Amazonase metsaalade haljastamine
Amazonase metsaalade haljastamine
„ÄRGAKE!” KORRESPONDENDILT BRASIILIAS
ÜHINENUD RAHVASTE ORGANISATSIOONI Toitlus- ja Põllumajandusorganisatsioon teatas, et 1990. aastatel võeti maailmas igal aastal maha sadu tuhandeid hektareid looduslikku metsa. Üksnes Brasiilias Amazonase piirkonnas, kus kuuldub mootorsaagide undamist ja tulepraksumist, on muudetud Saksamaast suurem vihmametsaala karjamaaks. Metsasid killustavad nüüd pragulise saviga kaetud päikesepõlenud maa-alad, kus pole muud kui umbrohi ja kännud.
Kuigi metsade pidev raadamine on murettekitav, pole olukord päris lootusetu. Üks paljutõotav metsakaitseprogramm on juba saavutanud mõningast edu. Seda kutsutakse agrometsanduseks ning üks allikas defineerib seda kui „metsakultuuride rajamist vaheldumisi põllukultuuride või karjamaaga ökoloogiliselt ... säästval viisil”. Kuidas agrometsandus toimib? Mida sellega on saavutatud? Mida võidakse sellega saavutada tulevikus? Et seda teada saada, külastas „Ärgake!” korrespondent Brasiilia Amazonase osariigi pealinnas Manauses Amazonase uurimisinstituuti (INPA).
Pettumustvalmistav pääsetee
Hollandi agronoom Johannes van Leeuwen INPA agronoomiaosakonnast on teinud Amazonase farmeritega koostööd viimased 11 aastat. Kuidas aga nii paljud farmerid üldse Amazonase metsadesse sattusid? Kuna mehhaniseeritud suurfarmid hakkasid Brasiilia kesk- ja lõunaosas võtma ära väikefarmerite maad ning elatist, olid väikefarmerid sunnitud sealt lahkuma. Teised farmerid,
kes viljelesid džuuti, mida kasutati tööstuses jämeda kotiriide valmistamiseks, mõistsid, et nende teenistus on lõppenud, kuna riidest kottide asemel hakati kasutama kilekotte. Kolmandad, kes elasid põuastel aladel, hakkasid otsima viljakamaid piirkondi. Kuhu oli neil minna? Kui nad kuulsid, et Amazonasest saab maad, elamispinda ning et seal on viljakas pinnas, asusid nad teele vihmametsadesse.Peagi aga avastasid farmerid, et nad olid asunud elama piirkonda, kus on tugevad vihmasajud, väga niiske ja kuum kliima ning vilets pinnas. Kahe kuni nelja aasta jooksul oli pinnas täiesti kurnatud ning jälle elasid vaesed inimesed viljatul maal. Lootusetud farmerid püüdsid lahendada olukorda sellega, et muutsid üha enam metsamaad põllumaaks.
Muidugi pole väikefarmerid Amazonase metsade hävimises peamised süüdlased. Kõige suuremat kahju on tekitanud suured karjakasvatusfarmid, põllumajandusettevõtted, kaevandamine, puude raadamine ning hüdroelektrijaamade ehitamine. Siiski on metsa hävimise põhjuseks ka väikefarmerite sissevool ning see, et nad on puid maha võtnud ja põletanud.
Nõuküsimine „elavatelt raamatukogudelt”
„Ükskõik kui suur mõju vaestel farmeritel metsale ka poleks, on nad siin ning neil pole kuskile minna. Selleks et metsaraiet aeglustada, peame aitama neil oma maast elatuda nii, et ei oleks vaja rohkem metsa maha võtta,” ütleb Van Leeuwen. Just sellises olukorras osutubki vajalikuks agrometsandus. Inimestele õpetatakse põlluharimismeetodit, mis võitleb mulla vaesumise vastu ning võimaldab farmeritel kasutada ühte ja sama raiesmikku mitu aastat. Kuidas aga jõudsid uurijad otsusele programmi üksikasjade suhtes?
INPA agrometsanduse programmile eelnesid aastaid kestnud vaatlused, küsitlused ning taime- ja pinnaseproovid. Väärtuslikke andmeid saadi eelkõige tänu vestlustele „elavate raamatukogude” ehk indiaanlaste ja Amazonase piirkonda elama asunud valge-, mustanahaliste ja indiaanlaste järeltulijate caboclo’dega.
Nendel Amazonase elanikel on tõesti palju teadmisi. Nad on tuttavad kohaliku kliima ja mullatüüpidega – mustmulla, punasavi, valgesavi, punamulla ning liivsaviga –, samuti metsas kasvavate puuviljade, maitse- ja ravimtaimedega. Tänu nendele teadmistele said agronoomidest ja farmeritest partnerid ning see koostöö on parandanud programmi kvaliteeti.
Mets pole kaevandus
Agrometsanduse programmi hakati ellu viima järk-järgult. Esimene samm oli farmereid veenda, et mets pole kaevandus, kus mõnda aega töötatakse ja mis seejärel maha jäetakse, ning panna nad vaatama metsa kui taastatavat ressurssi. Järgmiseks soovitati neil istutada peale manioki, banaani, maisi, riisi, ubade ja teiste kiiresti kasvavate kultuuride ka puid. Farmerid ei saanud alguses aru, mispärast nad peaksid puid istutama.
Kuna paljud farmerid tulevad kohtadest, kus puud ei mängi põllumajanduses mingit rolli, ning nad pole ka tuttavad Amazonase puuliikidega, selgitasid uurijad, mis kasu on puude istutamisest. Nad ütlesid, et metsamuld ei säilita toitaineid, mida põllukultuurid vajavad. Enne kui toitained jõuavad sellistesse põllukultuuridesse nagu mais, uhuvad vihmad need minema. Puud aga imevad endasse toitaineid, ladestavad neid ja hoiavad mulda viljakana. Lisaks sellele annavad puud toitu ja varju loomadele. Peale selle võivad farmerid kasutada puid oma valduste piiristamiseks. Viljapuud aga toovad sisse tänu puuviljadele ja puidule.
Samuti õhutati farmereid istutama eri liiki puid. Miks? Siis saab eri puuvilju ja puitu. Sel juhul õnnestub farmeritel vältida olukorda, kus neil on palju ühesuguseid puuvilju, mida nad peavad odavalt müüma, kuna ka kõik teised samal ajal samu produkte müüvad.
Algusjärgus olev programm kannab vilja
Milliseid puid istutatakse? „Praegu me istutame umbes 30–40 viljapuud, mis on siin kirjas,” ütleb agronoom van Leeuwen, kui ta ulatab nimekirja 65 puuliigiga, millel on eksootilised nimed. Tõestamaks, et programmist on kasu, näitab van Leeuwen ühest ja samast raiesmikust eri aegadel tehtud fotosid. (Vaata kasti „Kuidas metsa taastada”.)
Käik Manause turgudele näitab, et uus programm kannab vilja. Neil turgudel müüakse juba üle 60 liigi kohalikke puuvilju. Agronoomid loodavad, et mida rohkem agrometsandust rakendatakse, seda aeglasem on metsade raadamine. Pealegi, kui farmer on õppinud kasutama uuesti vana põllumaad, võib ta loobuda metsa mahavõtmisest, et uut põldu rajada.
Kuigi need kiiduväärsed pingutused ei pruugi kõrvaldada globaalset ohtu maa ökoloogiale, näitavad need, mida on võimalik teha, kui maakera hinnalistesse ressurssidesse hoolivalt suhtuda.
[Kast/pildid lk 24]
Apelsin ja malpiigia kahvatuvad camu-camu kõrval
Apelsin, mis on tuntud kui C-vitamiini sümbol, kahvatub selle puuvilja ees, mida peetakse uueks C-vitamiini kuningannaks. Isegi malpiigia, mis on üks C-vitamiini rikkamaid puuvilju, jääb sellele alla. Milline puuvili on siis uus esikoha võitja? Väike, aga võimas punakaslilla puuvili, mis on umbes viinamarja suurune ning kasvab looduslikult Amazonase üleujutustasandikul. Mis on selle nimi? Seda kutsutakse camu-camu’ks (Myrciaria dubia). Kas see puuvili on trooni väärt? Üks Brasiilia ajaleht märgib, et 100 grammi apelsini sisaldab 41 milligrammi C-vitamiini, 100 grammi malpiigiat 1790 milligrammi C-vitamiini, ent sama kogus camu-camu’t sisaldab 2880 milligrammi C-vitamiini ehk 70 korda rohkem kui apelsin.
[Allikaviide]
Malpiigia ja camu-camu: Silvestre Silva/Reflexo
[Kast/pildid lk 25]
Puude rühmitamise kunst
Pärast seda, kui farmerid on nõustunud mõningaid programmi punkte rakendama, saab agronoom Johannes van Leeuwen anda neile veelgi detailsema projekti tuleviku puufarmist. Selle asemel et ükskõik milliseid puid kokku istutada, kasutatakse arvuti agroökosüsteemi modelleerimist, mis aitab otsustada, millist liiki puid peaks istutama ja kuidas neid paigutada. Väikeste, keskmiste ja suurte puude rühmitamine on kunst.
Näiteks esimene grupp, mis koosneb guajaavipuudest, guaranadest ja kakaopuudest, istutatakse lähestikku. Need puud on väikesed ja hakkavad vilja kandma varakult. Teise grupi moodustavad keskmise suurusega puud, nagu biribá’d, avokaadod ja palmid, mis vajavad rohkem ruumi. Need puud hakkavad üldiselt vilja kandma hiljem kui esimese grupi puud. Kolmanda grupi moodustavad suured puud, nagu pähklipuud ja mahagonipuud, mis vajavad veelgi rohkem ruumi. Mõnedelt kolmanda grupi puudelt saab puuvilja, teistest saab hinnalist puitu ning mõningatelt mõlemat. Kui kõik kolme grupi puud kasvavad koos, meenutab farm looduslikku metsa.
[Pildid]
Johannes van Leeuwen (paremal)
Kohalikud puuviljad Manause turul
[Allikaviide]
J. van Leeuwen, INPA, Manaus, Brasiilia
[Kast/pildid lk 26]
Kuidas metsa taastada
1) Veebruar 1993: See metsaala Kesk-Amazonases raiuti maha ning puud põletati 1992. aasta septembris. 1993. aasta jaanuaris istutati sinna ananassid. Kuu aega hiljem istutati sinna ka viljapuid.
2) Märts 1994: Ananassitaimed on kasvanud ning viljapuud on suuremad. Seal kasvavad marmelaadipuud, parapähklipuud, virsikpalmid ning teised puud, nagu näitavad pulkadel olevad sildid. Sellest, et farmerid põlluviljade ümbrust umbrohust puhastasid, oli kasu ka puudele. Tänu puudele on mulla viljakus hakanud taastuma.
3) Aprill 1995: Kiiresti valminud viljad on koristatud, söödud või müüdud, viljapuud aga kasvavad edasi.
[Allikaviide]
Pildid 1–3: J. van Leeuwen, INPA-CPCA, Manaus, Brasiilia