Kuidas Loida pääses vaikimise vangistusest

Jutustanud Loida ema

NAGU iga lastootav naine, kartsin minagi, et mu laps võib sündida mingisuguse puudega. Siiski polnud ma valmis selliseks südantrebestavaks kisaks, millega mu kolmas laps Loida ilmale tuli. Arst oli tangidega kogemata murdnud Loida rangluu. Paar nädalat pärast luu kirurgilist paigaldamist lubati Loida koju. Meie rõõm aga oli üürike.

Järgmiste kuude jooksul ilmnes, et midagi on väga valesti. Loida ravim põhjustas negatiivseid reaktsioone – palavikku, kõhulahtisust ja krampe –, ning näis, et nende sümptomite ravimine teeb tema seisundi ainult halvemaks. Mõne aja pärast ei suutnud Loida enam oma liigutusi juhtida. Lõpuks teatasid arstid, et Loidal on ajuhalvatus. Nad ütlesid, et ta ei hakka kunagi kõndima ega rääkima ega meist isegi mitte aru saama.

Esimesed katsed suhelda

Süngest prognoosist hoolimata tundus mulle, et Loida saab paljust aru. Seepärast lugesin talle ette lihtsaid raamatuid ja püüdsin talle tähestikku õpetada. Ent Loida ei saanud kõnelda ega ka muul viisil näidata, kas ta mõistab, mida ma räägin. Polnud mingit võimalust teada saada, kui paljust ta aru saab – kas ta üldse millestki aru saab.

Aastad möödusid ja näis, et mu püüded Loidat õpetada jooksevad liiva. Sellest hoolimata veetsin palju tunde talle ette lugedes. Võtsime ta endi sekka ka siis, kui uurisime oma noorima tütre Noemíga Piiblit niisuguste väljaannete abil nagu „Kuula Suurt Õpetajat” ja „Minu piiblilugude raamat”. * Nendest raamatutest lugesin korduvalt Loidale ette paljusid peatükke.

Suutmatus suhelda armastatud inimesega mõjub väga rusuvalt. Kui ma Loida parki viisin, hakkas ta lohutamatult nutma. Miks? Mulle näis, et teda ängistab see, et ta ei saa joosta ja mängida nagu teised lapsed. Kord puhkes Loida nutma, kui tema õde luges mulle midagi oma kooliõpikust. Oli ilmne, et miski vaevab teda, kuid mul polnud aimugi, mis see võiks olla. Loida kõne piirdus väheste ebaselgete häälitsustega, millest mõistsime, kas ta tahab süüa, vett juua, voodisse heita või tualetti minna.

Üheksa-aastaselt hakkas Loida käima erivajadustega lastele mõeldud koolis. Ent kolme järgneva aasta vältel tema seisund halvenes. Ta kartis ilma toeta isegi paari sammu  astuda ning peaaegu lakkas tegemast oma kõnehäälitsusi. Otsustasime abikaasaga, et parem oleks Loidat kodus õpetada.

Järgmise kuue aasta jooksul õpetasin Loidat nii hästi, kui oskasin. Kirjutasin tahvlile tähti, lootuses, et Loida proovib neid järele teha. Mu pingutused ei kandnud vilja. Kas probleem oli selles, et Loida ei saanud minust aru, või polnud ta lihtsalt võimeline tegema kirjutamiseks vajalikke liigutusi?

Kui Loida sai 18-aastaseks, oli temaga nii raske tegelda, et palusin Jehoova käest hardalt abi oma tütrega suhtlemiseks. Mu palve sai vastuse ebaharilikul viisil.

Vaikus puruneb

Pöördepunkt saabus, kui tütred meie magamistuba remontisid. Enne vana tapeedi mahavõtmist kirjutas Noemí seinale mõned nimed – osa neist oli Piiblist ning osa meie sõprade ja pereliikmete omad. Uudishimust küsis mu tütar Rut Loidalt, kas see teab, kuhu on kirjutatud „Jehoova”. Üllataval kombel läks Loida seina juurde ja asetas oma pea Jumala nime kõrvale. Rutti huvitas, kas Loida tunneb ära ka teised nimed, ja nii ta siis testis teda. Ruti hämmastuseks tundis Loida ära viimase kui ühe nime – isegi need nimed, mida ta polnud kunagi varem kirjapildis näinud! Rut kutsus kõik pereliikmed kokku, et nad seda oma silmaga näeksid. Loida oskas lugeda!

Aja jooksul leiutasime viisi, kuidas aidata Loidal meiega „rääkida”. Kinnitasime oma pika koridori seinale tähestiku. Väiksemate tähtede kirjutamisest käes hoitavale alusele ei olnud abi, sest Loida ei suuda oma käte liigutusi piisavalt kontrollida, et tähtedele osutada. Kui siis Loida meile midagi öelda soovis, edastas ta oma sõnumi sedasi, et kõndis tähe juurest tähe juurde, mis olid seinal. Võite kujutleda, et see oli päris väsitav. Tõepoolest, vaid ühe lehekülje jagu rääkimist nõudis Loidalt kilomeetrite viisi kõndimist ja võttis pikki tunde!

Kõigest hoolimata on Loida rõõmus, et ta saab meiega „vestelda”. See oli tema esimene sõnum meile: „Olen nii õnnelik, et tänu Jehoovale saan nüüd suhelda.” Hämmastusega pärisime Loidalt, mida ta tegi, kui ta päev läbi istus. Loida ütles, et ta mõtles sellele, mida ta sooviks meile öelda. Ta ütles koguni, et on 18 aastat igatsenud meiega suhelda. „Kui Rut hakkas koolis käima,” ütles ta, „lugesin tema õpikut omaette. Ma liigutasin suud ja tegin mõned häälitsused, aga te ei saanud minust aru. Sellepärast hakkasingi sageli nutma.”

Palusin pisarsilmil temalt vabandust, et ma polnud teda paremini mõistnud. Loida vastas: „Sa oled hea ema ega andnud kunagi alla. Olen end sinu kõrval alati õnnelikuna tundnud. Armastan sind väga. Ära nüüd rohkem nuta, eks?”

Vaimulik kasvamine

Loida juba tundis Piiblit ning teadis peast mõningaid piiblisalme. Peagi aga avaldas ta soovi anda vastuseid koguduse „Vahitorni”-uurimisel – iga nädal toimuvas piiblitunnis, mida viiakse läbi küsimuste ja vastuste vormis. Kuidas saaks ta seda teha? Keegi meist luges artikli talle ette. Seejärel valis Loida välja küsimuse, millele ta soovis  vastata. Kirjutasime üles tema kommentaari, mille ta meile tähthaaval ütles, ja koosolekul luges mõni meist selle ette. „Koosolekul osalemine toob mulle palju rõõmu,” ütles Loida kord, „sest nii tunnen, et ma tõesti kuulun kogudusse.”

20-aastasena soovis Loida lasta ennast ristida. Küsimuse peale, kas ta teab, mida tähendab Jehoovale pühenduda, vastas ta, et tegi seda juba seitse aastat tagasi, kõigest 13-aastasena. „Palvetasin Jehoova poole,” sõnas ta, „ja ütlesin talle, et tahan teda igavesti teenida.” 2. augustil 1997 lasi Loida end Jehoovale pühendumise märgiks vees ristida. „Tänu Jehoovale on mu suurim soov täide läinud,” ütles ta.

Loidale meeldib rääkida Jumala Kuningriigist sugulastele ja naabritele. Aeg-ajalt tuleb ta kaasa, kui läheme tänavale kuulutama. Lisaks on ta ette valmistanud kirja, mille jätame nende ukse taha, keda ei ole kodus. Loida tunneb erilist huvi eakate ja haigete vastu. Näiteks meie koguduses on õde, kellel amputeeriti üks jalg. „Ma tean, mida tähendab olla käimisvõimetu,” ütles Loida ning mõtles selle õe jaoks valmis julgustava kirja. Ühes teises koguduses on poiss nimega Jairo, kelle kogu keha on halvatud. Kui Loida tema täbarast olukorrast kuulis, kirjutas ta temale kirja. Osaliselt kõlas see nõnda: „Jehoova teeb meid varsti terveks. Paradiisis ei ole enam kannatusi. Kutsun su siis minuga võidu jooksma! Naeran, sest tean, kui lahe see saab olema. Mõelda vaid, et oleme siis, nagu Jehoova meid lõi, terved ... Kas see pole imetore?”

Abi vastupidamiseks

Mõistan nüüd palju paremini Loida endist käitumist, mis mind varem nõutuks tegi. Loida on öelnud, et nooremana ei meeldinud talle, kui teda kallistati, sest ta oli väga rusutud. „See tundus nii ebaõiglane, et mu õed võisid rääkida ja õppida igasugu asju, mina aga mitte,” ütleb ta. „Tundsin suurt viha. Mõnikord soovisin, et oleksin surnud.”

Kuigi Loida on võimeline suhtlema, tuleb tal ikkagi võidelda paljude raskustega. Umbes kord kuus tulevad talle peale krambihood, mille ajal ta näib lämbuvat ning tema käed ja jalad tõmblevad. Lisaks sellele nõrgestab teda märkimisväärselt mistahes nakkus, ka lihtne külmetushaigus. Vahel Loida masendub oma seisundi pärast. Mis aitab tal vastu pidada? Laseme tal vastata oma sõnadega:

„Palve on olnud tohutu suureks abiks. Jehoovaga rääkimine ja tema läheduse tundmine teeb mind väga õnnelikuks. Hindan ka armastust ja tähelepanu, mida mulle osutatakse kuningriigisaalis. Tunnen, kuidas mul on vedanud, et hoolimata minu füüsilistest puuetest on mind kasvatanud võrratud vanemad, kes mind väga armastavad. Ma ei unusta iial, mida mu õed on minu heaks teinud. Need kaunid tähed seinal päästsid mu elu. Ilma Jehoova armastuseta ja oma perekonna armastuseta ei oleks mu elul mõtet.”

[Allmärkus]

[Pilt lk 24]

Loida koos oma perega