Kuidas kroonilise haigega pered toime tulevad

TOIMETULEKUT defineeritakse kui „suutlikkust pingetega hästi hakkama saada” („Taber’s Cyclopedic Medical Dictionary”). See tähendab ka seda, et kroonilisest haigusest hoolimata on võimalik oma elu siiski mingil määral kontrolli all hoida ja tunda meelerahu. Kuna krooniline haigus puudutab kogu perekonda, tuleb kõikidel pereliikmetel haiget armastavalt ja ustavalt toetada, et pere hästi hakkama saaks. Vaadelgem mõningaid viise, kuidas pered vaatamata kroonilisele haigusele toime tulevad.

Olulised on teadmised

Mõnda haigust ei ole ehk võimalik ravida, kuid teadmised, kuidas mingi haigusega elada, vähendavad selle vaimset ja emotsionaalset mõju. See on kooskõlas muistse õpetussõnaga, mis ütleb: „Teadja mees tugevdab oma jõudu” (Õpetussõnad 24:5, EP 97). Kust võib pere toimetulekuks vajalikke teadmisi saada?

Kõigepealt tuleks leida suhtlemis- ja abivalmis arst, kes on nõus võtma aega, et anda haigele ja tema perele haiguse kohta põhjalikku informatsiooni. „Hea arst mõtleb kogu perele ning tal on ka kõik vajalikud meditsiinilised oskused,” ütleb raamat „A Special Child in the Family”.

Seejärel tuleb arstile esitada konkreetseid küsimusi, et mõista olukorda nii hästi kui võimalik. Pidage aga meeles, et arsti juures olles võite närvipinge tõttu oma küsimused kergesti unustada. Seepärast oleks tark need varem üles kirjutada.  Kindlasti tahate teada, mida toob kaasa see haigus ja selle ravi ning mida ette võtta. (Vaata kasti „Mida pere võib arstilt küsida”.)

Eriti tähtis on krooniliselt haige lapse vendadele ja õdedele küllaldaselt teadmisi jagada. „Selgitage kohe alguses, mis nende õel või vennal viga on,” soovitab üks ema. „Lapsed võivad end väga kergesti tõrjutuna tundma hakata, kui nad ei mõista, mis toimub.”

Paljud pered on leidnud konkreetse haiguse kohta kasulikku ja üksikasjalikku materjali ka kohalikust raamatukogust, raamatupoest või Internetist.

Säilitage mõistlik elukvaliteet

Pereliikmetel on täiesti loomulik soovida, et haige säilitaks mõistliku elukvaliteedi. Mõtle näiteks Neil du Toit’le, kellest räägiti esimeses artiklis. Kurnav haigus kibestab teda veelgi. Vaatamata sellele räägib ta oma kodukoha inimestele iga kuu umbes 70 tundi Piiblil põhinevast lootusest ja see on tema meelistegevus. „Ka Piibli õpetamine koguduses annab mulle sisemist rahulolu,” ütleb ta.

Et elada kvaliteetset elu, tuleb ka armastada ja tunda ennast armastatuna, tegeleda meeldivate harrastustega ega tohi kaotada lootust. Haiged tahavad ikkagi tunda elust rõõmu nii palju, kui nende haigus ja ravi seda lubavad. Üks isa, kelle poeg on olnud haige üle 25 aasta, selgitab: „Meile meeldib looduses olla, kuid poja piirangute tõttu pole meil võimalik matkamas käia. Niisiis teeme selle asemel midagi muud. Me käime sellistes kohtades, kus pole vaja eriti pingutada.”

Kui haiged kasutavad ära oma allesjäänud võimeid, võib elu neile ikkagi teataval määral rahuldust pakkuda. Olenevalt haiguse olemusest võivad paljud siiski tunda rõõmu kaunitest vaadetest ja helidest. Mida rohkem nad suudavad elu eri külgi oma kontrolli all hoida, seda tõenäolisemalt säilitavad nad mõistliku elukvaliteedi.

Toimetulek raskete tunnetega

Suurel määral sõltub kroonilise haigusega toimetulek sellest, kas õpitakse kontrollima kahjutoovaid emotsioone. Üks neist on viha. Piibel möönab, et inimesel  võib olla põhjusi ärritumiseks. Samas aga õhutab Piibel ’vaigistama viha’ (Õpetussõnad 29:8). Miks on seda tark teha? Ühe teatmeteose sõnul võib viha „inimest pikkamööda hävitada, teda kibestada ning panna ütlema haavavaid sõnu, mida ta soovib hiljem tagasi võtta”. Isegi üks vihapurse võib tekitada kahju, mille heastamine võtab kaua aega.

Piibel soovitab: „Ärge laske päeva looja minna oma vihastuse üle” (Efeslastele 4:26). On ilmselge, et me ei saa päikeseloojangut kuidagimoodi pidurdada. Kuid me võime astuda samme, et oma viha kiiresti vaigistada, nii et me ei tekitaks pikemat aega kahju ei endale ega teistele. Tõenäoliselt suudame igas olukorras tulla palju paremini toime siis, kui oleme maha rahunenud.

Nii nagu teistel peredel, on kindlasti ka teie perel oma tõusud ja mõõnad. Paljud pered leiavad, et neil on kergem, kui nad saavad rääkida usaldavalt kas omavahel või kellegi perre mittekuuluva isikuga, kes on kaastundlik ja empaatiline. See osutus tõeks Kathleeni puhul. Esiteks hooldas ta oma vähihaiget ema, siis oma meest, kes kannatas kroonilise depressiooni ja hiljem Alzheimeri tõve all. Ta möönab: „Mulle tõi kergendust ja andis lohutust see, kui sain rääkida sõpradega, kes mind mõistsid.” Sedasama tundis ka Rosemary, kes kaks aastat oma ema hooldas. „Ausa sõbraga rääkimine aitas mul säilitada tasakaalu,” ütleb ta.

Ära aga ole üllatunud, kui sa ei suuda rääkides pisaraid tagasi hoida. „Nutmine aitab vabaneda pingetest ja valust ning saada üle kurbusest,” ütleb raamat „A Special Child in the Family”. *

Säilitage positiivne hoiak

„Mehine meel talub haigust,” kirjutas tark kuningas Saalomon (Õpetussõnad 18:14). Meie aja meditsiinitöötajad on pannud tähele, et haigete meelelaad, on see siis negatiivne või positiivne, mõjutab tihti ravi lõpptulemust. Kuidas võib aga pere hoolimata pikaajalisest haigusest optimismi säilitada?

Kuigi haigust ei saa ignoreerida, tuleb kasuks see, kui keskendutakse sellele, mida veel teha suudetakse. „See olukord võib teid täiesti negatiivseks muuta,” möönab üks isa, „kuid te peate aru saama,  et teil on ikka veel väga palju. Te olete elus, teil on teie pere ja sõbrad.”

Vaatamata sellele et kroonilist haigust ei saa kergelt võtta, aitab terve huumorimeel hoida ära pessimismi. Seda väidet kinnitab du Toit’de huumorimeel. Collette, Neil du Toit’ noorem õde ütleb: „Kuna oleme õppinud uues olukorras toime tulema, suudame naerda asjade üle, mis teistele väga masendavad näiksid. Kuid naermine aitab tõesti pingetest vabaneda.” Piibel kinnitab meile, et „rõõmus süda valmistab ihule mõnu” (Õpetussõnad 17:22).

Elutähtsad vaimsed väärtused

Oma vaimse heaolu nimel on tõelistel kristlastel väga oluline ’lasta kõiges oma palumised palve ja anumisega saada Jumalale teatavaks’. Piibel ütleb, mis on selle tulemuseks: „Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südame[i]d ja mõtte[i]d” (Filiplastele 4:6, 7). Üks ema, kes on hoolitsenud peaaegu 30 aastat oma  kahe krooniliselt haige lapse eest, ütleb: „Me oleme näinud, et Jehoova aitab tõepoolest raskustega toime tulla ja annab jõudu.”

Peale selle kinnitavad paljusid Piibli tõotused paradiislikust maast, kus ei ole valu ega kannatusi (Ilmutuse 21:3, 4). „Kuna meie peret on tabanud krooniline haigus,” ütleb Braam, „on meie jaoks saanud palju tähendusrikkaks Jumala tõotus sellest, et ’jalutu hüppab otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab’.” Sarnaselt du Toit’ perega ootavad ka paljud teised igatsusega paradiisi, kus „ükski elanik ei ütle: „Ma olen nõder!”” (Jesaja 33:24; 35:6).

Ärge kaotage julgust! Valu ja kannatused, mis inimkonda vaevavad, tõendavad seda, et meid ootavad peagi ees paremad olud (Luuka 21:7, 10, 11). Selle ajani võivad aga paljud haiged ja nende hooldajad anda tunnistust selle kohta, et Jehoova on tõesti „halastuse Isa ja kõige troosti Jumal, kes meid trööstib kõigis meie viletsusis” (2. Korintlastele 1:3, 4).

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 8]

Mida pere võib arstilt küsida

• Milline on haiguse kulg ja lõpptulemus?

• Milliseid sümptomeid on oodata ja kuidas neid kontrolli all hoida?

• Milliseid alternatiivseid raviviise on olemas?

• Mis on eri raviviiside võimalikud kõrvalmõjud, ohud ja head küljed?

• Mida saab haige seisukorra parandamiseks teha ja millest tuleb hoiduda?

[Kast/pilt lk 11]

Kuidas olla toeks

Mõned inimesed hoiavad haigetest eemale ega paku neile abi, kuna nad ei tea, mida öelda või kuidas käituda. Teised võivad olla jälle liiga pealekäivad ja suruda peale seda, millest nende arvates abi oleks, ning seega selle pere elu veelgi raskemaks teha. Kuidas siis olla toeks neile, kelle pereliige on krooniliselt haige, ilma nende eraellu tungimata?

Kuula empaatiliselt. „Olgu vaid iga inimene nobe kuulma,” ütleb Jakoobuse 1:19. Näita oma muret, kuulates pereliikmeid ja lastes neil oma südant puistata, kui nemad tahavad rääkida. Neil võib olla kergem seda teha siis, kui nad tunnevad, et sa oled kaastundlik (1. Peetruse 3:8). Pea aga meeles, et pole inimesi ega peresid, kes kroonilisele haigusele täpselt ühtmoodi reageeriksid. Seepärast „anna nõu ainult siis, kui sa tõesti tead kõike sellest haigusest või selle pere seisukorrast”, ütleb Kathleen, kes hooldas oma ema ja hiljem oma krooniliselt haiget meest (Õpetussõnad 10:19). Ja pea meeles, et isegi siis, kui sul on selle haiguse kohta mõningaid teadmisi, ei pruugi haige ega tema pere sinult nõu otsida ega seda vastu võtta.

Osuta praktilist abi. Teiste eraellu sekkumata ole neile siiski kättesaadav, kui sind tõesti vajatakse (1. Korintlastele 10:24). Braam, kes on neis artiklites oma kogemustest rääkinud, ütleb: „Meie kristlikud sõbrad olid meile tohutult suureks abiks. Näiteks siis, kui olime Michelle’i kriitilise seisundi pärast öösiti haiglas, oli alati neli kuni kuus sõpra öö läbi meie kõrval. Meid aidati alati, kui me abi vajasime.” Braami naine Ann lisab: „Oli hirmus külm talv ning kahe nädala jooksul toodi meile iga päev erisuguseid suppe. Meid toideti kuuma supi ja rohke armastusega.”

Palveta koos nendega. Vahel pole ehk võimalik eriti palju või üldse mitte praktiliselt aidata. Kuid üks julgustavamaid asju, mida sa teha võid, on rääkida ülesehitavatest piiblilistest mõtetest või palvetada südamest koos haige ja tema perega (Jakoobuse 5:16). „Ära kunagi alahinda krooniliselt haige ja tema pere eest või nendega koos palvetamise jõudu,” ütleb 18-aastane Nicolas, kelle emal on krooniline depressioon.

Jah, õige toetus võib perele olla suureks abiks kroonilisest haigusest tulenevate pingetega toimetulekul. Piibel ütleb: „Tõeline sõber armastab igal ajal ja hädas tuleb ilmsiks, kes on vend!” (Õpetussõnad 17:17).

[Kast/pilt lk 12]

Kui haigus lõppeb surmaga

Mõned pered ei taha eriti rääkida surmast, mis ootab ees krooniliselt haiget pereliiget. Kuid raamat „Caring–How to Cope” ütleb, et „kui sul on mõningaid teadmisi selle kohta, mida oodata ja mida ette võtta, võib see paanikat vähendada”. Kuigi konkreetsed sammud, mida astuda, võivad erineda olenevalt kohalikest seadustest ja kommetest, toome ära mõned soovitused, mille peale pere võiks mõelda, kui nad hooldavad kodus surevat haiget.

Mida peaks eelnevalt tegema

1. Küsige arstilt, milleks tuleks valmis olla haige viimastel päevadel ja tundidel ning mida teha siis, kui surm saabub öösel.

2. Tehke nimekiri nendest, kellele tuleb surmast teada anda.

3. Mõelge, kuidas matuseid korraldada:

• Millised on haige soovid?

• Kas ta eelistab tavamatust või krematsiooni? Võrdle matusebüroode teenuseid ja nende hindasid.

• Millal matuseid pidada? Arvestage ajaga, mis kulub kõigil matuselistel kohaletulemiseks?

• Kes viib läbi matuse- või mälestustalituse?

• Kus seda tehakse?

4. Isegi siis, kui haige on ravimite mõju all, võib ta ikkagi aru saada, mida tema juures räägitakse ja tehakse. Ärge öelge tema juures midagi, mida te ei taha, et ta kuuleks. Te võite teda rahustada temaga vaikselt rääkides või tema kätt hoides.

Kui lähedane inimene sureb

Siin on mõned mõtted selle kohta, mida teised saavad pere aitamiseks teha:

1. Laske perel mõnda aega surnu juures olla, et nad surmaga lepiksid.

2. Palvetage koos perega.

3. Kui pere on selleks valmis, võib aidata neil võtta ühendust:

• Arstiga, kes peab konstateerima inimese surma ja kirjutama välja surmatõendi.

• Matusebüroo või krematooriumiga, kes kannab hoolt surnu eest.

• Sugulaste ja sõpradega. (Võite öelda taktitundeliselt midagi sellist: „Helistan [haige nimi] pärast. Mul on teile kurb uudis. Nagu te teate, võitles ta juba mõnda aega [haigusega], kuid ta suri nüüd [millal ja kus].)

• Soovi korral ajalehetoimetusega, et panna ajalehte surmateade.

4. Pere võib vajada abi matuseasjade korraldamisel.

[Pilt lk 9]

Pereliikmed peaksid andma oma parima, et säilitada mõistlik elukvaliteet

[Pilt lk 10]

Koos palvetamine aitab perel raskustega toime tulla