Carlsbadi koobaste maa-alune hiilgus

ESITA

Carlsbadi koobaste maa-alune hiilgus

Kui sisenesime USA New Mexico osariigi Carlsbadi koobaste rahvuspargi sügavale grottidesse, ootas meid ees pilkane pimedus ja haudvaikus. Kuidas on need koopad tekkinud? kui suured need on? mis on nendes koobastes erilist ja kui ohutu on neid koopaid uurida? – tekkisid meil küsimused.

ENNE koobastesse minekut matkasime ja telkisime väikese grupiga Edela-Texase Guadalupe’i mägede rahvuspargis. Kui ronisime üles Guadalupe’i tippu, mis on Texase kõrgeim tipp (2666 meetrit), märkasime oma teel kivide sees fossiile. Geoloogide sõnul aitavad need fossiilid teada saada, mismoodi on Carlsbadi koopad tekkinud. Kuidas nii?

Näib, et aegade hämaruses vohasid siin vetikad ning elasid käsnad ja limused. Kogu see ala oli soe sisemeri. Riffe moodustavaid koralle oli suhteliselt vähe. Mõningate ebatavalisemate mereeluvormide hulka kuulusid praeguseks väljasurnud trilobiidid ja ammoniidid. Paljud ammoniidid elasid suures kambriteks jagunenud spiraalses kojas, mis meenutab praeguste laevukeste kodasid. Olime suures vaimustuses, kui nägime oma silmaga üht sellist kivistunud koda.

Tõenäoliselt tekkis rifilubjakivi mereoleste skelettide ja muude osakeste kuhjumisel ning kokkuliitumisel. Kuna merepõhi vajus, kasvas rifilubjakivi enam kui 500 meetri paksuseks. Lõpuks meri taandus ja rifilubjakivi mattus sügavale setete alla. Palju hiljem maapind tõusis, setted erodeerusid ja rifilubjakivi tõusis mägedena üles. Kuidas aga aitas see kerkimine kaasa Carlsbadi koobaste moodustumisele?

Gaas, vesi, õhk ja hape

Kui vihmavesi imbub läbi pinnase, muutub see süsinikdioksiidi tõttu veidi happeliseks. Ilmselt on tänu sellele nõrgale happele moodustunud enamik maailma lubjakivikoopaid. Kuid geoloog Carol Hilli sõnul kujunesid Guadalupe’i mägede koopad palju tugevama happe mõjul.

Hill arvab, et rifilubjakivi all kivimis leiduvates õlireservuaarides moodustus väävlirikas gaas. Kui kivimass hakkas tõusma, tungis gaas rifilubjakivisse ning reageeris õhu ning värske ja hapnikurikka põhjaveega, mille tagajärjel tekkis väävelhape. See tugev hape lahustas suurel hulgal lubjakivi.

Kui mäed tõusid ja veepiir langes, muutusid koopad sügavamaks. Carlsbadi koobaste suured augud ja laiad lõhed liitusid ning moodustasid hiigelsuuri labürinte. Siin on kaardistatud umbes 37 kilomeetrit käike. Kuid need pole Guadalupe’i mägede ainsad maa-alused kambrid. On veel sadu teisigi. Suurim teadaolev on Lechuguilla koobas, kus on üle 160 kilomeetri kaardistatud käike.

Koopakaunistused

Esimeses kohas, kus me Carlsbadi koobastesse sisenesime, viis liftišaht meid 225 meetrit allapoole, kus jõudsime Suurde Saali. Selle hiigelsuure saali pindala on 6 hektarit. Mõnes kohas on see saal rohkem kui 30 meetri kõrgune. Ükskõik kuhu me ka ei vaadanud, igal pool haarasid meie pilku looduslikud kaunistused, mida valgustasid peidusolevad prožektorid.

Need kaunistused tekivad koopa laest tilkuvast veest lubja väljaladestumise tagajärjel. Sinna, kus vesi koopalaelt pidevalt alla tilgub, on allapoole kasvanud paari meetri pikkused õhukesed õõnsad purikad. Need purikad võivad lõpuks seest täis kasvada ning moodustada stalaktiite. Kaldus lagedel rippuvad „draperiid” muudavad mõned koopad teatrisaali sarnaseks.

Sinna, kus vesi koopa põrandale tilgub, hakkavad purikad ülespoole kerkima. Stalagmiidid võivad lõpuks kerkida laeni või kasvada kokku stalaktiitidega ja nii tekivad sambad. Mõned Hiiglaste Saali stalagmiidid on kasvanud rohkem kui 18 meetri kõrguseks. Kui vesi tilgub väikestesse õõnsustesse, kattuvad liivaterad ühtlaselt sileda lubjakivikoorikuga ja nii tekivad läikivad koopapärlid. Mõnikord on moodustunud isegi veel omapärasemaid kaunistusi. Nende hulka kuuluvad õrnad nõelteravate kristallide kobarad, samuti usse meenutavad torud, mis on tuntud kui heliktiidid ja mis kasvavad eri suunas.

Kui vaatasime tohutult suuri stalaktiite, tekkis hirm, et need võivad alla kukkuda. Kuid giid kinnitas meile, et stalaktiidid kukuvad harva alla. Lootsime, et seda meie matka ajal ei juhtu.

Koopakeskkond

Kui olime väljaspool koopaid söömise lõpetanud, laskusime koobastesse nende loodusliku sissepääsu kaudu. Sissepääsu juures kaunistavad seinu kaua aega tagasi elanud indiaanlaste koopamaalingud.

Jõudnud koopasse, tundsime nahkhiirte guaano (väljaheited) haisu. Saime teada, et peaaegu sajand tagasi hakati seda kasutama väetisena. Guaano väljavedamiseks kasutatud pangede ja köite süsteem sai hiljem turistide transportimise vahendiks. Guaanot leidub kõrvalkäigus, mis on tuntud kui Nahkhiirte Koobas, kus elab suvel miljoneid nahkhiiri. Videvikus lendavad nad koopaavausest välja tuhandete kaupa.

Pargivalvurid ütlesid meile, et koopad on väga õrnad. Inimesed, kes koopaid vaatamas käivad, võivad neid väga kergesti rikkuda ja saastata. Näiteks võib koopakaunistuste puudutamine jätta nende pinnale rasva, mis takistab neil edasi kasvada ja kaotab nende värvi. Jäime seepärast tähistatud rajale ega puudutanud midagi.

Kui me neist imelistest koobastest lahkusime, otsustasime siia tagasi tulla, et käia ka teistes koobastes. Samuti tahaksime näha lendamas nahkhiiri, kes on nende koobastega palju kauem aega tuttavad olnud kui inimesed. Kuid ometi oleme meie, inimesed, need, kes siit koobastest lahkuvad aukartustundega, mis jääb püsima veel pikaks ajaks. (Kaastöö.)

[Pilt lk 26]

Üleval: Kroonlühtrisarnased stalaktiidid

[Pilt lk 26]

All: Suures Saalis uudistamas

[Allikaviide]

[Pildi allikaviide lk 25]

[Pildi allikaviide lk 26]

ÄRGAKE!