

See hirmus katastroof pani inimesi aitama teisi kõiges, mida nad teha suutsid. Sellest järgmine artikkel räägibki.

[Allmärkus]

 [Joonis/pildid lk 8, 9]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

 HÄVINUD

1 PÕHJAPOOLNE TORN Maailma Kaubanduskeskus 1

2 LÕUNAPOOLNE TORN Maailma Kaubanduskeskus 2

3 MARRIOTTI HOTELL Maailma Kaubanduskeskus 3

7 MAAILMA KAUBANDUSKESKUS 7

TÕSISELT KANNATADA SAANUD

4 MAAILMA KAUBANDUSKESKUS 4

5 MAAILMA KAUBANDUSKESKUS 5

L LIBERTY PLAZA 1

D DEUTSCHE BANK Liberty St. 130

G USA TOLLIHOONE Maailma Kaubanduskeskus 6

N S PÕHJAPOOLNE JA LÕUNAPOOLNE JALAKÄIJATE SILD

OSALISELT KANNATADA SAANUD

2F MAAILMA FINANTSKESKUS 2

3F MAAILMA FINANTSKESKUS 3

W TALVEAED

[Allikaviide]

2001. a 4. oktoobri seisuga 3D Map of Lower Manhattan by Urban Data Solutions, Inc.

[Pildid]

Üleval: esimesena varises kokku lõunapoolne torn

Keskel: mõned otsisid varju Vahitorni ühingu hoonetest

Paremal: sajad tuletõrjujad ja päästetöötajad töötasid väsimatult katastroofi epitsentris

[Allikaviited]

AP Photo/Jerry Torrens

Andrea Booher/FEMA News Photo

[Pildi allikaviide lk 3]

AP Photo/Marty Lederhandler

[Pildi allikaviide lk 4]

AP Photo/Suzanne Plunkett