Surmasõudjad
Surmasõudjad
„Ärgake!” korrespondendilt Prantsusmaal
KUJUTLEGEM järgmist vaatepilti. Rahvamurd uudistab kaldalt, kuidas Prantsusmaa kuninga uus mehitatud galeer Vahemerel Marseille’ sadamast välja sõidab. See on üks kaunimaid laevu, mis kunagi merel seilanud. Laeva ahtrit ehivad keerulised nikerdused ning ohtralt kulda ja pärlkaunistusi. Peenelt tikitud kangad lisavad tekile kuninglikku hiilgust. Baroksetel toredustel sillerdav hommikuvalgus paneb nii mõnegi mõtlema uhkusega Louis XIV kui Päikesekuninga kuulsusele.
17. sajandil kasutati galeere sõjalaevadena vaid piiratult, ent kuningas Louis XIV otsustas suurendada oma aluste arvu 40-ni, mis oli Vahemere suurim galeerilaevastik. Ekspertide arvestuste kohaselt oleks talle piisanud 20 laevast. Mis oli sellise suure laevastiku eesmärk?
Kuninga nõunik Jean-Baptiste Colbert selgitas: „Ükski muu jõud ei anna vürsti suurusest paremat tunnistust ega tee teda võõramaalaste seas kuulsamaks kui galeerilaevastik.” Tõesti, Louis’ laevastiku peamine eesmärk oli prestiiži suurendamine. Mis see aga maksma läks?
Vaadelgem, missuguseid kannatusi see endaga kaasa tõi. 45 meetri laiusele ja 9 meetri pikkusele laevatekile oli kiilutud 450 sõudjat. Nad elasid ja töötasid säherdustes kitsastes tingimustes vahel mitmeid kuid. Nende nahk oli soolasest mereõhust haavandunud, nende kehad pidevast peksmisest armistunud. Pooled sõudjaist surid, ning prantsuse ajaloolased nimetasid seda laeva „suurimaks inimhävitajaks” Prantsusmaal.
Tõesti, see, mis vähestele oli toredus ja hiilgus, tähendas paljudele teistele viletsust ja surma. Kust aga sai kuningas tuhanded sõudjad oma 40 aluse mehitamiseks?
Kust saadi sõudjad
Keskajal olid galeerisõudjad ehk galeottid vabad mehed ning sõudmist peeti lugupeetud ametiks. 17. sajandiks oli aga olukord muutunud. Türklasteks kutsutud sõudjad olid ostetud Osmani riigilt. Suurem osa neist olid moslemid,
ent oli ka ortodokse. Sõudjatena kasutati ka sõjavange.„Kõige jäledam ja mõttetum ettevõtmine meeskonna „tugevdamiseks” oli kahtlemata see, kui Päikesekuninga galeeridele saadeti irokeesi sõjamehi,” märgivad Prantsuse ajaloolased. Ameerika põlisasukate kinnivõtmine oli viga. Pärast seda, kui irokeesi hõimud olid ähvardanud prantsuse koloniste, saadeti irokeesid 1689. aastal tagasi kodumaale.
Louis’ ambitsioonika ürituse tarvis läks vaja aga rohkem sõudjaid. Colbert leidis lahenduse. Ta teavitas kuninga magistraate, et nad „mõistaksid süüdi võimalikult palju kurjategijaid ning saadaksid ka surmamõistetud galeeridele”. Kurjategijate kasutamises polnud midagi uut. Süüdimõistetuid oli kasutatud galeeriorjadena juba kaks sajandit varem sõjas Itaaliaga. Ent Louis XIV ja tema pojapojapoeg Louis XV valitsuse ajal oli galeeridele saadetute hulk enneolematu. Aastatel 1680 kuni 1748 määrati sõudjateks umbes 60 000 meest. Kes olid need galeeriorjad?
Kes moodustas meeskonna?
Üle poole galeeridele saadetuist olid tavalised kurjategijad, mõrtsukatest pisivarasteni. Galeeriorjadeks mõisteti ka salakaubavedajad, kes moodustasid tihtilugu suure osa sõudjatest.
Lisaks sunniti ka ühiskonna heidikuid galeeridel töötama. Aastal 1666 kirjutas üks meeskonna eest vastutav ohvitser Marseille’s: „Ma teen ettepaneku täita galeerid laiskvorstide, palverändurite, ... mustlaste ja teiste hulkuritega. ... see puhastaks maailma selle räpasest põhjakihist.” Nõnda hakati avaliku korra hoidmise ettekäändel värbama ka mustlasi ja vaeseid. 1660. aastal värvati sunniviisiliselt isegi poola palverändureid, kes külastasid pühapaika Prantsusmaal.
Veel üheks elavjõu allikaks olid väejooksikud, kes mõisteti pärast tabamist eluks ajaks galeeridele. Jooksikutel lömastati nina ja lõigati ära kõrvad, nende põskedele põletati liilia märk ning nende pea aeti paljaks. Louis XIV ajal peetud paljude sõdade jooksul aastatel 1685 kuni 1715 saadeti galeeridele umbes 17 000 desertööri. Mis ootas selliseid mehi ees?
Kannatused
Galeeri sõudjate rasked heitlused algasid juba enne mereleminekut. Kõigepealt heideti nad kuni kuueks kuuks kohalikku vanglasse, enne kui nad sadade teistega kokku aheldati ja Marseille’sse veeti. Mõnedele, kes olid kohale saadetud Bretagne’ist või Pariisist, tähendas see 800 kilomeetri pikkust kuid kestvat painajalikku marssi. Üks tolleaegne kodanik kutsus seda „kõige karmimaks karistuseks süüdimõistetutele”. Paljud surid juba teel.
Neid ei tapnud aga mitte üksi teekonna pikkus ega kasin toit. Valvurid kohtlesid vange julmalt. Peksmine, toidust ilmajätmine ja magamatus tegid suurt kahju. Lisaks ei osutanud ka teel kohatud inimesed just erilist poolehoidu nendele meestele, keda võis pidevalt kõikjal Prantsusmaal marssimas näha. Vastusena ühe vangi palvele vett saada olevat kohalikud naised kostnud: „Marsi aga edasi! Seal, kuhu sa lähed, on vett piisavalt!”
Pooled ei pidanud vastu
Paljud süüdimõistetud polnud kunagi näinud merd, rääkimata galeeridest. Marseille’
sadamasse jõudmine mõjus neile šokina. Vangid aeti tühja galeeri ja uuriti läbi – ühe mehe sõnul nagu „turul müüdavaid lehmi”. Isikuandmed pandi kirja ja vangile määrati number vastavalt galeeri süsteemile. „Galeeri sõudjate sekka sattumine põhjustas kahtlemata äärmist segadust ning tohutu psühholoogilise ja füüsilise šoki,” märgib üks ajaloolane. Ent hullem ootas süüdimõistetuid veel ees.Viis meest elas ja sõudis kuude viisi koos pinkide külge seotuina 2,3 meetri pikkuses ja 1,25 meetri laiuses latris. Igale sõudjale jäi istumisruumi vaevalt 45 sentimeetrit. Olemine oli niivõrd kitsas, et mehed ei saanud isegi oma käsi kõverdada, kui tõmbasid aerusid, millest igaüks oli vähemalt 12 meetrit pikk ja kaalus üle 130 kilo. Tundide viisi aerutamine oli kontimurdev töö, mis rebestas sõudjate muskleid ning kulutas rängalt nende jõudu ja nõrgendas vastupidavust. See on „võrreldav kõige raskema tööga troopilises kliimas”, selgitab üks ajaloolane.
Galeerid olid madalad ning sõudjad olid veepiirist vaid ühe meetri kõrgusel. Seetõttu olid nad kogu aeg läbimärjad, tihti sõudsid nad jalgupidi vees ning nende nahka sõi soolane õhk. Toiduportsjonid olid kasinad. „Süüdimõistetud olid ellujäämise nimel valmis tegema mida tahes,” märgib üks ajaloolane. Pagemine oli aga praktiliselt võimatu. Põgeneja leidmise eest pakuti rahasummat, mis kihutas ümbruskonna talupoegi taga ajama igaüht, kes üritas pageda. See õnnestus vaid 1 korral 100-st.
Karistusaega üldiselt ei arvestatud. Nõnda võis paariks aastaks süüdimõistetud sõudja ka 25 aasta pärast ikka veel aerude taga istuda. Kolmandik mehi suri juba kolme aasta jooksul. Üldse surid kokku pooled sõudjad. Sõudjate suremus oli ühesugune nii vabanenute hulgas maismaal kui nende hulgas, kes sõudsid veel merel. 1709/10. aasta talvel suri kolmandik neist nälja ja raskete ilmastikuolude tõttu. Traagiline küll, kuid oli ka neid, kes saadeti galeeridele nende usu pärast.
Süüdimõistetud usu pärast
1685. aastal tühistas kuningas Louis XIV Nantes’i edikti ja Prantsusmaal keelustati protestantism. * Umbes 1500 protestanti mõisteti galeeridele, kuna nad olid keeldunud pöördumast katoliku usku või püüdsid riigist põgeneda. Ketsereid karistati sel moel juba 1545. aastal, kui kuningas Fraņcois I käsuga saadeti ühe nädala jooksul galeeridele 600 valdeslast. * Ent Louis XIV ajal, keda peeti väga kristlikuks kuningaks, saavutas tagakiusamine sootuks uue ulatuse.
Miks saadeti protestante galeeridele? Üks kuninga ametnikke osutas põhjusele: „Ketsereid pole mingil muul moel võimalik panna usku vahetama kui vaid sunniviisiliselt.” Üks ajaloolane lisab: „Kuningas lootis, et kui nad hingavad galeeriõhku, hülgab enamik süüdimõistetud protestante oma usu, mille eest nad on pidanud nii palju ohvreid tooma.” Enamik siiski keeldus vabakssaamise nimel oma usust lahti ütlemast. Seetõttu lasid laeva katoliku kaplanid neid tihtilugu rahva ees julmalt peksta. Mõned surid, teistele jäid sellest elu lõpuni armid.
Hoolimata julmast kohtlemisest jagasid protestandid aktiivselt oma uskumusi teistega. Selle tulemusena võtsid mõned, nende hulgas vähemalt üks katoliku kaplan, vastu protestandi
usu. Haritud protestandid, keda peeti kõige ohtlikumateks, veeti paatides ära ja heideti maa-alustesse vangikongidesse surema. See aga ei peatanud protestantidest galeerisõudjaid üksteist aitamast, mis tähendas koguni seda, et nad õpetasid oma kirjaoskamatuid kaaslasi lugema.Süüdimõistetud hoidsid meeles, mille eest neid taga kiusati. „Mida enam ma kannatan, seda enam armastan tõde, mille pärast pean kannatama,” kirjutas protestant Pierre Serres. Paljud riigid olid kohkunud, kuuldes religioossest tagakiusamisest Prantsusmaal. 1713. aastal nõudis Inglismaa kuninganna Anne tungivalt süüdimõistetute vabastamist, ning paljud tõesti vabanesid. Paradoksaalne oli see, et kui varem keelati protestantidel Prantsusmaalt lahkuda, siis nüüd nad lausa aeti riigist välja.
Galeeride surm
Lõpuks hakkas galeeride aeg ümber saama, kuna jäid jalgu laevanduse arengule ja lõppesid rahad nende ülalpidamiseks. Kuningas Louis XIV finantsprobleemide tõttu tuli galeeride arvu vähendada. Aastaks 1720 oli alles vaid 15 laeva ning neid kasutati harva. Galeerisõudjad jäid enamasti Marseille’sse elama ja sulandusid linna majandusellu, töötades naabruskonna seebitehastes ja müües enda valmistatud rõivaid. Aastal 1748 anti välja antud seadus, mis tähendas galeeridele surmaotsust.
Galeerid koputavad siiani prantslaste südametunnistusele. Raskustega kokku puutudes hüüatavad prantslased tihti „Quelle galère!”, mis tähendab ’Oh seda galeeri!’. Palju sellest, mida me teame elust galeeridel, võlgneme protestantidest sõudjate ülestähendustele. Julmast religioossest tagakiusamisest hoolimata lõid nad vastastikust abi ja moraalset toetust pakkuva organisatsiooni. Vastupidavus ja lootus mängisid nende ellujäämises olulist rolli ning kompromiss ei tulnud kõne allagi.
On huvitav, et ajaloolased on tolle aja religioosset sallimatust arvesse võttes siiski imestanud kohtunike valmisoleku üle „silmagi pilgutamata läbi suruda seadus, mis võrdsustab ausate ja ustavate kodanike staatuse kõige hullemate kurjategijate omaga”.
Tõesti, galeerisõudjate meenutused annavad jõulist tunnistust kohutavast ebaõiglusest, mida inimesed kaaskodanike suhtes on ilmutanud. Piibel lausub õigustatult: „Inimene valitseb inimese üle, et temale kurja teha” (Koguja 8:9). Õnneks on lähedal aeg, mil Jumala määratud Valitseja Jeesus Kristus „kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa ja selle, kel pole abimeest” (Laul 72:12–14).
[Allmärkused]
^ lõik 25 Vaata „Vahitorn”, 15. august 1998, lk. 25–29.
^ lõik 25 Vaata „Vahitorn”, 1. august 1981, lk. 12–15, inglise keeles.
[Pilt lk 13]
Sõudjate olukord oli haletsusväärne
[Allikaviide]
© Musée de la Marine, Paris
[Pilt lk 15]
Pildi kohal olev prantsuskeelne tekst ütleb: „Kindel ja õiglane tee, kuidas ketsereid katoliku usu juurde tagasi tuua.” Pildi daatumiks on aasta 1686
[Piltide allikaviide lk 12]
Lk. 2, 12 ja 15: © Cliché Bibliothèque nationale de France, Paris