Abi piinamise ohvritele
Abi piinamise ohvritele
„ÄRGAKE!” TAANI-KORRESPONDENDILT
„KERGEM ON PARANDADA MURTUD LUID KUI MURTUD HINGE.” (Dr Inge Genefke)
ÜHES Euroopa linnas jalutab noor mees mööda vaikset tänavat ja peatub siis poe vaateakna ees, jäädes väljapandud kaupa silmitsema. Äkki hakkavad ta käed ja põlved värisema. Ta haarab kõrist kinni, nagu hakkaks ta lämbuma. Ta oli just näinud aknal kahe mundris politseiniku peegelpilti. See noormees pole rikkunud ühtki seadust ja tal pole mingit põhjust hirmu tunda. Kuid juba pelgalt mundris meeste nägemine tuletab talle meelde, kuidas teda aastaid tagasi tuhandete kilomeetrite kaugusel piinati.
Nii võib juhtuda miljonite meeste, naiste ja isegi lastega. See võib juhtuda ka mõne sinu tuttavaga. Julma piinamise ohver võib olla mõni sinu naabrusesse elama asunud põgenik või immigrant. Tema lapsed võivad käia koolis koos sinu lastega. Sa võid tunda teda kui vaikset, rahulikku ja viisakat naabrit, kes rohkem omaette hoiab. Kuid see, mis silmaga näha, võib olla petlik. Need inimesed, keda painavad mälestused füüsilisest või vaimsest piinamisest, võivad sisemiselt äärmiselt rahutud olla. Mõni pilt või hääl võib taaselustada minevikuõudused. Üks selline ohver ütleb: „Iga kord, kui ma kuulen lapse nuttu, mõtlen nendele inimestele, keda kuulsin vanglas nutvat. Iga kord, kui ma kuulen õhus vihinat, tuleb mulle meelde kepivihin ja see, kuidas mind peksti.”
Poliitilised äärmuslased ja terroristid pole aga ainsad, kes on inimesi piinanud. Paljudes maades on seda teinud ka sõjaväelased ja politseinikud. Miks? Piinamine on kiire ja tõhus võte, kuidas saada infot, pressida välja ülestunnistust, saada inkrimineerivat tunnistust või kätte maksta. Taanlane dr. Inge Genefke, kes on juhtiv asjatundja piinamise ohvrite aitamises, ütles, et valitsused on mõnikord „tulnud võimule ja säilitanud oma positsiooni tänu piinamisele”. Üks kannatanu ütleb: „Nad tahtsid murda mu vaimu, nii et teised võiksid näha,
mis juhtub inimesega, kes kritiseerib valitsust.”Paljudele inimestele seostub piinamine keskajaga. Siiski andis Ühinenud Rahvaste Organisatsioon 1948. aastal välja Inimõiguste ülddeklaratsiooni, mis ütleb: „Kellegi suhtes ei tohi rakendada piinamisi või julma, ebainimlikku, tema väärikust alandavat kohtlemist või karistust.” (Artikkel 5.) Mõned eksperdid arvavad, et kuni 35 protsenti maakera põgenikest on kunagi piinatud. Miks on piinamine nii üldlevinud? Kuidas mõjub see ohvritele ja kuidas neid aidata?
Tagajärjed
Pole üllatav, et paljud piinamise ohvrid põgenevad oma kodumaalt, et kuskil mujal uut elu alustada. Kuid vaatamata elukoha muutmisele kestavad füüsilised ja psühholoogilised kannatused edasi. Näiteks võib mõni ohver tunda süüd sellepärast, et ei suuda kaitsta oma sõpru või sugulasi julma kohtlemise eest. Ta võib inimesi ka umbusaldama hakata, kartes, et igaüks, keda ta kohtab, võib pealekaebaja olla. „Piinamise ohver jääb teistele igavesti võõraks,” ütleb kirjanik Carsten Jensen. „Ta on kaotanud igaveseks oma usalduse maailma vastu.”
Piinamise tagajärjel tekkinud füüsilised ja vaimsed traumad võivad takistada kannatanul ennast aidata või teistel seda teha. Füüsilisi hädasid võib vahel kergesti ravida, psühholoogilisi aga mitte. „Algul me arvasime, et pole midagi, me lapime nende luud kokku ja siis on kõik korras,” möönab dr. Genefke. „Peagi me aga mõistsime, et see on hingepiin, mis neile haiget teeb.” Kuid dr. Genefke märgib: „Siiski on kannatanuid võimalik aidata ja nende valu leevendada isegi siis, kui sellest on möödunud palju aastaid.”
1982. aastal rajas dr. Genefke koos teiste Taani arstidega Kopenhaageni Riiklikusse haiglasse väikese osakonna, kus ravitakse piinamise tagajärjel kannatavaid põgenikke. Sellest väikesest osakonnast kasvas välja globaalne võrk nimega Rahvusvaheline Piinamise Ohvrite Rehabilitatsiooninõukogu (IRCT). Kopenhaagenis asuvast peakorterist juhib see nõukogu tööd rohkem kui 100 keskuses maailmas. Aastatega on see nõukogu õppinud nii mõndagi selle kohta, kuidas anda piinamise ohvritele abi.
Kuidas neid toetada
Tihtipeale on ohvritele abiks see, kui neil lastakse läbielatust rääkida. „Umbes 20 aastat tagasi kannatasid piinamise ohvrid sageli kahes mõttes,” ütleb IRCT infoleht. „Esiteks tuli neil kannatada füüsilist/psühholoogilist piinamist ja teiseks, nad ei saanud sellest kellelegi rääkida.”
Mõistagi pole meeldiv rääkida sellisel süngel teemal, nagu seda on piinamine. Kui aga ohver soovib sellest oma sõbrale rääkida, see aga ei taha kuulata, võib ta langeda veel suuremasse masendusse. Seepärast on ohvril tähtis teada, et keegi hoolib temast. Muidugi ei peaks keegi oma nina teiste isiklikesse asjadesse toppima. Lõppude lõpuks on see ju ohvri enda otsustada, millal ta sellest räägib ja kellele (Õpetussõnad 17:17; 1. Tessalooniklastele 5:14).
Enamik eksperte soovitab pöörata tähelepanu nii piinamise füüsilistele kui ka vaimsetele tagajärgedele. Mõned kannatanud vajavad rehabiliteerimiseks professionaalset abi. Ravi juurde kuuluvad hingamisharjutused ja suhtlemine. * Üks esimesi asju, millele tuleb tavaliselt tähelepanu pöörata, on häbitunne. Üks terapeut ütles naisele, keda oli korduvalt vägistatud ja pekstud: „See, et te tunnete häbi, on normaalne ja mõistetav. Kuid jätke meelde, et häbiväärse teo on teinud need, kes teid niiviisi kohtlesid, mitte teie.”
Koonduslaagris ellujäänud
Teise maailmasõja ajal kannatasid miljonid inimesed häbistavat kohtlemist Hitleri koonduslaagrites. Nende hulgas olid tuhanded Jehoova tunnistajad, keda kiusati taga sellepärast, et nad keeldusid oma uskumustest lahti ütlemast. Sellistes katsumustes aitas neil vaieldamatult vastu pidada usk. Kuidas?
Juba kaua enne vangistamist olid need kristlased Jumala Sõna hoolsalt uurinud. Seepärast polnud nad üllatunud, kui sattusid katsumustesse, ega süüdistanud Jumalat, kui nende kannatused kohe ei lõppenud. Tänu Piibli uurimisele olid tunnistajad teada saanud, miks Jumal lubab kurjusel kesta ja kuidas ta sellele omal ajal lõpu teeb. Piibli uurimine oli neile õpetanud, et Jehoova „armastab õiglust” ja ta on vihane, kui kedagi vääriti koheldakse (Laul 37:28; Sakarja 2:12, 13).
Muidugi on paljud koonduslaagris ellujäänud pidanud toime tulema selle katsumuse hirmsa järelmõjuga. Selleks on neile palju tuge andnud apostel Pauluse järgmine nõuanne. Ajal, mil Paulus Rooma vanglas vireles ja tõenäoliselt tohutut ängistust tundis, kirjutas ta kaasusklikele: „Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks. Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses” (Filiplastele 1:13; 4:6, 7).
Piibli uurimise kaudu on need laitmatusesäilitajad saanud teada, et Jumal on tõotanud teha maa paradiisiks, kus lõpuks kaovad selliste häbistavate tegude nagu piinamise valusad tagajärjed.
Jehoova tunnistajad räägivad oma ligimestele Piiblil põhinevast lootusest rohkem kui 230 maal. Maailmas valitsevate rahutute olukordade tõttu puutuvad nad kokku inimestega, kes kannatavad teiste inimeste julmuste tõttu. Kui tunnistajad kohtuvad piinamise ohvritega, püüavad nad rääkida neile Piiblis tõotatud helgest tulevikust. Nad on õnnelikud, et saavad kuulutada rõõmusõnumit tulevikust, mil enam kedagi ei piinata (Jesaja 65:17; Ilmutuse 21:4).
[Allmärkus]
^ lõik 15 ”Ärgake!” ei toeta ühtki konkreetset ravimeetodit. Kristlased peavad olema kindlad, et ükskõik millise ravi nad ka ei valiks, ei tohi see olla vastuolus Piibli põhimõtetega.
[Väljavõte lk 24]
„KELLEGI SUHTES EI TOHI RAKENDADA PIINAMISI VÕI JULMA, EBAINIMLIKKU, TEMA VÄÄRIKUST ALANDAVAT KOHTLEMIST VÕI KARISTUST.” (Inimõiguste ülddeklaratsioon, artikkel 5)
[Kast lk 25]
KUIDAS VÕID SINA ABIKS OLLA
KUI SA TUNNED KEDAGI, KES VÕITLEB PIINAMISE TAGAJÄRGEDEGA, VÕIVAD OLLA ABIKS JÄRGMISED NÕUANDED:
● Ole empaatiline. Sa võid öelda: „Ma tean, et sinu kodumaal on rasked ajad. Kuidas sa oled toime tulnud?” (Matteuse 7:12; Roomlastele 15:1.)
● Ära ole uudishimulik ega suru oma abi peale. Ole selle asemel lahke ja arvestav. Anna ohvrile teada, et oled valmis teda kuulama (Jakoobuse 1:19).
● Ära ole liiga abivalmis. Ära röövi kannatanult enesest lugupidamist ega privaatsust. Abi peaks seisnema selles, et aidata kannatanu koormat kanda, mitte aga seda täiesti enda õlgadele võtta.