Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kes tarbivad narkootikume?

Kes tarbivad narkootikume?

Kes tarbivad narkootikume?

„ÄRGAKE!” LÕUNA-AAFRIKA VABARIIGI KORRESPONDENDILT

„NARKOOTIKUME tarvitab igaüks.” Sellise üldistuse najal võidakse õhutada naiivseid inimesi proovima keelatud uimasteid. Ent olenevalt sellest, kuidas me narkootikume defineerime, on neis sõnades ka oma tõetera.

Sõna „narkootikum” definitsioon kõlab: „Mis tahes keemiline aine, olgu looduslikku või sünteetilist päritolu, mida saab kasutada kas taju, meeleolu või mingi muu psühholoogilise seisundi muutmiseks.” See on niinimetatud psühhoaktiivsete sõltumusainete asjalik, laiahaardeline iseloomustus.

Selle definitsiooni kohaselt on ka alkohol narkootikum. Oht seisneb selle mõõdutundetus, silmanähtavalt laiaulatuslikumaks kujunevas tarbimises. Ühe läänemaa kolledžites ja ülikoolides tehtud uurimuse kohaselt on „üliõpilasühiselamute tõsiseimaks narkoprobleemiks purjutamine”. Selles uurimuses tõdeti, et 44 protsenti üliõpilastest on purjutajad. *

Nagu alkoholi, lubab seadus tarbida ka tubakat, ehkki see sisaldab kanget mürki nikotiini. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni teatel tapab suitsetamine umbes neli miljonit inimest aastas. Ometi on tubakakuningad rikkad ja lugupeetud ühiskonnaliikmed. Peale selle tekitab sigaretisuitsetamine väga tugevat sõltuvust, ehk tugevamatki kui paljud keelatud uimaained.

Viimastel aastatel on paljud riigid piiranud tubakareklaami ning teinud muidki kitsendusi. Paraku peavad paljud inimesed suitsetamist ikka veel aktsepteeritud sotsiaalseks tegevuseks. Filmitööstus annab suitsetamisele jätkuvalt sära ja veetlust. Ühest San Francisco California ülikoolis tehtud uurimusest kassafilmide kohta aastatel 1991–1996 selgus, et 80 protsenti nende meespeategelastest suitsetas.

Kuidas on lugu „ohutute ainetega”?

Ravimitest on kindlasti paljud kasu saanud, ent neid võidakse ka kuritarvitada. Arstid võivad mõnikord ravimeid liiga kergekäeliselt välja kirjutada või siis avaldavad patsiendid arstidele survet, et nad kirjutaksid välja narkootilisi aineid, mis tegelikult pole neile vajalikud. Üks meedik täheldas: „Mitte alati ei võta arstid patsiendi jaoks aega, et selgitada välja sümptomite põhjus. Hõlpsam on lausuda: „Võtke seda ravimit.” Ent põhiprobleemi ei puudutatagi.”

Ka käsimüügiravimitest, näiteks aspiriinist ja paratsetamoolist (Tylenol, Panadol), võib väärtarvitamisel tekkida tõsiseid tervisehädasid. Kogu maailmas sureb paratsetamooli väärtarvitamise tagajärjel rohkem kui 2000 inimest aastas.

Meie eeltoodud definitsiooni kohaselt on ka tees ja kohvis leiduv kofeiin narkootikum, kuigi me vaevalt seda selleks peame, kui me oma hommikust tassitäit lemmikjooki naudime. Pealegi oleks absurdne pidada selliseid sotsiaalselt aktsepteeritud jooke nagu tee või kohv samaväärseks tugevatoimeliste uimaainetega nagu heroiin. See oleks sama kui võrrelda kodukassi metsiku lõviga. Ent nagu väidavad mõned meditsiinieksperdid, võib mõjuda kahjulikult ka see, kui juua harjumuspäraselt enam kui viis tassi kohvi või üheksa tassi teed päevas. Lisaks võivad väga suurest annusest äkitselt loobumisel tekkida võõrutusnähud nagu ühel teejoojal, kel tekkisid oksendamine, tugevad peavalud ja silmade ülitundlikkus valgusele.

Kuidas on lugu keelatud ainete tarvitamisega?

Veelgi tõsisem vaidlusküsimus on dopingainete kasutamine spordis. See leidis laialdast kajastamist 1998. aasta Tour de France’i ajal, mil üheksa juhtivasse võistkonda kuulunud jalgratturit kõrvaldati velotuurilt võimekust tõstvate ainete tarvitamise pärast. Sportlased on rakendanud dopingutestide nurjamiseks kõikvõimalikke kavalaid võtteid. Ajakiri „Time” teatab, et mõned on läinud koguni nii kaugele, et on kasutanud „uriinisiirdamist”, see tähendab, on kateetri kaudu viinud oma põide kellegi teise „puhast” uriini – mis on valdavalt piinarikas protseduur.

Peale selle tuleb veel käsitleda tervet rida keelatud uimaaineid, mida kasutatakse „meelelahutuslikel” eesmärkidel. Nende hulka kuuluvad marihuaana, ecstasy (metüleendioksümetamfetamiin ehk MDMA), LSD (lüsergiinhappe dietüülamiid), psühhostimulaatorid nagu kokaiin ja amfetamiinid, depressandid (näiteks rahustid) ja heroiin. Unustada ei tohi ka mitmesuguseid sissehingatavaid aineid, näiteks liimi ja bensiini, mis on populaarsed noorte hulgas. Muidugi pole need inhaleeritavad ained keelatud ning neid saab hõlpsasti hankida.

Üldlevinud arusaam kõhetust uimastisõltlasest, kes mingis räämas urkas end süstib, võib osutuda petlikuks. Paljud narkomaanid suudavad ikka veel võrdlemisi rahuldavalt igapäevaeluga toime tulla, olgugi et nende sõltuvus mõjutab vältimatult nende elukvaliteeti kas suuremal või vähemal määral. Igal juhul ei või narkomaania sünget külge alatähtsustada. Üks kirjanik kirjeldab, kuidas mõned kokaiinitarbijad „on suutelised ühelainsal koosolemisel endale terve tosina torkeid tegema, muutes oma keha nõelaga sorgitud, veriseks ja sinikaid täis songermaaks”.

Pärast märgatavat langust 1980. aastate lõpus on keelatud uimastite tarvitamine taas kogu maailmas tõusuteel. Ajakirjas „Newsweek” täheldati: „Võimud on hädas narkootikumide salakaubanduse metsiku pealetungiga, lausa igat liiki uimastite tarbimise kasvuga ning kõige sellega võitlemiseks vajaliku raha – ja info – puudumisega.” Lõuna-Aafrika Vabariigi Johannesburgi ajaleht „The Star” tõdes, et vastavalt valitsuse statistikale on „üks neljast Lõuna-Aafrika Vabariigi elanikust kas alkoholi- või uimastisõltlane”.

ÜRO Sotsiaalarengu Uurimisinstituut tõi välja mõtte, et „uimastite tootjad ja nendega kaubitsejad ... on globaalselt organiseerunud ning paigutavad märkimisväärse osa oma narkotuludest finantsasutustesse, mis hoiavad saladusi ning tõotavad kopsakaid investeerimistulusid. ... Uimastikaupmehed saavad nüüd oma seadusevastaselt saadud tulusid pesta, liigutades raha kõikjal maailmas elektrooniliselt ja kasutades seejuures ära riikliku kontrolli nõrkust”.

Ilmneb, et paljud ameeriklased võivad puutuda kokaiiniga kokku iga päev, ehk küll enesele teadmata. Ühes ajakirja „Discover” artiklis selgitati, et enamikult Ameerika pangatähtedelt võiks leida uimastijälgi.

Tõsiasi on see, et tänapäeval on uimastite, ka keelatud uimastite pruukimine muutunud paljude meelest vastuvõetavaks, neid peetakse igapäevaelu lahutamatuks osaks. Pidades silmas seda laialdast kajastamist leidnud kahju, mida nii illegaalsed narkootikumid kui ka tubakas ja alkohol on tekitanud, ei saa jätta küsimata: „Miks siis inimesed neid ikkagi kuritarvitavad?” Seda küsimust kaaludes oleks sobilik aeg mõelda sellele, kuidas me ise narkootikumidele vaatame.

[Allmärkus]

^ lõik 5 Purjutamist on defineeritud kui „viie või enama napsu järjestikust tarbimist meeste poolt ning nelja või enama napsu tarbimist naiste poolt”.

[Pilt lk 3]

Purjutamine on paljude üliõpilasühiselamute suur probleem

[Pilt lk 5]

Paljud peavad sigarette ja „meelelahutuslikke” uimaaineid kahjutuks