Miks inimesed elust loobuvad

„Igal inimesel, kes sooritab enesetapu, on selleks äärmiselt isiklik, salajane ja rõhuv põhjus.” (Psühhiaater Kay Redfield Jamison)

„ELADA tähendab kannatada.” Nii kirjutas 20. sajandi algul elanud kuulus Jaapani kirjanik Ryunosuke Akutagawa veidi aega enne seda, kui ta endalt elu võttis. Enne neid sõnu oli aga kirjas: „Muidugi ei taha ma surra, aga ... „

Sarnaselt Akutagawaga ei taha paljud enesetapu sooritajad mitte niivõrd surra, kuivõrd „lõpetada see, mis toimub”, ütles üks psühholoogiaprofessor. Seda näitavad ka paljud hüvastijätukirjad. Sellised fraasid nagu „Ma ei suutnud seda enam taluda” või „Miks üldse edasi elada?” näitavad tugevat soovi põgeneda elu karmi reaalsuse eest. Ent nagu ütles üks psühhoterapeut, on enesetapu sooritamine justkui külmetushaiguse ravimine aatomipommiga.

Kuigi inimesed sooritavad enesetapu eri põhjustel, annavad sellele teole tõuke teatavad elusündmused.

Tõukeandvad sündmused

Pole sugugi ebatavaline, et meeleheites noored sooritavad enesetapu põhjustel, mis teistele täiesti tühistena näivad. Kui noorte tundeid on haavatud ja nad ei tea, mida teha, arvavad nad, et nende surm oleks kättemaksuks neile, kes neid haavasid. Hiroshi Inamura, kes tegeleb Jaapanis suitsidaalsete  isikutega, kirjutas: „Lapsed püüavad oma surmaga karistada inimest, kes neile piinu valmistas.”

Hiljutine Suurbritannias korraldatud uuring näitas, et kui lapsi julmalt kiusatakse, on nad seitse korda suuremas ohus sooritada enesetapp. Emotsionaalne valu, mida tunnevad kiusatavad lapsed, pole ettekujutus. Üks 13-aastane poiss, kes end üles poos, jättis maha kirja, kus olid viie noore nimed, kes olid teda jõhkralt kiusanud ja temalt raha välja pressinud. „Palun kaitske teisi lapsi,” kirjutas ta.

Teised võivad püüda endalt elu võtta, kui satuvad pahuksisse kooli või seadusega, kannatavad armastuse purunemist pärast, saavad halva tunnistuse, on stressis eksamite tõttu või muretsevad tuleviku pärast. Noori, kes õpivad hästi ja kalduvad olema perfektsionistid, võib panna enesetappu sooritama mõni tagasilöök või ebaõnnestumine, olgu see siis tegelik või kujuteldav.

Täiskasvanute enesetappe põhjustavad üldiselt majanduslikud ja tööga seotud probleemid. Pärast hiljutist majanduslikku langust võttis endalt Jaapanis elu üle 30 000 inimese aastas. Ajalehe „Mainichi Daily News” sõnul oli peaaegu 75 protsenti keskealiste meeste enesetapujuhtudest seotud „võlgade, ebaõnnestunud äri, vaesuse või töötusega”. Ka perekonnaprobleemide tõttu võidakse endale käsi külge panna. Üks Soome ajaleht andis teada, et ühe riskigrupi moodustavad äsjalahutatud keskealised mehed. Ungaris korraldatud uuringus selgus, et enamik enesetapu sooritanud tüdrukutest olid kasvanud üles purunenud perekonnas.

Vanemate inimeste seas on enesetapule tõukeandvad tegurid ka pensionile jäämine ja haigused. Tihtipeale ei sooritata enesetappu mitte lootusetu haiguse puhul, vaid siis, kui inimene tunneb, et tema kannatused on talumatud.

Ometi ei pane seesugused olukorrad mitte kõiki inimesi enesetappu sooritama. Tegelikult enamik, kes seisab silmitsi sääraste stressitekitavate situatsioonidega, ei võta endalt elu. Miks siis mõned peavad suitsiidi lahenduseks, kuigi enamik nii ei arva?

Varjatud põhjused

„Paljuski paneb inimesi enesetappu sooritama sündmuste tõlgendamine,” ütleb Johns Hopkinsi ülikooli meditsiinikooli psühhiaatriaprofessor Kay Redfield Jamison. Ta lisab: „Enamik terve mõistusega inimesi ei pea igat sündmust nii hirmsaks, et sellepärast end veel ära tappa.” Eve K. Mościcki USA Riiklikust Vaimse Tervise Instituudist märgib, et suitsidaalse käitumiseni viib mitme teguri (millest mõningad pole kohe märgatavad) koosmõju. Selliste varjatud tegurite hulka kuuluvad psüühika- ja sõltuvushäired, inimese geneetiline eripära ja ajukeemia. Vaatame neist mõningaid tegureid.

Neist teguritest olulisimad on psüühika- ja sõltuvushäired, nagu depressioon, bipolaarne meeleoluhäire, skisofreenia ning alkoholi ja uimastite kuritarvitamine. Nii Euroopas  kui ka Ameerika Ühendriikides tehtud uuringud näitavad, et selliste häiretega on seotud enam kui 90 protsenti lõpuleviidud enesetappudest. Rootsi uurijad leidsid, et nende meeste seas, kellel polnud selliseid häireid diagnoositud, oli suitsiidikordaja 8,3 enesetappu 100 000 inimese kohta, ent depressiooni all kannatavate meeste hulgas oli see 650 enesetappu 100 000 inimese kohta. Eksperdid ütlevad, et needsamad faktorid viivad inimesi enesetapuni ka idamaades. Siiski ei tee isegi depressiooni ja tõukeandvate sündmuste koosmõju enesetappu veel vältimatuks.

Professor Jamison, kes ka ise kunagi enesetapukatse sooritas, ütleb: „Inimesed näivad suutvat taluda depressiooni nii kaua, kui neil on lootust, et olukord muutub paremaks.” Ent ta on leidnud, et kui pidevalt kasvav meeleheide muutub talumatuks, nõrgeneb järk-järgult inimese vaimne jõud enesetapuimpulsile vastu panna. Ta võrdleb seda olukorda autopiduritega, mis pideva surve all kuluvad.

Sellist tendentsi on vaja teadvustada, sest depressiooni on võimalik ravida. Abitustundest on võimalik üle saada. Kui nende varjatud teguritega tegeletakse, reageerivad inimesed enesetapule tõuke andvatele muredele ja pingele teistmoodi.

Mõned arvavad, et paljude enesetappude varjatud teguriks võib olla inimese geneetiline eripära. On tõsi, et geenidest sõltub mingil määral inimese temperament, ning uuringud näitavad, et mõningates suguvõsades on esinenud rohkem enesetappe kui teistes. Kuid „geneetiline eelsoodumus enesetapuks ei tähenda mingil juhul seda, et enesetapp on paratamatu”, ütleb Jamison.

Üks varjatud tegureid võib olla ka ajukeemia. Miljardid aju närvirakud on omavahel ühenduses elektrokeemiliselt. Närvikiudude hargnenud otstes on väikesed pilud nimetusega sünapsid, mille kaudu ülekandeained kannavad infot edasi keemiliselt. Ühe ülekandeaine, serotoniini tasemest võib sõltuda inimese bioloogiline suitsiidikalduvus. Raamat „Inside the Brain” selgitab: „Serotoniini madal tase ... võib kahandada inimese rõõmu, vähendada huvi elu vastu ning suurendada depressiooni ja suitsiidi riski.”

Kuid fakt on see, et enesetapu sooritamine pole mitte kellelegi ette määratud. Miljonid inimesed tulevad murede ja pingetega toime. Määrav tegur, mis paneb inimese ennast tapma, on see, kuidas kellegi mõistus ja süda nendele pingetele reageerivad. Peale otseste enesetapule tõuke andvate sündmuste tuleb pöörata tähelepanu ka nende varjatud teguritele.

Kuidas siis saavutada positiivsemat suhtumist, mis aitaks elurõõmu saada tagasi?

[Kast lk 6]

Sugu ja enesetapud

Kuigi naised teevad kaks-kolm korda rohkem enesetapukatseid kui mehed, õnnestub meestel neli korda suurema tõenäosusega enesetapp lõpuni viia, näitab üks Ameerika Ühendriikide uuring. Eestis tegidki mehed aastatel 1970–1999 enesetappe keskmiselt neli korda rohkem kui naised. Naised kannatavad vähemalt kaks korda suurema tõenäosusega depressiooni all kui mehed, mis võib olla ka põhjuseks, miks naiste seas esineb rohkem enesetapukatseid. Naised ei pruugi aga kannatada nii sügavat depressiooni kui mehed, seega ei kasuta nad ka enesetapu sooritamiseks nii ekstreemseid vahendeid kui mehed. Mehed aga kalduvad kasutama jõulisemaid enesetapuviise, mis tagavad kindla surma.

Ent Hiinas esineb lõpuleviidud enesetappe rohkem naiste seas. Üks uuring näitab, et umbes 56 protsenti naiste enesetappudest maailmas leiab aset Hiinas, eriti maapiirkondades. Arvatakse, et üks naiste impulsiivsete enesetapukatsete õnnestumise põhjusi on surmavate pestitsiidide kättesaadavus.

[Kast/pilt lk 7]

Enesetapp ja üksindus

Üksindus on üks tegur, mis põhjustab depressiooni ja viib inimesi enesetapuni. Jouko Lönnqvist, kes tegeles Soomes enesetappude uurimisega, ütles: „Suur hulk [enesetapu sooritanutest] olid tundnud end igapäevaelus üksikuna. Neil oli palju vaba aega, kuid vähe sotsiaalseid kontakte.” Jaapani Hamamatsu ülikooli meditsiinikooli psühhiaater Kenshiro Ohara ütles, et nende riigi keskealiste meeste seas põhjustas hiljutise enesetapulaine üksindus.

[Pilt lk 5]

Majanduslikud ja tööga seotud probleemid on levinumaid põhjusi, mis tõukavad täiskasvanuid enesetapule