Kasvav nõudlus vereta meditsiini ja kirurgia järele

„Vereta kirurgiale peaksid mõtlema kõik, kes tegelevad verega ja ravivad patsiente kirurgiliselt.” (Dr Joachim Boldt, anestesioloogiaprofessor Saksamaalt Ludwigshafenist)

AIDS-i kurblugu on sundinud teadlasi ja arste võtma tarvitusele täiendavaid meetmeid, muutmaks operatsioonisaali turvalisemaks paigaks. Muidugi on tähendanud see vere veelgi rangemat sõeltestimist. Kuid asjatundjate sõnul ei muuda ka need abinõud vereülekandeid täiesti riskivabaks. „Kui ühiskond teekski suuri kulutusi verepreparaatide senisest turvalisemaks muutmiseks,” öeldakse ajakirjas „Transfusion”, „siis meie arvates üritavad patsiendid ikkagi vältida allogeenseid [doonorivere] ülekandeid juba ainuüksi seetõttu, et verepreparaadid ei saa eales täiesti ohutud olla.”

 Pole midagi imestada, et paljud arstid on muutumas vere ülekandmise suhtes ettevaatlikuks. „Üldiselt võttes pole vereülekannetes midagi head, nii et me püüame neid igaühe puhul hoolega vältida,” sõnab dr. Alex Zapolanski Californiast San Franciscost.

Ka laiem avalikkus on saamas teadlikuks vereülekannete ohtudest. Näitas ju 1996. aasta küsitluski, et 89 protsenti kanadalastest eelistaks doonoriverele alternatiive. „Mitte kõik patsiendid ei keeldu homoloogilistest ülekannetest, nagu seda teevad Jehoova tunnistajad,” nendib „Journal of Vascular Surgery”. „Sellest hoolimata annab haiguste ülekandumise ja immunomodulatsiooni oht selgelt märku, et me peame leidma alternatiive kõigile oma patsientidele.”

Eelistatud meetod

Õnneks on olemas alternatiiv – vereta meditsiin ja kirurgia. Paljud patsiendid ei näe selles küll mitte viimast väljapääsu, vaid eelistatud ravimenetlust, ja seda kindlal põhjusel. Briti kirurgiaspetsialist Stephen Geoffrey Pollard märgib, et vereta kirurgia meetodil ravitute haigestumus- ja surmanäitajad on „vähemalt sama head kui patsientidel, kes saavad verd, sealjuures on nad paljudel juhtudel pääsenud tihti vereülekandega kaasnevatest postoperatiivsetest infektsioonidest ja komplikatsioonidest”.

Milline on olnud vereta ravi areng? Küsimus on mõnes mõttes veidravõitu, sest tegelikult on vereta meditsiin vanem kui vere tarvitamine. Arenes ju ülekandetehnika alles 20. sajandi alguses tasemele, mis lubas selle tavamenetlusse võtta. Sellest hoolimata on viimastel aastakümnetel hakatud populariseerima vereta kirurgia valdkonda. Näiteks 1960. aastatel sooritas tuntud kirurg Denton Cooley esimesed avatud südameoperatsioonid ilma verd kasutamata.

 Kuna 1970. aastatel hakkas hepatiidijuhtude arv vereülekannet saanute hulgas kasvama, asusid paljud arstid verele alternatiive otsima. 1980. aastatel tegi vereta lõikusi hulk arstide laiendatud meeskondi. Kui siis puhkes AIDS-i epideemia, said neilt meeskondadelt korduvalt konsultatsioone teisedki samu meetodeid omaks võtta soovijad. 1990. aastatel töötasid paljud haiglad välja oma patsientidele vereta ravi võimalusi pakkuvad programmid.

Nüüdseks on arstid edukalt rakendanud vereta ravi metoodikat nende operatsioonide ja vältimatu abi protseduuride ajal, mis traditsiooniliselt eeldasid vereülekandeid. „Verd või verepreparaate kasutamata saab edukalt sooritada ulatuslikke kardiaalseid, vaskulaarseid, günekoloogilisi ning obsteetrilisi, ortopeedilisi ja uroloogilisi lõikusi,” märgib dr. David H.W. Wong kanada ajakirjas „Canadian Journal of Anaesthesia”.

Üks vereta kirurgia eeliseid on parem ravi kvaliteet. „Verekao vähendamisel on esmatähtsus kirurgi oskustel,” ütleb kirurgiaosakonna juhataja dr. Benjamin J. Reichstein Ohiost Clevelandist. Ühes Lõuna-Aafrika Vabariigi juriidilises ajakirjas öeldakse, et teatud juhtudel võib vereta lõikus olla „kiirem, puhtam ja odavam”. Selles lisatakse: „Paljudel juhtudel osutus järelravi ilmselgelt odavamaks ja aega säästvamaks.” Need on vaid mõned paljudest põhjustest, miks on praegusel ajal maailma eri paigus umbes 180 haiglat, kellel on vereta meditsiinile ja kirurgiale spetsialiseerunud programmid.

Veri ja Jehoova tunnistajad

Jehoova tunnistajad keelduvad vereülekandest piiblilistel põhjustel. * Ent nad nõustuvad vere meditsiiniliste alternatiividega ning  taotlevad neid innukalt. „Jehoova tunnistajad otsivad aktiivselt parimat meditsiinilist ravi,” lausus dr. Richard K. Spence ühes New Yorgi haiglas kirurgiaosakonna juhataja ametis olles. „Grupina on nad ühed haritumad patsiendid, keda kirurg eales võib kohata.”

Arstid on Jehoova tunnistajaid ravides paljusid vereta kirurgia meetodeid täiustanud. Toogem näiteks südame-veresoonkonna kirurgi Denton Cooley. Tema meeskond on 27 aasta jooksul teinud avatud vereta südameoperatsioone 663 Jehoova tunnistajale. Tulemustest ilmneb selgelt, et südameoperatsioone saab edukalt teha verd kasutamata.

Tõsi küll, Jehoova tunnistajaid on verest keeldumise pärast palju kritiseeritud. Ent Suurbritannia ja Iirimaa anestesioloogide seltsi poolt üllitatud juhendis nimetatakse tunnistajate seisukohta „märgiks austusest elu vastu”. Tegelikult on tunnistajate vankumatu seisukoht olnud peamiseks tõukejõuks sellele, et nüüd on kõigil võimalik turvalisemat ravi saada. „Operatsiooni vajanud Jehoova tunnistajad on näidanud teed ja avaldanud survet täiustuste tegemiseks ühes tähtsas Norra tervisetalituse sektoris,” kirjutab professor Stein A. Evensen Norra riiklikust haiglast.

Toetamaks arste, kes on valmis andma vereta ravi, on Jehoova tunnistajad seadnud sisse tõhusa sideteenistuse. Tuginedes andmebaasile, kus on rohkem kui 3000 vereta meditsiini ja kirurgiat käsitlevat artiklit, on nüüd üle 1400 haiglasidekomitee kõikjal maailmas valmis varustama arste ja teadlasi meditsiinikirjandusega. „Tänu tunnistajate haiglasidekomiteede tegevusele ei tehta nüüd tarbetuid vereülekandeid väiksema tõenäosusega mitte ainult Jehoova tunnistajatele, vaid kõigile patsientidele,” märgib Bostoni Kolledži õiguskooli juuraprofessor dr. Charles Baron. *

Jehoova tunnistajate poolt kogutud vereta meditsiini ja kirurgia alasest infost on saanud kasu paljud meditsiinialal tegutsejad. Valmistades näiteks ette materjali raamatu jaoks pealkirjaga „Autotransfusion: Therapeutic Principles and Trends”, palusid autorid Jehoova tunnistajatelt infot vereülekande alternatiivide kohta. Tunnistajad rahuldasid heal meelel nende palve. Hiljem väljendasid autorid oma tänulikkust järgmiste sõnadega: „Võttes arvesse kogu selleteemalist lugemismaterjali, pole me kunagi varem näinud nii kokkuvõtlikku ja täielikku ülevaadet homoloogilise vereülekande vältimise strateegiatest.”

Edusammud vereta meditsiinis on ajendanud paljusid pöörama sellele meditsiinivaldkonnale tähelepanu. Millised on tulevikusuundumused? AIDSi-viiruse avastaja professor Luc Montagnier tõdeb: „Meie arusaamade täiustumine selles valdkonnas osutab sellele, et ühel päeval tuleb vereülekannetele lõpp.” Seni aga aitavad elusid päästa vere alternatiivid.

[Allmärkused]

[Kast/pildid lk 7]

Mida ütlevad arstid

„Vereta kirurgia pole mõeldud mitte ainult Jehoova tunnistajatele, vaid kõigile patsientidele. Arvan, et sellega peaks tegelema iga arst.” (Dr Joachim Boldt, anestesioloogiaprofessor Saksamaalt Ludwigshafenist.)

„Olgugi et vereülekanded on nüüdisajal ohutumad kui varasematel aegadel, kätkeb neis ikkagi riske, kaasa arvatud immuunreaktsioonid ning nakatumine hepatiiti või seksuaalselt edasikanduvatesse haigustesse.” (Dr Terrence J. Sacchi, meditsiiniteaduse abiprofessor.)

„Enamik arste võtab vereülekandeid kui midagi iseendastmõistetavat ning lihtsalt määrab neid ohtralt ja meelevaldselt. Mina nii ei tee.” (Dr Alex Zapolanski, südamekirurgia osakonna juhataja San Francisco Südameinstituudist.)

„Ma ei näe mitte ühegi tavapärase kõhuõõnelõikuse puhul vajadust teha normaalseisundis patsiendile vereülekannet.” (Dr Johannes Scheele, kirurgiaprofessor Saksamaalt Jenast.)

[Pildid]

Dr. Joachim Boldt

Dr. Terrence J. Sacchi

[Kast/pildid lk 8, 9]

Vereta meditsiin ja kirurgia

Mõningaid meetodeid

Vedelikud. Ringeri laktaatlahust, dekstraani, hüdroksüetüültärklist ja teisi vedelikke kasutatakse veremahu säilitamiseks, et hoida ära hüpovoleemilist šokki. Mõned praegu katsetatavad lahused võivad transportida hapnikku.

Ravimid. Tehnogeneetilised valgud saavad stimuleerida punaliblede produktsiooni (erütropoetiin), vereliistakute produktsiooni (interleukiin 11) ning erisuguste valgeliblede produktsiooni (GM-CSF, G-CSF). Teised ravimid vähendavad märkimisväärselt operatsiooniaegset verekadu (aprotiniin, antifibrinolüütikumid) või aitavad kahandada akuutset verejooksu (desmopressiin).

Bioloogilised veretõkestid. Otseselt pealepandavaid kollageen- ja tsellulooskiust padjandeid kasutatakse verejooksu peatamiseks. Fibriinliimide ja -materjalidega saab korgistada torkehaavu või katta suuri veritsevaid koepiirkondi.

Kogutud vere tagasijuhtimine. Kogutud vere tagasijuhtimise aparaadid viivad organismi tagasi operatsiooni või trauma tõttu kaotatud verd. Katkestamatus ringes veri puhastatakse, nii et selle saab patsiendi organismi tagasi juhtida. Ekstreemsetel juhtudel saab selle süsteemi abil taastada liitreid verd.

Kirurgilised riistad. Ühed instrumendid samaaegselt lõikavad ja sulgevad veresooni. Teised instrumendid võivad blokeerida veritsuse suurtel koealadel. Laparoskoopilised ja minimaalselt invasiivsed instrumendid võimaldavad sooritada lõikusi verekaota, mis kaasneb suurte lõigetega.

Operatsioonimetoodika. Põhjalik operatsiooni planeerimine, kaasa arvatud konsulteerimine kogenud klinitsistidega, aitab operatsioonimeeskonnal hoida ära komplikatsioone. Oluline on verejooks koheselt peatada. Rohkem kui 24-tunnised viivitused võivad patsientide suremust märkimisväärselt suurendada. Üldist verekadu vähendab see, kui jagada suureulatuslikud operatsioonid mitmeks väiksemaks operatsiooniks.

 [Kast/pildid lk 10]

Vereta meditsiin – kas uus „ravistandard”?

„ÄRGAKE!” arutles vereta meditsiini ja kirurgia kasulike külgede üle nelja selle ala asjatundjaga.

Kes veel peale usulistel põhjustel vereülekannetest keelduvate patsientide on vereta meditsiinist huvitatud?

Dr. Spahn: Tavaliselt nõuavad meie keskuses vereta ravi asjaga erakordselt hästi kursis olevad patsiendid.

Dr. Shander: Aastal 1998 ületas isiklikel põhjustel verest keeldunud patsientide arv usulistel põhjustel verest keeldunud patsientide arvu.

Dr. Boyd: Võtame näiteks vähki põdevad patsiendid. Ikka ja jälle on ilmnenud, et kui nad ei saa verd, paranevad nad paremini ning haigus kordub neil harvemini.

Dr. Spahn: Ülikooliprofessoreid ja nende pereliikmeid me ravime tihtilugu vereta. Isegi kirurgid nõuavad meilt, et me ei teeks vereülekannet! Näiteks üks kirurg tuli meie juurde oma naise pärast, kes vajas operatsiooni. Ta lausus: „Üks asi olgu kindel – talle ei tohi teha vereülekannet!”

Dr. Shander: Minu anesteesiaosakonna töötajad ütlesid: „Need patsiendid, kes ei saa verd, paranevad sama hästi või pareminigi kui teised. Miks meil siis peaks olema kaks ravistandardit? Kui see on parim ravi, tuleks seda rakendada igaühe puhul.” Seetõttu me ootame, et vereta meditsiinist saaks ravistandard.

Mr. Earnshaw: Peab küll ütlema, et vereta kirurgia seondub eelkõige Jehoova tunnistajatega. Ent me soovime igaüht nõnda ravida.

Kas vereta ravi on kallim või odavam?

Mr. Earnshaw: See on ökonoomne ravi.

Dr. Shander: Vereta meditsiin tuleb 25 protsenti odavam.

Dr. Boyd: Juba ainuüksi sel põhjusel tuleks meil seda kasutada.

Kui kaugele on meil vereta ravi meetodid arenenud?

Dr. Boyd: Minu arvates on areng tohutu. Ja see pole veel kaugeltki kõik. Me leiame järjepanu uusi kaalukaid põhjusi verd mitte kasutada.

[Pildid]

Dr. Donat R. Spahn, anestesioloogiaprofessor (Šveits, Zürich)

Dr. Aryeh Shander, anestesioloogia abiprofessor (Ameerika Ühendriigid)

Mr. Peter Earnshaw, FRCS, konsultant ortopeedilise kirurgia alal (Inglismaa, London)

Dr. Mark E. Boyd, sünnitusabi- ja günekoloogiaprofessor (Kanada)

[Kast lk 11]

Patsiendi roll

▪ Kõnele oma arstiga vereta alternatiividest enne, kui tekib vajadus raviprotseduuri järele. Eriti tähtis on seda teha rasedatel, väikeste laste vanematel ja eakatel inimestel.

▪ Esita oma soovid kirjalikult, eriti kui selleks otstarbeks on olemas ametlik dokument.

▪ Kui su arst pole valmis sind ilma vereta ravima, otsi endale arst, kes su soovidele vastu tuleb.

▪ Kui sa tead, et sulle on vaja teha operatsioon, ära ravi otsimisega viivita, sest mõnede vere alternatiivide toimeks tuleb varuda aega.