Kas on arukas paigutada raha aktsiaturule?

„Börsil mängib praegu rekordiliselt palju inimesi.” („Newsweek”, 5. juuli 1999)

PEALTNÄHA meenutab traditsioonilise väärtpaberibörsi kauplemispõrand korralagedat turuplatsi. Üksteisega suhtlemiseks kasutatakse (kõrvaltvaatajale) täiesti mõistatuslikke käeviipeid, elektrontabloodel vahelduvad meeletul kiirusel kodeeritud sõnumid ning saalimaaklerid püüavad kõigest jõust selles siginas-saginas üksteisest üle karjuda.

Ometi investeerib tänapäeval aktsiatesse palju neid inimesi, keda varemalt börsimängud üksnes segadusse ajasid. Miks? Üheks teguriks on Internet, tänu millele on investoritel võimalik mõne hetkega ligi pääseda finantsuudistele, saada investeerimisalast nõu ja ühendust võtta börsimaakleritega. „Wall Street News’i” peatoimetaja Paul Farrell kirjutab: „[Üksikinvestoritele] on Interneti kaudu investeerimine uueks avastamata maaks, uueks kullapalavikuks, see annab vabaduse ise oma elu määrata ning võimaluse kodus töötada, ilma et peaks kellestki rahaliselt sõltuma.”

Samas peavad mõningad finantsnõustajad säärast investeerimisagarust ärevusttekitavaks, kuna paljud paigutavad oma raha turule, millest neil on väga vähe aimu. Üks 38-aastase tööstaažiga investeeringuid vahendav diiler ütles ajakirjale „Ärgake!”: „Üha rohkem inimesi tegutseb aktsiaturul spekulantidena, mitte aga investoritena. Mõned võivad nimetada seda küll investeerimiseks, kuid neil pole mingeid teadmisi ettevõtte kohta, kelle aktsiaid nad ostavad või müüvad.”

Milliseid tegureid tuleks kaaluda enne raha investeerimist? Ja kuna aktsiatega kauplemine on seotud mõningase riskiga, kas võib seda nimetada hasartmänguks? Vaadakem esiteks, kuidas aktsiaturg üldse funktsioneerib.

„Tükike suurest pirukast”

Ettevõtted vajavad edukaks tegevuseks kapitali ehk rahalisi investeeringuid. Kui firmal läheb hästi ja tal on tarvis suuri kapitalimahutusi, võib juhatus otsustada anda ettevõtte aktsiaid avalikku müüki. Üks väärtpaberiturgu tutvustav väljaanne selgitab seda nii: „Aktsiad on justkui tükikesed, mis moodustavad firma „piruka”. Ostes aktsiaid, omandame mingi osa sellest ettevõttest.”

Tänavaturul saavad ostjad ja müüjad kokku, et ajada omavahel äri. Sarnaselt on ka väärtpaberibörs kauplemiskohaks neile, kes soovivad osta või müüa aktsiaid. Enne börside teket kaubeldi aktsiatega maaklerite vahendusel kas kohvikutes või teepervel. Kauplemisest ühe plaatanipuu all aadressil Wall Street 68 sai alguse New Yorgi börs. * Praegusajal tegutsevad väärtpaberibörsid paljudes maades. Igal äripäeval mistahes kellaajal on alati mõni börs kusagil maailma paigus avatud.

Väärtpaberitega kauplemiseks avab investor harilikult maakleri juures konto ning esitab siis talle oma tellimuse. Tänapäeval on aktsiate ostu- ja müügikorraldusi võimalik anda nii  telefoni ja Interneti teel kui ka isiklikult kohale minnes. Seejärel tuleb maakleril sisseantud tehingukorraldus investori nimel teostada. Kui väärtpaberitega kaubeldakse traditsioonilises kauplemissaalis, saadab maaklerifirma mõne oma saalimaakleri investorile aktsiaid ostma või müüma. Viimastel aastatel on mõned börsid võtnud kasutusele täielikult elektroonilise kauplemissüsteemi, kus tehinguid on võimalik sooritada sekundite jooksul pärast tellimuse laekumist maaklerile. Seejärel tehingud fikseeritakse ning hetkehinnad ja tehingute üksikasjad ilmuvad elektrontabloole.

Aktsiate ostu- või müügihind kujuneb tavaliselt parema hinna pakkumise teel, nii nagu oksjonilgi. Aktsia hinda võivad mõjutada nii majandusuudised, ettevõtte kasum kui ka selle tulevikuväljavaated. Investorid loodavad osta aktsiaid madala hinna eest ja müüa neid tulu saamise eesmärgil pärast nende väärtuse tõusmist. Osa ettevõtte kasumist võib ka minna dividendidena aktsionäride vahel jagamisele. Mõned seavad aktsiaid ostes eesmärgiks pikaajalise investeeringu, teised jälle kauplevad aktsiatega pidevalt, lootes aktsiate hinna lühiajalise järsu tõusu pealt kasu lõigata.

Kui varemalt on aktsiatega kaubeldud enamasti telefoni teel, siis nüüd on üha populaarsemaks muutunud on-line-kauplemine (aktsiate ostmine ja müümine Interneti vahendusel). Ajalehe „The Financial Post” teatel on Ameerika Ühendriikides ühe päeva jooksul sooritatavate on-line-tehingute arv „kasvanud umbes 100 000-lt aastal 1996 ligi 500 000-ni [1999. aasta] juuni lõpuks, kusjuures ligi 16% kõikidest väärtpaberitehingutest Ühendriikides teostatakse elektroonilisel teel”. Rootsis sooritati 1999. aastal umbes 20 protsenti kõigist börsitehingutest Interneti vahendusel.

Investeeri arukalt

Interneti teel aktsiatega kauplemise näiline kergus ja ligipääs varemalt ainult maakleritele ja professionaalsetele kauplejatele kättesaadavale infole on ahvatlenud paljusid üksikinvestoreid igapäevaselt aktsiate ostu ja müügiga tegelema. Sel eesmärgil on mõned loobunud oma tulutoovast töökohast. Miks? „Ahvatlus on vägagi ilmne,” selgitab ajakiri „Money”. „Ei mingeid ülemusi, täielik kontroll selle üle, kuidas ja millal sa oma tehinguid teed, kusjuures sellega kaasneb võimalus – või vähemalt nii see tundub – teenida hulga raha.” Ajakiri tsiteerib ühe 35-aastase mehe sõnu, kes jättis oma 200 000-dollarilise aastasissetulekuga töö, et kodus aktsiatega kaubelda: „Missugusel muul moel oleks võimalik ilma inventari ja töötajateta, ilma renti maksmata ning vaid mõne klaviatuuriklahvi vajutusega endale elatist teenida?”

Asjatundjad hoiatavad uusi investoreid, et aktsiatega kauplemine ei ole sugugi nii kerge, nagu see võib tunduda. Börsil mängijate stressihäiretele spetsialiseerunud psühhiaater märgib: „Aktsiatega kauplemine näib olevat petlikult lihtne, kuid minu meelest on see raskeim viis kergelt raha teenida.” Finantsuudiste ja -nõuannete lõputu vool avaldab inimestele paratamatult ka mingit kõrvaltoimet. Eespool tsiteeritud Paul Farrell mainib: „Katkematu infolaviin, mis välgukiirusel üksikmängurite – nii üksikinvestorite kui ka mingis asutuses töötavate kauplejate – suunas tormab, mõjub inimese psüühikale märgatavalt: krussis närvid, frustratsioon, stress.”

Liigne enesekindlus võib osutuda samuti püüniseks. Finantskolumnist Jane Bryant Quinn hoiatab börsil kauplejate seas levinud ohtliku hoiaku eest: „Mõeldakse, et niikaua kui ollakse tüüri juures – „sõrm on nii-öelda hiirenupul” –, ei saa midagi halba juhtida. Alati on võimalik õigeaegselt olukorda sekkuda.” Ta lisab: „Pääsedes ligi proffide käsutuses  olevale infole, hakkame endidki proffide kilda lugema.” Kuigi meedias on laialdaselt avaldatud lugusid investoritest, kes on börsil mängides üleöö rikkaks saanud, on raha paigutamine aktsiatesse igal juhul seotud riskiga. Mõningaid investoreid on saatnud väga suur edu, teised jälle on aga kandnud märkimisväärseid kaotusi.

Investeerimisnõustajad soovitavad tulevastel investoritel uurida ettevõtte varasemaid majandusnäitajaid ja tulevikuväljavaateid, tema toodete nõudlust, konkureerivaid firmasid ja terve rida muid tegureid, enne kui nad otsustavad selle aktsiatesse oma raha paigutada. Sedalaadi informatsiooni on sageli võimalik saada börsimaakleritelt või muudelt finantsasutustelt. Paljud investorid konsulteerivad enne aktsiate ostmist finantsplaneerijatega. * Samuti tasub investoril uurida ettevõtte tausta, olemaks kindel, et tema raha ei kasutata mingi ebaeetilise ettevõtmise toetuseks. (Vt. „Ärgake!”, 08.02.1962, lk. 21–23, inglise keeles.)

Kas korporatiivne loterii?

Kui silmas pidada väärtpaberituruga seonduvaid riske, siis kas aktsiate ostmine on sama mis hasartmäng? Mõningase riskiga tuleb arvestada peaaegu kõigi rahaliste investeeringute puhul. Mõned ostavad endale kinnisvara, kuigi nad ei tea, kas selle väärtus aja jooksul kasvab või kahaneb. Teised jälle hoiustavad oma raha pangas, lootes, et seal on nende säästud kindlas kohas. Ehkki aktsiaturg on märksa keerukam, ostab väärtpaberitesse investeerija lihtsalt öelduna mingi ettevõtte aktsiaid lootusega, et firma äritegevus läheb hästi ja selle aktsiate väärtus tõuseb.

Taoline investeering erineb hasartmängust, kuna aktsiaomanik ostab endale osa ettevõttest. Neid aktsiaid on võimalik edasi müüa või siis aktsia väärtuse tulevase kasvu lootuses enda käes hoida. Sedasama ei saa aga öelda inimese kohta, kes käib välja rahasumma kasiinos või mingis muus õnnemängus. Üliväiksest võiduvõimalusest hoolimata püüab hasartmängija ette aimata tulemust, mis on täiesti ettearvamatu, ning nõnda kaotaja või kaotajate arvelt võita.

Kui suure riski peale tohiks investor välja minna? See on igaühe enda otsustada. Muidugi mõista pole arukas riskida suurema investeeringusummaga kui ollakse valmis kaotama.

Tasakaalukas suhtumine rahasse

Soovides hoolitseda oma praeguste ja tulevaste vajaduste eest, on mõned otsustanud raha aktsiaturule paigutada. Taolisi rahaküsimusi puudutavate otsuste langetamisel on oluline motiiv. Jane Bryant Quinn, keda tsiteerisime ka eespool, ütleb: „Kadedustunne teenimatu rikkuse vastu võib arendada meis halvima aje investeerimiseks.” Need sõnad paistavad kajastavat nõuannet, mis anti kirjas ühele noormehele ligi 2000 aastat tagasi: „Kes tahavad rikkaks saada, need langevad kiusatusse ja võrku ja paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis suruvad inimesed alla hukatusse ja hävitusse. Sest rahaahnus on kõigi kurjade asjade juur; raha ihaldades on mitmed ära eksinud usust ja on iseendile valmistanud palju torkavat valu” (1. Timoteosele 6:9, 10).

Kuhu ja mil viisil oma raha paigutada on igaühe enda otsustada. Ent investoril on kasulik jälgida, et tema otsuseid juhiks kaine mõistus ja rahulolu eluks hädavajalike asjadega, samuti on oluline hoida finantshuve oma õigel kohal, nii et perekondlikud kohustused ja vaimsed vajadused ei jääks hooletusse.

[Allmärkused]