Taevatrepid

„ÄRGAKE!” FILIPIINIDE-KORRESPONDENDILT

NENDE kogupikkus ületavat Hiina müüri pikkuse kümme korda. Kui kõik selle osad üksteise järel ritta seada, oleks see mõne arvates 20 000 kilomeetrit pikk ehk pool maakera ümbermõõdust. Neid nimetatakse isegi kaheksandaks maailmaimeks. Paljud pole aga sellest Filipiinide harukordsest vaatamisväärsusest kunagi midagi kuulnud. Millest on jutt? Taevatreppidest, Cordillerase riisiterrassidest. Need Luzoni mägedes varjulolevad terrassid on hämmastavalt kaunid ja heaks näiteks inimese leidlikkusest.

Miks need ehitati? Cordillerase mäed on niivõrd järsud, et üldiselt oleks seal võimatu maad harida. Mõni nõlv on kaldu rohkem kui 50 protsenti. Vanadel aegadel elanud maaharijaid see aga ei heidutanud. Nad raiusid 1200 meetri kõrgusel või isegi kõrgemal asuvatesse haljastesse mäeveerudesse tuhandeid terrasse. Vahel 25, 30 või enama astmega mäed on justkui taevasse kõrguvad trepid. Kõik need terrassid on üleujutatavad põllud, ääristatud muldtammide ja toestatud kivimüüridega. Enamik neist terrassidest on riisi all ning järgivad mägede kontuuri; mõned nõlvad on nõgusad, teised kumerad.

Muidugi pole põlluterrassid ainuomased Filipiinidele. Põlluterrasse on ka teistes Kagu-Aasia maades, samuti Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas. Kuid Filipiinide riisiterrassid on mitmel viisil ainulaadsed. Mario Movillon Rahvusvahelisest Riisi Uurimise Instituudist ütles ajakirjale „Ärgake!”: „Filipiinide riisiterrassid paiknevad palju ulatuslikumal maa-alal kui teiste maade terrassid. Nad katavad suurt osa Cordillerase mägedest.” Palju terrasse on Ifugao provintsis. Juba nende arv on hämmastamapanev. Peale selle annavad terrassid mägede looduslikele kontuuridele veelgi ilmet juurde.

 Kas maailmaime?

Kas terrasside nimetamine kaheksandaks maailmaimeks on liialdamine? Mõtle sellele, et terrassid võivad olla suurim põllusüsteem, mida inimene eales rajanud on. 1995. aasta detsembris otsustas Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon kanda Ifugao riisiterrassid maailmapärandi nimistusse. Seega on need terrassid nüüd sama ajaloolise ja kultuurilise tähtsusega kui India Tadž Mahal Agnas, Ecuadorile kuuluvad Galápagose saared, Hiina müür ja Kambodža Angkor Vat. Kuid erinevalt teistest muistsetest ehitistest, nagu Egiptuse püramiidid, valmisid terrassid ilmselt vabade inimeste, mitte orjade töö jõul. Peale selle harivad ifugaod neid põlluterrasse seniajani.

Kui sa võtad ette reisi terrassidele, võid nende võrratus ilus ise veenduda. Võid näha inimesi töötamas terrassidel, mille pindala ulatub mõnelt ruutmeetrilt 10 000 ruutmeetrini. Mõned töölised kobestavad kepikesega mulda, et vesi pinnasesse imbuks, ja laulavad samal ajal. Teised külvavad riisi, istutavad riisitaimi ümber või koristavad vilja. Kui riisivõrsed üles tulevad, moodustavad terrassid kauni rohelistes toonides mosaiigi.

Madalikuriisi sordid ei kasva ilma suure veekoguseta. Seepärast on põldudel ka keerukad niisutussüsteemid. Mägiojade vett juhitakse terrassidele kanalite ja bambustorude kompleksse süsteemi kaudu. Raskusjõu toimel jaotub vajalik kogus vett terrassilt terrassile. Terrassid pole kaugeltki elutud monumendid, vaid elavad imed.

 Kes need ehitas?

On ütlematagi selge, et need tuhanded terrassid ei valminud üleöö, isegi mitte mõne aastaga. Terrassid rajati ju ilma moodsate tööriistade ja masinateta. Seepärast arvatakse, et terrasside ehitamine algas vähemalt mitusada aastat tagasi.

Mõned arheoloogid aga oletavad, et neid hakati ehitama juba 2000 aastat tagasi. Antropoloogide arvates saabusid terrasside ehitajad Luzoni Indo-Hiina põhjaosast või Indoneesiast, tuues endaga kaasa madalikuriisi terrasside kultuuri. Terrasse rajati järk-järgult, kui ühed astmed valmis said, hakati raiuma uusi.

Retk terrasside juurde

Võtkem nüüd ette üks kujuteldav reis terrassidele. Esiteks sõidame kliimaseadmetega bussiga Manilast Ifugao linna Banauesse. Sõit kestab umbes üheksa tundi. Edasiminekuks on mitu võimalust: minna jalgsi, sõita külgkorviga mootorrattaga või liinitaksoga. Kellel on tahet ja sitkust, võib valida mõne jalgraja ja suunduda mägipiirkonda, kuhu pääseb ainult jalgsi. Seal avanevad terrassidele kõige vapustavamad vaated, mis aitavad paremini tunnetada selle inimkätetöö määratust.

Meie otsustame sõita liinitaksoga Batadi külasse. 12-kilomeetrine teekond konarlikul mägiteel kestab üle tunni aja. Edasi lähme jalgsi. Tee viib meid mööda mägesid, kus kasvab kõiksugu taimi. Lõpuks tõuseme kahe kõrgema tipu vahel asetsevale mäeseljandikule. (On ka lühem tee, kuid see on väga järsk ning seda ei soovitata neile, kes pole vilunud ronijad.) Laskume mäeseljandikult mööda kitsast rada aeglaselt Batadi poole.

Pärast paari tunni pikkust kõndimist ja värskes mägiõhus viibimist jõuame lõpuks oma sihtpunkti. Siit avaneb terrassidele suurejooneline vaade. Kuna Batad asub nõgusa mäenõlva vastas, meenutavad sealsed terrassid hiiglasuurt amfiteatrit. Terrassid moodustavad huvitava astmestiku, mis on nagu taevasse viiv trepp. Kui jõuame külasse, näeme vanaaegseid Ifugao maju, mis on justkui hiigelsuured rohtukasvanud seened.

Sealsed elanikud on sõbralikud ning tervitavad meid eemalt terrassidel töötades. On imestusväärne, kui väledalt kõnnivad kohalikud elanikud mööda terrassi kiviäärt, mis on neile otsekui jalgraja eest. Teised ronivad ühelt astmelt teisele nii kindla sammuga nagu mägikitsed, kasutades strateegiliselt asetatud kive trepiastmetena. Lähemalt vaadates on näha, et nad on paljajalu. Kõikjal nende ümber avaneb mägiterrassidele suurejooneline vaade. Seda juhtub harva, et inimese rajatu sobib kokku loodusmaastikuga ja täiendab seda.

Kas pole huvitav? Kui sa sõidad Filipiinidele, ära jäta kasutamata võimalust külastada ka taevatreppe, elavat imet, mis kergesti meelest ei unune.

[Kast/pildid lk 18]

Mida tehakse terrasside säilitamiseks

Kuigi terrassid on tänaseni hästi säilinud, on nende edaspidine olemasolu ohustatud. Paljud noorema põlvkonna mägielanikest ei taha riisi kasvatada ja otsivad tööd mujal. Seepärast võib tulla puudus kogenud riisikasvatajatest, kes terrasside eest hoolt kannaksid.

Ifugao kohalik elanik Aurora Ammayao, kes teeb koostööd Rahvusvahelise Riisi Uurimise Instituudiga, rääkis ajakirjale „Ärgake!” veel ühest ohust: „Põlluterrassid peavad olema kogu aeg vee all, kuid metsade raadamise tagajärjel on tekkinud veepuudus.” Veevarude kuivamine tähendab põlluterasside hävimist.

Vahel tekitavad kahju ka loodusõnnetused. Palju terrasse hävis 1990. aastal toimunud maaväringu tagajärjel, kui terved mäenõlvad kokku varisesid.

Terrasside hävimise ennetamiseks võetakse siiski ette kaitseabinõusid. 1996. aastal anti välja käsk moodustada Ifugao Terrasside Komisjon. Mis on selle eesmärk? Säilitada terrasse, kaasa arvatud niisutussüsteemi ja kohalikku kultuuri, ning taastada igasugused kannatada saanud alad.

Samuti kohustab Filipiinide valitsust terrasse säilitama nende kandmine Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (UNESCO) maailmapärandi nimistusse. Ning UNESCO Manila kontori tegevdirektori asetäitja Jean Tuasoni sõnul võib „UNESCO anda riisiterrasside kaitsmiseks ja säilitamiseks ka tehnilist ja rahalist abi”.

[Kaart lk 16]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Cordillerase mäed

 [Lehekülje suurune pilt lk 17]