Võitlus metsakahjuri vastu

„Ärgake!” Kanada-korrespondendilt

TA OTSIB metsast saaki, säästes noori, kuid asudes kallale vanadele. Oma saagiga võrreldes on ta päris tilluke. Ta liigub kiiresti ega rahuldu enne, kui hävitus on täielik. Kui ohver püüab sissetungijast lahti saada, algab võitlus elu ja surma peale. Lõpuks saavutab võidu ründaja.

Kes on see vaenlane? See on Põhja-Ameerika lääneosas elav väike ürask Dendroctonus ponderosae. Tema ohvriks on aga Kanadas Briti Columbia provintsi sisemaal kasvavad suursugused keerdmännid.

Kuna umbes 35 protsenti selle provintsi metsadest koosneb keerdmändidest, on need kõigest 3–8 millimeetri pikkuse silinderja kehaga üraskile tõeliseks kasvulavaks. Alguses laastavad üraskid haigeid ja vanu mände. Kui aga üraskipopulatsioon kasvab, hakkab see rüüstama ka terveid elujõulisi puid. (Vaata kasti „Üraski elutsükkel”.) Hiljutise üraskite hulgipaljunemise tõttu on Briti Columbias kõigest ühe aasta jooksul hävinud 30 miljonit mändi. On arvestatud, et ühest rüüstatud puust võib lennata välja sellisel hulgal üraskeid, kes laastavad järgmisel aastal kaks sama suurt puud.

Üraskid on osa ökosüsteemist ning koos metsapõlengutega aitavad nad vanu keerdmännimetsasid taaskasutusele võtta. Kuna inimesed on avastanud ja kustutanud metsapõlenguid, on säilinud suured keskealised ja vanemad puistud. Kuigi see on kaitsnud nii loomade elupaiku ja rändeteid kui ka puhkealasid ning tööndusliku eesmärgiga metsi, on selle tagajärjel tekkinud vajadus üraskeid kontrolli all hoida. Kuidas aga neid väikesi kahjureid suurtes metsades avastatakse? Kas nende hävitustööd saab kuidagimoodi peatada, ja kui saab, siis kuidas?

Avastamine

Üraskite kontrolli all hoidmine algab nende avastamisega. Õhuvaatluse teel otsitakse suurelt metsaalalt punakaks tõmbunud latvadega puid. Punakad ladvad näitavad, et puud on üraskitest kahjustatud, ning selliseid puid on rohelise taustal kerge märgata. Nii kahjustuskolded kui ka punaste puude arv tehakse kindlaks globaalse asukoha määramise süsteemi (GPS) abil. Info sisestatakse ja salvestatakse hoolikalt taskuarvutisse. Hiljem teisaldatakse see info kontoriarvutitesse ning võimsate geograafiliste infosüsteemide abil kantakse see detailsete  metsakaartide peale. Iga piirkonna kahjustuskolded nummerdatakse ning tehakse nimekiri, kus on iga ala koordinaadid. See on vajalik maa peal töötava meeskonna jaoks, kes saadetakse kontrollima üraskite asustuse suurust.

Tõeliseks ohuks metsale pole aga punaseks muutunud puud, vaid rohelised puud, mida üraskid on asunud laastama. Need puud tuntakse tavaliselt ära mardika sisenemisava ümbritseva vaigurõnga ning puu alla maapinnale kogunenud näripuru järgi. Kõik asustatud puud märgistatakse plastmassribadega ja nummerdatakse värviga. Maastiku iseärasused, rüüstatud puude arv ning muu vajalik teave kirjutatakse üles, kuna see aitab vastutavatel ametkondadel otsustada, mida teha üraski edasise leviku tõkestamiseks.

Tõrjemeetodid

Kui kahjustatud ala on piisavalt suur raieloa hankimiseks, saadetakse sinna teine meeskond, kes selle piirkonna kaardistab. Raieloa saamiseks tuleb plaan esitada metsaministeeriumile. Raiekompanii ülesandeks on see piirkond ka taasmetsastada ning hoolitseda seemikute eest, kuni need on piisavalt suured. Peale selle, et see protsess võimaldab puud ära kasutada, takistab see ka üraskite levikut ning võimaldab uute puude kasvu.

Kui puude mahavõtmine pole võimalik, võidakse soovitada üksikute puude töötlemise meetodit. See võib tähendada kas puu töötlemist pestitsiidiga või selle mahavõtmist ja põletamist koha peal. Viimane meetod, mida kasutatakse talve lõpus või varakevadel enne üraskite lendluse algust, on väga tõhus, kuid vaevanõudev. Dale, kes on üraskiasustuste avastamise ja kontrollimise ekspert, kirjeldas ajakirjale „Ärgake!” oma tüüpilist tööpäeva.

„Kõigepealt tuleb manööverdada ühe sõidurajaga teedel, kus sõidavad ka suurte palgikoormatega veoautod. Turvalisuse pärast kasutame raadiovastuvõtjat ja -saatjat, et kontrollida liiklust teel. Kui tee otsa lõpeb, võtame veoautodelt maha mootorsaanid ja kelgud ning suundume sügavamale metsa. Meie GPS, kompassid, kettsaed, bensiin, mootoriõli, kirved, raadiod, lumekingad ning esmaabivarustus on hoolikalt  pakitud. Sõidame kilomeetreid mööda soid, raiesmikke ja vanu võsastunud radu. Kui mootorsaaniga edasi sõita ei saa, paneme jalga lumekingad, millega on võimalik sumbata sügavas lumes, mis kohati on koguni 120 sentimeetri paksune.

Kõndida tundmatus kohas, seljas 15 kilogrammi raskune varustus, pole sugugi kerge. Süda hakkab nendest jõupingutustest kiiresti lööma. Oleme rõõmsad, kui oma sihtkohta jõuame. Nüüd aga tõeline töö alles algab. Vilunud tööline langetab asustatud puud äärmise täpsusega. Seejärel raiub brigaad puud paraja pikkusega palkideks, et need ära põletada. Et vastsetest lahti saada, tuleb puukoor täielikult ära põletada. Kui saabub lõunasöögi aeg, istume lõkke äärde, mis 20 külmakraadi juures tõesti ära kulub. Soojendame end lõkke ääres ning sulatame üles külmunud võileivad. Siis on aeg uuesti töö juurde asuda. Peagi aga hakkab talvetaevas pimenema ning meil on aeg kodu poole teele asuda.”

Metsikus looduses töötamine

Metsatöö on vaevanõudev. Kuid peale raskuste kogemise tunnevad need oskuslikud töölised rõõmu ümbritsevast loodusest, nii uskumatult kaunist maastikust kui ka meeldejäävatest kohtumistest loomadega. Mõned kohtumised loomadega on ohutud, näiteks siis, kui peaaegu jala alt lumest tõuseb häälitsedes lendu mõni metsislane või kui urust sööstab välja õnnetu orav ja ronib üles mööda töölise püksisäärt, mis on üsna ehmatav. Teised kokkusattumised võivad aga lõppeda surmaga, näiteks siis, kui satud grisli või baribali tee peale. Üldiselt aitab ohtu sattumist vältida teadlikkus ning väljaõpe ning töölised võivad nautida metsikut loodust, tundmata asjatut hirmu.

Maakera hinnaliste loodusvarade kaitsmiseks kasutatava tehnoloogia osas on tehtud suuri edusamme. Paljud kohusetundlikud inimesed püüavad kaitsta ja säilitada hinnalisi puid, hoides kontrolli all selliste putukate nagu üraskite levimist. Kahtlemata on meil imeliste metsade kohta veel palju õppida. Me ootame aega, mil suudame nende eest hoolitseda täielikus kooskõlas selle eesmärgiga, milleks nad loodi.

[Kast/joonis lk 22]

Üraski elutsükkel

Kesksuvel tungib emane ürask keerdmänni koore alla maltspuidu sisse. Pärast paaritumist muneb ta umbes 75 muna. Ta kannab maltspuidu sisse ka seeni, mis värvivad puidu siniseks ja takistavad vaigu voolu, mis tapaks mardikad. Munadest kooruvad ussitaolised vastsed, kes toituvad puu niineosast (liitkude). Pärast nädalaid kestnud üraskite laastamistööd puu kuivab, kuna vee ja toitainete vool katkeb. Vastsed arenevad talve jooksul, lendavad välja suvel ning hakkavad laastama uusi puid. Nii see tsükkel kordub.

[Joonis]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Valmik

Munad

Vastne

Nukk

[Pildid lk 22, 23]

Lähivõte kahjustatud puust

Kahjustatud puud

Vaigurõngaga ümbritsetud avad